Taaskord aeda jõudnud sügis

Nagu on juhtunud juba palju aastaid, jõuab septembris  kohale sügis. Külma on meil olnud mitmetel öödel, samas suurt kahju veel ei tähelda. Läinud on muidugi jorjenid ja hortensiate õied, vähesed suvelilled takkapihta. Ka hostad on pihta saanud. Olen juba paar päeva taimepealseid tagasi lõiganud ja komposti viinud. Pargis on puud loomade eest kaitsevõrgud ümber saanud. Kuigi praegu pilte valides avastasin, et üks võrk vaja veel panna, enne kui hilja ja kuri karjas.

Harilik haab 'Pendula' on väga uhke ja graatsilise võraga puu. Pisikesest taimehakatisest ei oska nagu miskit arvata. Tema võiks täitsa aias sees kasvada, püsikutele kerge varju andjana. Minul sai ta parki istutatud. Nüüd mõtlengi, et kas kitsed ja jänesed pistavad talvega need rippoksad pintslisse või mitte. Puule aed ümber teha ka tobe väheke.

Kollase männi okkad on tõesti pikad.

Harilik haab 'Erecta'. Tema kolm aastat enne mõtles, kui kasvama hakkas.

Amuuri toominga tüvi peaks olema iga aia ehe, mida eksponeerida ja imetleda. Mina seda tüve veel eksponeerida ei saa, sest see on just paras sokule sarvede teritamiseks. Jämedaid tüvesid ehk vanemaid puid nad ei armasta. Pean tüve veel mõned aastad peidus hoidma.

Pildid tehtud küll erineva nurga alt, aga... Esimene pilt 04.juunil 2018 ja teine pilt 28.septembril 2019. Need aeglasekasvulised okaspuud ei olegi nii aeglasekasvulised. Ja fargesii elulõng on ikka paras laamendaja, mis kasvab nii, et silmaga näha.

Külmavõetud hiidpäevalilled on nagu kurvakuju rüütlid. Sel aastal moodustusid ka kenad õiealgmed. Neid nägin ka tänu Aidile, ise vist ei olekski märganud.

Koehne pihlakas ägab ka rikkaliku saagikoorma all. Tekkiski mõte teda külvata.

Siin on tööriistad, ilma milleta ma enam elu ettegi ei kujuta. Kuidas ma üldse viitsisin nende oksakääridega seda mudru koristada. Suur puhmas aed-päevaliiliat saab sirbi abil hetkega koristatud. Muidugi ka kõik muu. Teeb elu ikka palju lihtsamaks. Ja muruserva käärid teevad peenraservad väga viimistletuks ja väga kiiresti. Ei ole vaja kummardada lõikumiseks ega midagi.

Jaapani mänd 'Negishi' on ka selline tore mütakas ja vahva kräsupea.

Virgiinia männasmailane on apetiitne ka siis, kui ta on õitsemise lõpetanud.

Suhkruvaher 'Wieri' on asunud aeda vallutama.

Ja lõpuks, kas keegi oskab need kaks puud pildi järgi määrata.

Kas võiksid olla mougeotti pihlakas ja pihlakas 'Arranensis'. Mõni väidab, et pooppuud, keegi pakkus valget pihlakat. Mis või kes nad on, ei ole ka ise enam kindel. Ahti käest kunagi ostsin, paraku puudusid pottidel sildid. Iga abi on oodatud. P.S. Pihlakad tuvastatud, mougeotti pihlakas ja pihlakas Arranensis.

Valikud aias

Täna oli üle pika aja selline hall ja pime ja unine ilm, et ma leidsin isegi aega ilu-und teha. Päevast logelemist teen ma muidu suvisel ajal üliharva, aga täna oli selleks ilm kui loodud. Samas õhtu kiskus taas ilusaks ja heledaks. Jõudsin isegi aiale ringi peale teha ning miskit salvestada.

See nädal on möödunud valikute tegemise tähe all. Nimelt on meie lõunapark nüüd täis mis täis. Viimasena leidis seal kasvukoha hall lepp 'Muhkura'. Sinna lihtsalt ei mahu enam mitte midagi uut. Tuleb mõnest mitte väga vajalikust loobuda. Välja lähevad harilikud kuused ja läiklehine hõbepuu. Viimane sellepärast, et erilist ilu ma temas ei leia, õite lõhna olen tunda saanud ja juurevõsusid on mu silmad ka näinud. Kuused said istutatud algusaegadel, siis kui ressurssi oli vähe ja kõike korraga osta ka ei jõudnud. Kui need kõik välja saavad, siis tekib taas ruumi.

Põhjapark saab ka usinalt täiendust. Mõned uued pärnad ja vahtrad ja nulud. Juurimisele on läinud üks läiklehine tuhkpuu, juurimist ootavad arooniad. Sae alla läheb üks harilik pärn. Ja juba paari aasta pärast on ka seal palju põnevat vaadata.

Aiast vedasin põhjaparki hariliku vahtra 'Golden Globe'. Minul käitus ta aias kui rääbakas ja oli pigem selline puu, millele pilku ei tahtnud heita.  Harilik pärn 'Lico' läheb lõkkesse ja kogu moos. Ei oska mina nii, et hakkan kevadel igasugu pritsimisi tegema, et puu ilus oleks.  Parem ärgu teda olgu.

Komposti sõitsid lainjalehised hostad ja veel igasugu mudru. Tasuta jagamist ei viitsi ka enam korraldada, tuginedes varasemasele kogemusele. 

Välja kaevata ja minema pilduda on kerge, aga katsu sa uusi taimi istutada. Üht-teist olen ikka muude tegemiste vahel jõudnud, aga vähe. Jännis olen selle asjaga.

Lodjap.põisenelas 'Andre' otsustas kasvada laiuti. Oksakääre sai kulutatud ja terve kärutäis oksi eemaldatud. Kurjam kippus juba mu okkalisi varjutama.

Suhkruvaher 'Wieri' paistab pildil udusena. Selle aasta juurdekasv kisub meetri kanti. Talv ehk teeb korrektuuri, muidu väljub asi kontrolli alt.

Kõrvitsat võib vabalt kasvatada pinnakatjana.

Luudpõõsa lubasin küll kevadel välja kaevata, aga aja puudusel jäi see töö tegemata. Sügiseks on põõsas taas imekena, no kuidas sa teda kaevad. Samas pool suve jälle kui rääbakas.

Maisile see suvi sobib. Kõrgus paiguti 2,5m ja enam. Hiilib elektritraate.

Siia peaks tulema uus varjupeenar, kui kõik ikka toimib. Aasta pärast näeme :)

Suvi on läinud lennukalt

Aalujatele lubasin kirjutada siis, kui kõik uued taimed on maha istutatud, aga praeguse elu kulgedes ei saa kindel olla, et see ikka selle aastanumbri sees juhtub. Just sp mõned read kirjutan ja annan teada, et olen elus ja toimetan ja kulgen enda valitud rada mööda.

Aasta 2019 on olnud meil aias selline imelik stardijoon, mil on alustatud meeletute töödega ja tundub, et kõik saab ka valmis. Välja arvatud vbl mu uute kaunitaride istutamine. Aga ehk jõuab ka seda.

Tänu 'Garden Pearls' läti-eesti aiaturmismi haaravas projektis osalemisele on see kõik vist ka toimunud. Kui eelmisel aastal pakuti seda võimalust, kahtlesin kaua. Nüüd olen muidugi väga tänulik nii Evelyle kui Sillele, kes on mind palju aidanud. On olnud võimalus osaleda erinevatel aiaturismi arendavatel koolitustel ja õppereisidel. Kõik see annab laengu, mida iga aednik ka vajab.

Piltidega alustan päevaliiliatega. Meenutan Muhedikku hea sõnaga. Tema oli üks nendest, kes mulle helistas ja mind kiitis. Ja kui väga mul sel ajal seda vaja oli. Aitäh sulle, Muhedik, kunagi kindlasti kohtume ja siis me juba arutame neid aiaasju täpsemalt.

Mis siis sel aastal uuendatud on. Alustasime lehtla põrandast, taotlesime ka projektist rahalist lisa. Kui põrand sai valmis, siis selgus, et ka küljed ja katus ja kõik muu vajab uuendust. Ja ka mööbel. Küljed said vanadest kartulivakkdest ja selline see tulemus siis sai. Ise olen väga rahul, ei tea, kuidas teised. Kaks korda sain ka seal suvel palavaga pikutada ja paar korda vihmavarjus olla. Sõpradega oleme ka ikka aega leidnud istumiseks.

Projekti abil, ise ka ikka maksin, sai aeda kaks uut imemugavat ja imekena pinki ostetud. Külastajal hea istuda ja hetke nautida.

Ostsin oma esimese maja, küll s...amaja, aga seda vajame me ju kõik. Ei ole küll vett ja kütet ja muid mugavusi, aga olemas ta on ja abiks ikka. Vaja veel lilli kuivatada, et sisu hubasemaks muuta. See oma kulude ja kirjadega.

Projekti toel sai veel ostetud kõnniteeplaadid. Paigaldajaks oli minu isa Hillar, sünniaasta 1944. Lisaks on ta elu ja tervise juures tänu meie arstidele, kes päästsid sõna otseses mõttes ta elu. Samuti suutis ta seljatada sõralise. Selle suure töö, vana asfaldi koorimise, pinnase täitmise ja tihendamise ning 360 plaadi paigalduse tegi tema. Huumor on selles, et 1 plaat tuli puudu ja ongi puudu. Ja lisaks, tellisin pruunid plaadid, mis on pruunid ainult vihmase ilmaga, muidu hallid. Üks Icodori märke kandev auto vuras siin millalgi aia taha, proua soovis lilli osta. Näitasin siis härral plaate, mis kuiva ilmaga hallid. Lohutus seegi, et pruun värv saabuvat ajaga. Kui vihm mingid jäägid kividelt peseb. Tulemus siis selline.

Kui lisada siia Avatud talude päev ja Aiapärlite päevad ja muidu külalised, siis sain kolme nädala peale kokku 500 inimest, kes olid huvi tundnud minu elu ja minu kodu vastu. See oli väga uus ja huvitav kogemus, aga rohkem inimesi ma ka vastu võtta ei suudaks. Aed ei ole ikka see farm, kuhu mahub oi kui palju. Kõik tahavad suhelda ja nõu küsida. Mina olin lõpuks kui pressist tulnud sidrn, aga ma vähemalt sain hakkama ja palju uusi kogemusi.

Mõned ilupildid ka lisaks.

Minu uus lemmik, mu jumalik kiiktool aias

Minu haljaspistikud

Iga pidu saab kord otsa

Sügis juurikamaal

Pool juulit on saanud minevikuks

Aega on juulis tunduvalt rohkem, kui oli kevadel ja suve alguses. Aga kirjutamiseks aega ikka napib. Rohimist ju praktiliselt ei ole, sest taimed on selle aasta jõulise kasvuga mullapinna katnud. Ja kõik, mis lehtede alla jääb, on ju varjatud ja ei pea seal otsima neid liblesid. Muru ka eriti kiirelt ei viska ning seega püsib kõik kenasti kontrolli all. Isegi kui kolm päeva kodust eemal oled.

Tegin siis kolm aiakülastust. Esimeseks külastatavaks aiaks oli Kalda talu. See on Karksi ürgoru veerel asuv ühemehe puukool. See on põnev kõigile neile, kes puittaimede vastu suuremat huvi tunnevad. Maa-ala meeletult suur, kui kõik orud ja poolsaared läbi jõuad kihutada. Igasugu põnevaid okkaid ja lehti. Väga palju oli kuuski ja jalakaid poogitud metsa servas ja nõlvakutel kasvavatele alustele. Just sellises kohas on hea aimu saada, kui suureks üks või teine 'Nana' võib kasvada.

Järgmisena sai külastatud Maie aeda Paikusel. Maie aed on teada tuntud oma hubasuse ja väiksuse poolest. Samas nagu arusaamatu, et peale kahte tundi aias tatsamist olime jõudnud alles poole peale. Ei ole midagi nii, et väike aed ja kulub vähe aega. Maie aiaga põhjalikult tutvudes läheb minusugusel umbes 4tundi. Eriti siis, kui leiad nii palju enda jaoks uusi ja tundmatuid taimi. Ja ega ma ju ei läinud sinna üldse taimi otsima. Kokkulepe Maiega kevadel oli, et lähen ja tal on mulle paar taime pakkuda. Lõppkokkuvõttes kihutasin kodu poole, kaheksa kilekotti taimedest pungil. Ebanormaalne haigus, ausalt. Aga nad kõik on ometi eluliselt vajalikud taimed. Ilma nendeta pole ka nagu mõtet edasi elada :) Tagasitee Paikuselt oli omaette klass. Viljandist Paikusele sõites ei pea Pärnut läbima, kuskilt külade vahelt jooksis selline kitsas asfalttee otse Paikusele välja. Aga tagasiteel tegime ühe hüppe toidupoodi enne poe sulgemist ja liikusime sujuvalt, omast arust, kodu poole. Ühel hetkel ütles Steven, et anna oma telefon ja vaatame mapsi, et tal enda telefon tühi. Selgus, et olime natuke valet teed mööda liikunud, aga maps ju teab, kuidas otse koju saab. Suunas meid kruusateele. Sõidame ja sõidame, kenasti hööveldatud kitsas kruusatee paksude metsade vahel. Isegi liiklusmärgid metsas. Oleme liikunud juba üle 10km, ikka pööre vasakule ja paremale jne. Mitte ühtegi autot. Hakkab hämarduma. Vahele tekib ka mõni lagendik. Ühel hetkel hakkavad silma tee servas asetsevad kollased postid punaste triipudega. Igal postil mingi keelumärk. Sõit jätkub. Peas jooksevad mõtted, et mis siis, kui autoga midagi juhtub. Pole aimu ka, kus me asume. Lõpuks tuleb vastu üks auto ja juht vaatab meid kuidagi väga imelikult. Jätame varsti auto seisma, et lugeda, mis siin keset metsa siis keelatud on. Kiri järgmine: OHUTSOON! KAITSEVÄE HARJUTUSALA. TERRITOORIUMIL VIIBIMINE ELUOHTLIK! Sada sisse ja edasi! Jõudsime elusalt Kanakülla :) Vot selline tee otse läbi metsa koju.

Kolmandaks külastasin Taga talu aeda. Tekkis selline ootamatult pikk päev Tartus, mil ajaga ei osanud midagi teha. Ilm oli külm ja kole ja vihmane. Eve oli kodus ja nõus mind vastu võtma. Ja nüüd olen kurb, et ei saa ise kokukale minna. Selles aias kamba aiahulludega päev veeta on raudselt üks parim päev. No see suur kollektsioon on ikka omaette väärtus. Loodan siiralt, et ka 10aasta pärast teeme kokuka Eve juures Taga talus. Ja seda just sp, et siis on need titapuud juba suured ja siis tuleb nende ilu jõuliselt esile. Minul tekkis sel päeval juba aia taga soe side hariliku jalakaga 'Lutescens'.

Jumal jeerum, milline kaunitar. Minu oma on alles pisike ja pean ainult lootma, et ta ikka kenasti kasvab. Ja muidugi  Meeri, tema oli sel päeval mul aias teejuhiks ja muidu sõbraks. Eve, 2029 suve kokukas on siis sinu juures. Loodetavasti on Aalujad ka sellega päri. Ja see töö, mis Eve ja Ülo seal teinud on, on ordenit väärt. Kel endal aed, saab aru. Ma ise küll ei saa aru, kuidas nad jõuavad.

Enda tegemistest nii palju, et osalen esimest aastat Avatud talude päeval. Sinna on kulunud paaril viimasel nädalal ikka väga palju auru ja ajurakke takkapihta. Aed korda, suunad, viidad, kohvik tööle, esinejad lavale. Esinema kutsusin showtantsutrupi 'Absurda'. Alustavad kõhutantsuga, siis flamenkot ja muidu showd. Laval on kolm noormeest ja kolm neidu. Tantsivad taimed rõõmsaks ja endal ka tore vaadata. Ühesõnaga kogu see organiseerimine ja valmistumine on minu jaoks piisavalt suur väljakutse, kas ja kuidas hakkama saan. Ja kas külastajaid ka tuleb. Elame näeme.

Nüüd üks kurb sündmus. Aias on ikka nii, et mõni taim hukkub ja uue tood asemele. Mõnest kadunust on rohkem kahju ja mõnest vähem. Eelmine nädal oli ses suhtes kehv. Alustuseks oli keegi loom aeda sõna otseses mõttes sittunud. Kahtlustan rebast, kes seal maisi vahel pidevalt tuiab. Ju astus avatud väravast sisse, pani hunniku suitsuahju kõrvale ja läks oma teed. Siis otsustas sokk, et minu 'Cranstonii' on parim oma sarvede sügamiseks. See noor sokk murdis kolm oksa ja vigastas ka tüve. Õnneks sain ta kenasti parandatud ja panin võrgu ümber. Ei saa ühtegi võrku suveks ära võtta, olenemata sellest, et taim on minust juba kõrgem. Ja siis murdus mu serblane. Kui selle 1,5meetrise ladvaosa kärru viskasin, et lõkkesse sõidutada, tahtsid isegi pisarad silma tulla. No nii kuradi kahju on. Kas ronis nüüd karu latva või oli keeristorm, ei saa kunagi teada. Aga minu lemmik kuusk ja selline ebaõnn.

Ja paar aiapilti ka lõppu.