Elu koos loomade ja lindudega

Talv on aeg, kus ma millegipärast märkan loomade ja lindude tegevusi palju tihemini kui suisel aal. Suvel kulub kogu võhm vist taimede ja aia peale, et ülejäänud olevuste tegevusi eriti tähele isegi ei pane.

Alustan kitsedest, neid on meil 8. Ööbimispaiga on nad leidnud meil aia taga suuremate puude all. Olen ikka käinud hommikuti vaatamas, kas keegi magamas on käinud. Lumega on seda kõike ju hea näha. Ja jutt vist õige, et metsas on hunte palju ja kitsed hoiavad majade lähedusse. Meil on igatahes pidev traali-vaali. Ja uskumatu, kui palju sõnnikut nad toodavad. Sellist pabulate marssi ei ole ma enne näinud, kui täna. Aga väetis tasuta käes. Õnneks on ikka kallimad puud võrgutatud, muidu oleks karauul lahti.

Jäneste arvu ma ei tea, aga jälgede järgi otsustades kihutab neid ringi igas suunas. Juba mitmendat talve vaatan, et meie siberi kontpuu kesselringii neile ei maitse - hammustavad ja sülitavad välja. Maitsed on erinevad. Mulle ei maitse lumepallisupp. Jänes on ju ka paras kurjam ja pahanduse tegija. Ma olen mõelnud nt Tagatalu ja Aidi peale, kes elavad ju metsloomadega täiesti paralleelis, meil on mingigi osa aiast võrguga piiratud. Muidu, ma kujutan ette, et need tegelased jookseksid mu jalust maha.

Põdra jälgi olen näinud ainult korra, ehk on kaugemale kolinud. Kuigi iga talv on nad meil kohal olnud.

Mutid kihutavad sulamaa all mis müdiseb. Ometi oli vahepeal vaikus majas, aga nüüd aia lõunaküljes kuhilad aina kerkivad. Maa on ju täiesti sula. Ühe okkalise võrk oli tuule ja raske lumega maha vajunud ja kinnitust maasse vajutada ei olnud probleem.

Hiired ründasid kõrvalhooneid. Tuppa nad meil ei pääse, remont on meil ses suhtes korralik ja pidav. Aga laut, pööning, keldripealne. Mürki ei tahtnud kasutada, sest selle lubatud laiba leha mittetekkimisse ma ei usu. Olin mitu kuud mingi surnud närilise haisuga üleval toas hädas. Nüüd on meil hunnik lõkse. Isegi kasvuhoonest sai sügisel 16 hiirt püütud, kes olid nagu mutandid, pool rotti. Ja mujalt samuti. Nüüd on näha taandumise märke. Aga mida teha lõksus oleva hiirega? Linnainimene viskab prügikasti, maainimene toidab vareseid. Meil on kaks varest, kes ikka aeg-ajalt ühtkomateist saavad ja nii see toiduahel ju toimib. 

Värvuliste toitmine on meil ikka tavaks olnud, nii ka sel aastal. Päevalilleseemned jäävad vist sel aastal magustoiduriiulile panemata, sest neid ei jõua ette tassida. Korraga on siis akna taga rippumas ploomirasv, kaks pisikeste pallikestega suuremat võrku ja viis rasvapalli ümaras hoidjas. 5 rasvapalli olen Selverist pakina ostnud, kaaluvad 450g ja jagub neljaks päevaks. Täna hommikul sai just uued pandud. Sai ostetud selline ümmarguse kujuga pallihoidja, mis mahutab korraga 10 palli. Miinus ja suur miinus on selle juures see, et kui pall nokitakse väiksemaks, siis ta kukub sealt võrestikust läbi ja suured linnud veavad ta minema. Sp ma seon kõik pallid üksiti selle hoidiku külge kinni. Linde liigiti ei ole palju - varblased, rasvatihased, sinitihased ja puukoristajad. Sinitihaseid tundub sel aastal palju olevat. Muidu oli neid pisikesi ikka ükshaaval söömas, aga nüüd käivad ikka mitmekaupa. Eks ole aeda ja ümbrusse ka rohkelt puid istutatud, mis kõik linnukestele turvatunde annavad. Aga toiduahel on elus selline, et suurem sööb väiksemat ja tugev nõrgemat. Ühel hommikul köögis toimetades nägin küll aknast, et üks suurem lind seal kaevu juures toimetab. Aga mina oma lühinägelikkusega arvasin, et vares ajab oma asja. Jäin siis vaatama ja no oli kull mis kull, oli ühe pisikese söögimaja lähedal kinni saanud. Isegi veri oli maas.

Koduloomadest mainiks kassi. Mulle alati meeldivad need Futu lood tema kassidest. Tekib ikka võrdlus oma kassiga. Või noh, mis oma, ta meil ju pagulane, tulnud naabertalust. Vanust arvan tal olevat 12-14. Hullult tark loom. Eks need kassid vist ongi imetargad, tundub mulle. Kuigi ma ei ole kassiinimene. Sööki valitakse ja veel kuidas. Neid igasugu keeduvorste võid küll ise süüa, kui isu on. Viinerit või sardelli võib ju vahest natuke proovida. Suitsuvorsti valib ta ka. Isegi toorest hakkliha saab kassi peal testida. Muidu tema lemmik, aga on olnud juhuseid, kui keeldub söömast. Meile peab kõlbama. Umbes 3 nädalat tagasi jäi poes pilk peale mingile soodukaga kassipasteedile. 100g oli 29 senti. Võtsin paar karpi. Ja nii uskumatu kui see meile ei tundu, elab kass juba kolm nädalat selle söögi peal. Talle kohe maitseb ja ma ei kujuta isegi ette, kui palju ta korraga pintsli pistaks. Üks imetoit, meie kassi puhul küll. Aga 3 karpi läheb ka päevas. Ja tavahind on nüüdseks taastunud - 39 senti. Haiseb veel nii hullult, et ema tahtis juba maski pähe tõmmata. A Sass on õnnelik. Ja kui peremees (nii me Sassi kutsume) tuppa astub, siis imeharv juhus on see, et ta möödub toidukausist. Saba püsti ja otsetee. Samuti arvab ta, et inimene on loll. Nimelt kui kass käib väljas ja tuleb tagasi, siis on ta oma matkast väsinud ja tahab taas süüa. Siis ta istub meil 15minutit ukse kõrval, saabub tuppa, paneb peaga su jalale paar pauku ja taas avaneb kapiuks. Või nagu on tema tugitool ahju kõrval. Sellest tugitoolist on jube mõnus telekat vaadata. Aga kui Sass tuleb ja sulle oma totu silmadega märku annab, et aeg on käes oma ümaraid vorme kergitada, siis ega muud üle ei jää. See lihtsalt on nii.

Aias lumi sulab. Uputust ei ole.