Vihmast, kokukast ja aiast hetkel

Täna hommikust sadu võis juba vihmaks pidada. Paar tundi vist jõudis sealt taevast miskit alla sadada. Mu meelest on hommikul isegi tuhkpuuhekil naeratus näol. See põud oli meil täitsa kohutav juba. Samas eile ühed kliendid ei suutnud ära imestada, et kuidas teil see maa nii kuiv on, kui kogu aeg sajab. Rõhutan - kogu aeg. Tõesti - paar kilomeetrit Viljandi poole sajab ja mõned kilomeetrid Nuia poole taas sajab. Meie siin vaatame aga kaugenevaid pilvi ning näeme visuaalis, kuidas pilvedest vihm eemal maha sajab. Padusadu see tänane ei olnud, kas kartulite vahele ka vihm jõudis, veel ei tea. Plaanin täna aiatoimetusi veidi hiljem alustada. Las kuivab. Taevas kisub juba selgeks, seega meil taas ilusat ilma oodata.

Nüüd siis ka kohustuslikku kirjutamist ehk mõned read Aalujate aasta suursündmusest - kokukast ehk kokkutulekust. Meid siit Viljandimaalt on kaks ja paaris ka läksime. Kaasavõetavad taimed saatsin juba nädala algul Helle juurde. Ise läksin laupäeva hommikul bussiga taimedele järgi. Kui mina kohale jõudsin, oli Helle juba alustanud taimede mahutamist autosse. Eks seegi võttis omajagu aega, sest kahe peale olime korraliku koorma suutnud kokku panna. Ära me nad mahutasime, ise ronisime ka peale ja siht Muhedikemaale sai võetud. Teatud maani on tee tuttav, eks oleme ennegi elus seda rada tallanud, aga... Kuna mina ei ole autojuht, siis ei jälgi ma kunagi teid nii kui see, kes sõidab. Tänapäeva moodne tehnoloogia ajastu peaks ju reaalselt minejaid aitama. Aga asi vist ikka selles, et neid moodsaid tehnikaimesid peab oskama ka kasutada. Helle auto moodne keps aga ei kepsutanud üldse. Koostöö lihtsalt juhiga ei sujunud. Minu telefoni maps aga ei näidanud Pihlaka talu. Ja siis juhtus see, mis sellises olukorras juhtuma pidigi. Põrutasime lihtsalt õigest teeotsast mööda. Tegelikult pidime keerama paremale, aga meie valisime teise suuna. Ja nii me saimegi tutvuda selle imelise maastikuga, mis seal Pangodis on. Tee oli kitsas, kurv paremale ja käänak vasemale. Mäest üles ja hooga alla. Lõppes kõik aga hästi, sihtpunkt terendas lõpuks silme ees. Kallistasime Muhedikud, kerge kohvi ja pirukas. Milda oma kaasaga oli jõudnud enne meid. Tulijaid lisandus riburada. Ja siis tuli see põnevam osa - aiaring. Mis nii viga aias kõndida, kui Muhedikupapa kõike näitab ja pilgu sinna suunab, kuhu vaja. Alustasime kalade söötmisega. Kaladel kahjuks puudusid lauakombed täielikult, sellist matsutamist ei ole mina elus kuulnud. Kalad olid ilusad, igasugu punaseid toone tiirutas vees ringi. Aed on ilus ja põnev. Alati ma naudin seda pargiosa. Kõigil neil puudel ja põõsalistel on oma lugu rääkida. Äratundmisrõõm on ka suur rõõm.

Edasi viis tee päeva põhiüritusele. Ka sel lühikesel teel tekkis tunne, et oleme eksinud. Kiire telefonikõne Aidile, vasakpööre ja kohal me olimegi. Aidi juures ei olnud ma varem käinud. Muidugi kujutasin seda kõike piltide põhjal ette, aga... Pilt on pilt, reaalsus midagi muud. Kõik see uhke hoonete kompleks annab kohale sellise vana Eesti hõngu. Keegi ütles väga hästi - nagu väike vabaõhumuuseum. Otil on ikka palju tegemist seal olnud. Maja aknaraamid olid juba sellised erilise julge lahendusega nii ehituslikus mõttes kui värvitooni poolest. Ott lubas aidahoonele samasugused teha. No ja ait ise üks imetore hoone. Eriti Aidi töötuba. Kõik need riiulid igasugu pottide ja potsikutega. Korralikult valge ruum. Suur suur töölaud, mis oli tehtud vanast uksest, kui õieti mäletan. Ja see suur tiik ja seda ümbritsev ala - kõik oli niidetud ja trimmerdatud. Ogoroodina kui imedemaa. Seda peab lihtsalt ise nägema. Seda vaadet viljapõldudele ja istutusaladele. Ja see keldrimägi, millest pool on Aidi oma pisikeste kätega juba umbrohust puhtaks kaevanud ja igasugu kaunist mudru sinna asemele istutanud. Kõik see kokku on just selline aed ja elamine, mis sulandub loodusega. Mulle väga meeldis.

Taimede vahetus ja jagamine lõppes minu jaoks natuke südant kripeldama jättes. Nimelt lubasin oma käekotiga lisaks veel kaasa võtta 4 taime soovijatele. Paraku ma ei mäletanud, kellele ma lubasin ühe kerakelluka 'Nana Alba'. Küsisin ühelt ja teiselt ja kolmandalt ja keegi ei tahtnud. Lõpuks arvas keegi, et oli vist Muhedik, kes soovis. Saigi pott Muhedikupapale sokutatud ja asi ants. Aga päev või paar hiljem teatas Tii, et Karin, kui sul see kellukas käekotti ei mahtunud, siis sellest pole midagi. Jeerum-jeerum mind ja seda sakslast, kes mul tol päeval külas oli. Ju ma siis Tii juurde oma kelluka poti pakkumisega ei jõudnud. A pole hullu, Juurikale võtan taas kaasa. Väga palju ma ei hamsterdanud, täiesti mõistlikus koguses. Ehk nüüd julgen juba ka istutada, maas on natukene niiskust.

Õhtu saabub ju kiiresti, eriti kui seltskond on nii hea nagu ta meil on. Sauna ja lõkkeõhtule me ei jäänud. Läksime päeva lõpetuseks hoopis Iirisekasvataja juurde. Ja jumal tänatud, et läksime. Ütlen taas, et pilt on pilt ja reaalsus hoopis midagi muud. Rosaarium eesaias oli vist ainuke, mida ma oskasin ette aimata sellisena nagu ta oli. Roose palju-palju ja üks uhkem kui teine. Ma ei kujutanud seda aeda üldse nii suurena ette. Aga...maja taha minnes tulid hortensiad, need olid jagatud mitmele istutusalale. Imelised ja kui palju neid veel oli. Kahjuks on hortensiad alles alustamas ja seda ilu, mis seda aeda kohe varsti tabamas on, me veel ei näinud. Siis tulid iirised. Uskumatu, ca 300 iirist, kõik filigraanselt hooldatud, lehed korralikult tagasi lõigatud, etiketid igal juures, ilma ühegi umbrohu tutikeseta. Perenaine veel ütleb, et ah, ega mul korras ei ole, olin nädala Tallinnas lapsi hoidmas, eile tulin. No kui see aed korras ei olnud, siis mis veel korras saab olla. Edasi tuli siis imede kivila ehk kribula. Manti oli seal küll oi-oi kui palju. Kõiki kribusid mu silm 1,5meetri kõrguselt ei seletanud, vaja oleks olnud binoklit. Siis olid rododendronid, aed-päevaliiliad, korralike mõõtmetega tiik, kapsad-porgandid-peedid reas. Kasvuhoone värvuvate tomatitega. Avarust piisavalt, aed ei olnud täis topitud. Kõik oli läbi mõeldud. Just nii nagu üks korralik aed olema peab, et peale silmailu saad ka kõhu täis ja lastel on võimalus marju suhu pista. See oli üks tore lõpp päevale.

Koju jõudsin vist kümne paiku. Istutanud ma hamsterdusi ei ole veel tänu kuivale ja pidevale ajapuudusele. Ehk täna on aeg toimetada istutades. Tänu suurele põuale ei ole ka umbrohi eriti kiire kasvaja ja murugi oli veel eile kõrbemises. Homme on mul võõrustada 50+ inimest ja neljapäeval 35. Tänu sellele vist seisab aed ka pidevalt suht järje peal ja ükski koht ei umbrohtu. Seega on tihedad aiakülalised väärt külalised.

Pildistasin kokukal põhiliselt oma peaga, sp mul pilte ei olegi. Aidi juures mõned klõpsud telefoniga sai tehtud ja panen need siis lõpetuseks.