Aed elab talvel oma elu

Seda näeme ka Aalujate postituste tihedust vaadates. Talvel lihtsalt on  seda valget aega niivõrd vähe, et aeda praktiliselt ei jõuagi. Olen ikka üritanud nii nädalas korra aiale tiiru peale teha. Seekord jäi vahe pikemaks. Nüüd võtsin juba nädala keskel plaani, et pühapäeva võtan vabaks ja vaatan, mis aias toimub. Ka ilm oli eile imeline. Natuke sadas laia lund, praktiliselt tuuletu (mida viimasel ajal on harva. Pidevalt on tunne, et elan Atlandi ookeani ääres. Kuna olen seal paar kuud elanud, siis see tunne on tuttav) Etteruttavalt ütlen, et aeda ma siiski eile ei jõudnud. Aia taga sai tiirutatud, siis sai fotoka aku tühjaks ja siis tulid külalised. Aga seda, mis aia taga toimub, sellest natuke juttu ja pilti.

Esimene üllatus ei olnud meeldiv. Suurel männil nii suur haru murdunud. Puit paistab ilma mädanikuta. Kas tõesti see raske märg lumi, oks oli ehk vale nurga all tüvest väljunud ja nii ta siis läks. Kahju. Suurel puul võra rikutud.

Nõuka ajal rajati maaparanduse käigus usinalt kraave. Suures osas on nad  muidugi täis kasvanud või prahti täis veetud. Meil on isa hoidnud kraavi trimmerdatuna , kasvama on jäetud puud valikuliselt. Reeglina on see kraav olnud alati kuiv ja esialgset otstarvet ma ei ole tal täheldanud. Nüüd on aga kraav vett täis. Siin lumekirme alt on ka jää näha. Vett on pinnases palju ja see ei ole mitte hea.

Põdrad tegutsevad taas. Kui seista puu kõrval, mida põder on näksinud, adud looma suurust ja võimsust ka ilma teda ennast nägemata. Minu peanupp jääb sellest koorerapsimisest ikka allapoole.

Meie heinamaa madalam osa on hetkel jääväli. Vesi, vesi. Järelikult on ka põhjavesi väga kõrgel. Aednik lohutab end sellega, et ma ju tegin taimi istutades korraliku drenaaži ja lisasin istutusauku liiva. Aga fakt jääb faktiks - põhjavesi on kõrgel ja paljud taimed seda ei talu. Muidugi olen ma optimist ja loodan kevadel ikka vähest kahju näha.

Okkaliste titad on talvel eriti nupsud. Selle kuriili lehise pean vist juba kevadel kasvukohta istutama. Järgmisel aastal peaks ta juba kasvuhoo sisse saama.

Harilik luudpõõsas esiplaanil. No tema võra on talvel eriti vinge. Nii-nii roheline. Kuidas talvitumisega on, ma veel ei tea. Kevadel külvatud. Üks taim katsetuseks põllul, teised pottidega kasvukas mulda süvistatud.

Lõhislehine ülane 'Rubra' üritab õitsema hakata.

Hiina siidpöörise tuust on talvel muidu vahva. Ka see sahin, mis tuulega tekib, on selline armas. Aga ta ajab hullult prahti. Tuulega lennutab neid pikki lehti väga kaugele ja see on ausalt öeldes üks suur miinus.

''Ah siia tuleb teil kuusemets'', nii hõikas üks prowwa mõned aastad tagasi. Vasakult alates ebatsuuga, lehised, serblane, h.kuusk 'Aurea'. Ja kokku saab kuusemets. Tagapool paistavad mõned harilikud kuused ka.

Aias jõudsin siis ühe pildi teha ja sellega see eilne aiaring siis piirdus.

Kohe-kohe on jõulud ja kodu vaja ehtida. Kui küsisin kodus noormehe käest, kas kuuse ka linna toome, sain vastuseks, et meil neid palme kodus küll. Sellega oli jutt lõppenud. Minu mõned 'palmid' siis sellised.

Täna üritan aiale ka ringi peale teha.