Lehevaatamisi kokku

kolmapäev, 21. juuni 2017

Päev pildis

Täna pikka juttu ei tee, võtan päeva teod ja mõtted kokku piltidega. Tuul on kahel viimasel päeval olnud nii metsik, et isegi suurte puude ladvad tahavad maad puudutada. Jumala õnn, et mul tokimajandus toimib, muidu oleks vist puha pikali. Suurim kahju oli täna hariliku kurekella 'Lime Sorbet' ühe oksa murdumine. Veel eile õhtul ühe külalisega imetlesime tema sitkust ja ilu.
Vanaema pojengid alustavad. Neile on mul piirdeks sarapuu roikad, mis ei paista kuskilt küljest välja. Tõhus ja looduslik ja toimib. Ahtalehise ja lagodehhi õied on selleks aastaks möödanik. Itohi omad mul sel aastal veel õisi ei näita. Valgeõieliste uued sordid aga küll.
Täna sai ka selliste istutustöödega tegeletud nagu aukude täitmine. Suure kiire juures ei ole sellele isegi aega mõelda olnud. Täna siis passitasin värve ja vorme. Aeg annab arutust.


Kevadel mingit aia ajakirja sirvides jäi silma soovitus osta rippuva vormiga kannikese seemneid amplite jaoks. Et tuul ei räsi ja õitsenud õisi ei ole vaja ära näpistada. Seadsin minagi sammud lillepoodi. Pakil jah kirjas, et rippuv vorm, aga rippumist ma küll kuskil ei tähelda. Muidu said kenad tihedad amplit, aga ootasin enamat. 


Paar tundi sai täna tiigi ümbruses aega veedetud ja seal tekkis igasugu mõtteid. See aianurk on mul üldse selline iseseisev juba aastaid olnud, kuhu ma ise siiski suht harva sekkun. Nii öelda taimed saavad iseseisvalt hakkama. Tiigi ees on mul pinnakatjaks selline umbrohi nagu harilik kukehari. Kasvab rõõmuga nii kivil kui jalgupidi vees. Kui õitseb, on kena kollane. Nüüd on mul ka sort 'Aurea' ja tema oleks ju aastaringi kollane. Paraku tähendaks see liigi täielikku välja noppimist ja siis sordiga asendamist. Aga see töö kuulub võimatute tööde maailma, seega jääb ära. Kui aega leian, siis kuhugi ma kollast poetan. Muidugi arvata võib, et liik sööb sordi välja. Keerdus okstega paju, kelle peegeldus aastaid tiiki ehtis, andis ka sabad. Pajudega mul ei vea. Eile sai kaks salix sepulcralist ka maha saetud. Lihtsalt nad keelduvad kevadel meil lehtimast.


Kontpuu alune oli kaetud meetriste naatidega. Oi neile meeldib seal. No ega sa seal põõsa all kaevama ka ei hakka. Aastas kaks-kolm korda kakun ära ja asi ants. Ja ega nad kedagi seal all ka ei sega. Võib-olla ainult hiirehernest, kes oli sunnitud naatidest kõrgemale ronima.


Sulgjas rodgersia 'Chocolate Wings' on mul juba päris mitu head aastat aias kasvanud ja esimest aastat näen, et tal on nii tegu kui nägu. Ma tohman istutasin ta alul täisvarju, no ei edenenud. Googeldasin ja ohoo, tema armastab hoopis päikest. Nüüd on ta tiigi kaldal täispäikeses ja paistab, et tunneb end hästi.


Miks kõrreliselehine iiris oma imekauneid õisi peidab, sellest ma aru ei saa. Nagu häbeneks midagi. Kunagi oli mul kääbuspuudel nimega Nsonils. Lasin juuksuril lõigata talle korra nö lõvisoengu. Koer häbenes seda ''koledat'' soengut samamoodi nagu see iiris neid õisi. Nilsson istus pikalt kohe laua all.


Selline pinnakate on kontpuu all. Sealt leiab akakapsast, väikest igihalja ja metspipart. Metsmaasikas on ise sisse kolinud ja laiutab. Täna kakkusin maasikaid hulgim välja. Aga marjad juba värvuvad. Võilill, ohakas ja naat pressivad ikka sisse, siin aitab ka kakkumine.




Suhkruvaher elas esimese talve üle. Puitumata tipud näpistas külm ära.


Madalad liiliad alustavad õitsemist. 30cm taime kõrguseks. Imearmsad tegelased.


Milda päritolu lauk 'Globemaster' muutub iga aastaga aina ilusamaks ja võimsamaks. Kuid tema külvi ma ei ole miskipärast leidnud.


Liivateed alustavad värvide mängu.


Minu arukask 'Yongii' on vist enamikest nimekaimudest väga erinev. Kuulen tihti nii palju imestamist, kui seda puud vaadatakse. Mõõtmed on ikka väga suured juba. Lastel oleks onn omast käest võtta.


Uued madalad floksisordid alustavad õitsemist. Need on ka omamoodi vahvad kääbikud, kõrguseks 30-50cm.



Kollane ruulib täiega. Kollast on vaja, just lehtede näol.


Sellest kollaselehisest vahtrast teen eraldi postituse. See on omamoodi õnnetus.



Ehe näide, kui sibuliku maapealsed osad on kadunud ja korralik taimesilt puudub, siis ogar aednik istutab teise taime ju kukile. Sügisel pean päästma, mis päästa annab.


Turkmeenia lauk lõpetab.
Täna oli meil päikest, vihma, rahet, äikest. Tuul tormas ja vikerkaar väreles.
Maa-aluste tegelaste vastu olen siiani võidelnud rotimürgiga. Paar nädalat on rahu ja trall läheb taas lahti. Nüüd on katsetuses Merca retsept. Suitsukonide ja uriini laagerdanud leotis aukudesse ja 5aastat hooletu. Täna sai katsega alustatud. Minu haistmismeel ei kannata seda toimingut teha, õnneks on ema tugevam ja aitab toimetada. Tulemustest tulevikus.

3 kommentaari:

  1. Minu turkmeenlased pole veel alustanudki :) Sinu Youngii on tegelikult selline nagu see olema peabki, hilisemad kloonid on palju kõrgemad ja saledamad

    VastaKustuta
  2. Kas see on ainus rodgersia, mis päikest tahab? Või tahavad nad kõik?

    VastaKustuta
  3. Meil on kõik, mis vähegi hilineda saavad, täiega hiljaks jäämas nii lehtimise kui õitsemisega.
    Taimede kogemata yksteise kukile istutamine on ka mulle tuttav teema 😁

    VastaKustuta