Retk pealinna

Eile sai külastatud Tallinna Botaanikaaeda. Iga aedniku puhkus on tõenäoliselt mõnes bot aias jalutamine. Tore, ilus, hariv - seda siis lühidalt. Alustuseks läbisime troopikamaja ja palmidemaja koos Urmas Laansooga. No mina oleks võinud tema juttu ka ilma neid majasid läbimata kuulata. Tohutult suure ajumahuga, kogemustepagasiga, meeletult palju reisinud ja seda kõike jutu sisse imehästi pikeeriv inimene. Mida kõike ta ei tea. See oli tõesti omaette sündmus. Igatahes panen siia ka mõned pildid, kes ei ole käinud, saab ikka natuke aimu, mis ja kuidas.

Sõnajalafännid lähevad ikka hulluks seal. No kes meist ei tahaks aeda puusõnajalga, mis kasvaks sellise suuremat mõõtu tiigi kaldal. Tiik oleks pikitud punaste õitega vesiroosidega, veel parem lootostega.  Puusõnajala all oleks valge kiviklibuga nn rannariba, seal peal hõbedane lamamistool. Ja aednik viskaks pähe laia servaga kübara ja mõnuleks seal all. Oh, kuidas tahaks, aga... Paraku seda ei saa ja lebotame õunapuu all aiatoolis, hetkeks, kiire vahele. Ja miskipärast on eriti ahvatlevad just need taimed, mida meie kliimas kasvatada ei saa. 

No kes meist siis kurereha ei tunne alloleval pildil ära. Natuke nagu aas-kurereha moodi. Ainult teises mõõtkavas.

Alloleval pildil on jasmiin. Ja milline lõhn. Ma vist magaks ka selle all, kui see aias oleks.

Pojengide alast ma vaimustuses ei ole. Ega ta kole ka ei ole. Kahjuks on mul kadunud Kalsnava pojengikollektsiooni pildid. Võrrelda ei anna. Miinuseks siin ka see, et silte ei loe igasse külge välja ja kobestatud alal ju tatsama ei hakka. Mul kodus enamik juba õitsenud, aga siin oli õisi veel küll. Ikkagi põhjas.

Kui mul oleks väikseid lapsi, siis võiks küll selle putukamaja ehitada. Siin sees ma küll mitte ühtegi putukat-mutukat ei näinud, aga ehitis vist liiga noor ka alles.

Järgmine sihtpunkt oli Kloostrimetsa puukool. Väga mõnus, mändide all, selline kompaktne ja armas. Mulle väga meeldis. All siis parukapuu täies hiilguses. Pilt ei ole küll parim, aga sellist vaatepilti ei ole ma enne näinud. Võimas. Vahemärkusena seda, et ka parukapuu istikud olid müügil. Täpselt sama suured, kui ma Lätist tõin. Vahe ainult selles, et Lätist sain ta 4€, siin oli 22€.

Ilma ühtegi ostu sooritamata muidugi lahkuda ei saanud. Nimelt tundus mulle, et kõigil siin maamunal on aias kasvamas harilik kitseenelas 'Kneiffii' ja mina olen see viimane inimene siin, kel seda veel ei ole. Lisaks astilbe 'Delft Lace' . Küsisin ka suhete kohta lusitaanlastega, sest Eve aia elu ju tean. Eve on nimelt nende naaber. Jah, nad on neil olemas. Ja ümberkaudu pidid olema suured alad eriti tiheasustusega. Väidetavalt kasutavad nad püsikute platsidel ka graanuleid. Täna harutasin taimede juured korralikult lahti, leidsin ainult paar pisikest nälkjat. Aga selge see, et varsti on need lusitaanlased kõikjal. Lihtsalt üritan pikendada seda aega, mil neid meie aias ei ole.

Kadrioru park. Jaapani aed. Siin jääb sõnadest puudu. Ilmeliine, ma ütleks. Jäi kripeldama ainult üks küsimus - mis kased need valgete tüvedega seal valitsevad. Googeldades ei leidnud. Nii valged tüved, kooruva koorega. Ja kui jumalik on see nn marienblum seal murus. Jeerum kui ilus. Viimasel nädalal ma ainult unistan sellisest värvikast murust. Peab ka ikka aias sellised looduslikud kirjud murusaared tekitama. Jumalik, taevalik. Aga kas need murus kasvavad lilled on taotluslik või ebaõnn, seda ma ka ei tea.

Nüüd natuke tänast aeda oma kodus. Need kukekannused oleks kah ühed tänuväärsed taimed, kui nad toestust ei vajaks. Paraku ilma nad minul murduvad.

Sinist ja tema varjundeid on sel aastal palju.

Vesiroosid on nii hullult külvanud, et nüüd on vaja leida hulk vaba aega, et neid siit tiigist kivide vahelt välja traageldada. Ühe mehe õnn on vist teise mehe õnnetus.

Rohimata jäänud isekülv. See lilla ja hall samas sobituvad väga hästi kobarpea tumeda lehestikuga.

Harkjas asorell on taim, mida ei hinnata tema vähese õieilu pärast. Mina teda jumaldan.

Saigi kogu kahe päeva lugu. Täna oli nii külm, et tahtis varbad ära võtta. Paskrästad tegid mureliga üks null ühe päevaga. Tänane tuul lõhkus kirsipõõsalt loori maha ja linnud kohe platsis. Kirss on nii punane kui olla saab ja kaitsta ei suuda. Aga aed, kus pole midagi suhu pista, ei ole ju õige aed. Ehk see tuul vaibub ja jääb meil ka miskit põske pista.