Tahame või mitte, sügis on tõesti käes

Kuna kevad saabus sel aastal suhteliselt hilja, siis selline varane sügis suurt rõõmu ei valmista. See viimaste päevade vihm on ka kõike kuidagi võimendanud. Kuidas paistab see sügis - kollased vilja- ja rapsipõllud, punased pihlapuud, tihe udu täna õhtul, konn hämaras tiigis laulmas, päikeselise ilmaga on siil- ja päevakübarad ning kobarpead kuhjas täis mesimumme ja liblikaid. Vihmast juba piisaks, aga õnneks on meie pinnas selline, mis ei jää kunagi lirtsuma. Muru on õhtuni märg, aga midagi talla all ei lirtsu.

On istutamise aeg. Seda tööd mul veel jagub pikemaks ajaks, õnneks või õnnetuseks. 

On vaja ka rohida, sest need vihmad on meelitanud kasvama kõik seemned, mis pinnases leida. Aga, siin on taas üks aga, iga taime ei tunne nii algfaasis. Seega ogar on olla praegu agar. Ma täna käisin aia nii üle, et korjasin ainult tuttavad umbrohud, aga pisimudru jätsin alles. Kindlalt leidsin sügisest emajuurt, kalju-kuldkilbikut hulgim (varem ei ole ma tema külvi täheldanud), ängelheina, lupiini täitsa ime-kohast (kas tõesti võib seeme lennata 15 meetrit?). Seega silmad lahti!

On aeg seemneid korjata! Muidugi olen ka mitme taime juures liiga kaua oodanud seemne valmimist ja kui siis topsikuga kohale jõuan selgub, et seemned on juba varisenud. Aga kõike ei peagi ju saama, mida tahad. Kuigi täna ei olnud mitte seemnete kogumise ilm, aga kuna liisi põisrohi tundus iga hetk seemet pillutamas, siis korjasin ära ja tuppa valmima.

Täna üks targem tegelane vaatas ja uuris mu lehist, kellest ma ka varem olen kirjutanud. Tema otsus oli, et ei ole vähk, vaid kahjur. Näiteks lehisevaablane. Kes võib ka kevadeks kadunud olla, aga vbl tahab ka pritsimist. No suur puu, annab pritsida. Ootan kevadet. Pihlakate lehed on pintslisse pistetud osaliselt, mitte silmatorkavalt. Ja see ginnala vaher, temast kirjutasin juba eelmisel , sel sügisel tundub taas palju oksi läinud olevat. Siinkohal meenus dendroloogiaseltsi koosolekul kunagi ammu räägitu, et ginnalat ei soovitata haljastusse tema ebakorrapärase võra tõttu. Äkki siin ongi iva. No lähipäevil peab need oksad saetud saama.

Tänane päev vihma kohalt väga hull ei olnud, peale lõunat jõudsin isegi mingil määral niita. Aga siis tulid külalised ja siis see vastik vihm. Ja kui vaadata aias sipelgate kõrgeid kuhilaid, siis seda kuiva aega ei paista niipea tulevat.

Kaeralill on sügisel imeilus!

Siin on näha kõik sügisene - kollane ''lõhnav''rapsipõld, koltunud kartulivarred, saialilled, hooajaga kogunenud kompostihunnik, koristamata heinapall, vaarikad ja ürdid.

Harilik soorohi 'Chameleon' moodustab vahva ''pärsia vaiba''. On pidanud aastaid, ei jaluta juhuslikult, vaid tihedalt, trügib murusse. Paraku on tal kaks suurt miinust - tärkab jaanipäeval ja esimese külmaga on läinud. Ja potis ei ole ta talve üle elanud.

Täna olid kõik kollaste õitega päevaliiliad mingeid musti sitikaid täis. Aga AINULT kollased, tumedamad olid kõik puhtad.

Jorjenid.

Viimaste õite tulemine, vist. Täna avas muide õied must lumeroos.

Palju punaseid pihlakamarju pidi peres pulmaõnne tuleval aastal ennustama :)

Neist hortensiatest ei saa mul küll. Olen neli sorti sel aastal Lätist juurde toonud. Kaks ootavad istutamist, aga juba potis õitsevad. Igal aastal viskab mõni neist vimkasid, kasvatades üksikuid pikki võrseid.

Siidpööris ei ole veel õitsemist alustanud. Kahiseb kõhedalt!

Palju kübaraid, mulle meeldib!

Siin on kõik täis. Andersoni tradeskantsiad avastasin küll sel aastal. Nii pikalt õitsejaid on vähe. Mul oli neid ka varem, aga ei pannud neid nii tähele. Sel aastal sai kolm uut sorti lisaks ja ma pidevalt imetlen neid. Pildil paremal kollaste lehtedega 'Sweet Kate'

Lahtise tulevikuga ginnala.

Mägitähk siis selline. Sorkasin nüüd neid pisikesi õisi maha, tundub, et edenevad.