Peoleo lööb lärmi

ja koer sõi eile isuga heina. Need on märgid vihmast. Taevas kiskus juba eile õhtul pilviseks ja näitas uhket värvide mängu. Lootus oli, et kuulen öösel vihma kõbinat, aga ei. Pilves on endiselt ja peoleo muudkui kriiskab. Lootus jääb, et tänane päev toob loodusele pisukestki leevendust. Taimed ei paista just eriti õnnelikud olevat, kes ikka jõuab seda ilma niiskuseta kuumust taluda. Kastan minimaalselt ja ainult neid väga longu vajunud taimi. Ei ole ei vett ega suurt jaksu ka mööda aeda vaatidega ringi kihutamiseks. Ja see vähene vesi, mis nad saavad, aitab neil ainult elus püsida.

No sellist kuuma ja põuast suve ma nagu ei mäletagi. Korteris elavale kontoriinimesele muidugi parim, mida loodus suudab pakkuda. Suvi ikkagi ja soe suvi.

Nädalavahetusel sai siis ka käidud Avatud talude päevadel ja oli ikka äge küll.  Käisime Morna, Matsi, Pajumäe ja Paudi talus. Kõik olid väga eripalgelised ja huvitavad. Oli ploome ja õunu, lehmi ja vasikaid, kanu, paabulinde ja koopaoravaid ning lõpuks üks imeline metsamoori majake koos suure aiaga pärast mitmekilomeetrist matka keset metsa. Kahju, et päev nii lühike oli, jäime niigi ajahätta juba. Ja pildistamise ma muidugi selles virrvarris unustasin. Mõned üksikud pildid ja kogu moos.

Aias toimetamistest midagi erilist nagu kirjutada ei olegi. Muru ei kasva, isegi umbrohi enam ei kasva. Seega niita ega rohida ei ole vaja. Ei raatsi ka paljusid õitsenud õievarsi ära lõigata, sest need kuivanud rootsikud pakuvad naabritele päikesevarju. Puulehed langevad. Ja kõik, mis õitseb, õitseb megakiirusel.Mitmed liigid, mis muidu panid vapralt septembri lõpuni, on oma õitsemist lõpetamas või juba lõpetanud. Mina ei ole veel täheldanud kevadiste sibulike tärkamist, aga nii mõneski aias alustavad nad sel aastal juba teist õitsemist.

Taimi jaganud olen küll ja kõik jagatu pottidesse varju pannud. Näiteks alpi tulikas. Teades, et kui on soov, et ta aias pikemalt püsiks, on teda kindlasti vaja iga paari aasta tagant noorendada ehk siis jagada. Miks?  Kuna eelmisel sügisel ma seda ei teinud, siis nüüd enne järgmist õitsemist oli paras aeg. Kui see väike pundike üles võtta ja harutada, siis mina näiteks sain üle 30 täiesti iseseisva taimekese. Ja selliselt tema siis laieneb - kasvatab enda ümber aga uusi taimi, kellel ei ole ka ruumi laiemaks sirguda, sest neid on seal pundis lihtsalt nii nii palju. Sama rida on tegelikult ju aed-kukekannustega. Ainult et mõõtmed on neil kahel erinevad. Pottides nad mul kenasti kosumas ja plaanin istutada vähemalt viis taime kivijõkke sibulike vahele. 'Flore Pleno' jääb kolme taime peale. Ehk kevadel siis rohkem õisi silma rõõmustamas.

Pildid valisin sellised, mis tuletavad meelde, et sügis peaks olema järgmine aastaaeg. Igasugu lillepiltidest ei oska enam valikut teha, sest kõike on nagu liiga palju.

Mõni sõnajalg alles keerab, imelik.

Liiliaid on saanud aeda ka väga palju ja üks uhkem kui teine. Kui neid liiliakukkesid ainult suve algul püüdma ei peaks. Sel aastal nad hammustasid ka jube valusalt.

Allpool üks huvitav taim - suur kugarpea. See mulle paar aastat tagasi kingiti. Eelmisel aastal ta lihtsalt oli ilma õiteta seal teiste keskel. Sel aastal kukkus siis kasvama, oma 2m kõrgust ja õied kui Kribu Aadul. See on siis see kõrge hõljuk seal. Kuidagi imelik tegelane teine.

Luua roosal on paar väikest õisikut, aga ometi olemas.

Hortensiaid on mul ka juba palju saanud, nii aias kui aia taga neid iludusi.

Nisu on koristatud, põhk pressitud. Sookured hõikavad põllul.