AALUJATE KOKUKAS 2015

on selleks aastaks läbi. Ausalt öeldes kahju, kohe väga kahju. Kes oleks olnud see idamaatark ja öelnud, et see esimene määratud algusaeg hommikul 5 paiku oleks paras olnud. Hea küll, ärme äärmustesse lasku, aga seda päeva oleks pidanud alustama siiski kell 9. Siis oleks kõik ikka 10-ks kohal olnud. See päev algas siis minu jaoks varase äratusega. Tahtsin Hellele bussi vastu minna, ta pidi mulle appi jõudma kella 8-ks. Jummala õnn, et kodust bussipeatust näen ja bussist väljujaid. Buss loomulikult kihutas meie peatusest täistuuridel edasi. No ja siis läks väike paanika juba lahti. Aga polnud hullu, isa asus õunapuudelt langenud vilju koristama ja ema seadis end köögis sisse. Mina siis siblisin aia ja toa vahet ja ragistasin oma allesjäänud ajurakke, et kõik vajalik aeda ja lauda ja igale poole saaks ja jaguks. Kokuka alguseks oli meil plaanitud kell 11 ja ennäe imet, juba 20 minutit varem vuras sinine buss kohale. Saabujateks Tii, Helle ja Ain. Ain lahkus paraku nii, et isegi mina nägin ainult bussi tagumist otsa veel vilkumas. Kahju, et tema sest päevast ei saanud aega osa võtta. Helle ja Tii kukkusid oma kraami seal majandama ja sildistama ja jagama ja mis iganes. Aega kulus palju. Siis sain esimese kingituse, väga uhked aiatöökindad. Olen nendega nüüd kaks päeva müdistanud ja siiani vastu pidanud (minu puhul haruldane, sp teen kõiki töid tavaliselt paljaste kätega). Roos peal ja puha. Aitäh Tii!

Ja siis hakkas sealt vana kokku kukkunud küüni nurga tagant, ohakapõllu äärest neid autosid ja busse ja saane sadama. Vali mis värvi või kaliibrit just eelistad. Tore, et nii palju meist Aalujatest leidis siin aega ja ressursse ja tahtmist kokku tulla. Ja see, et pered kaasas, on eriti vahva. Ja lapsi oli palju, oi kui palju. Oleks mul ainult rohkem aega olnud nendega rääkida ja tegeleda. Meie koer Rocky lapsi teatud põhjusel ei armasta ja temale oli see väga vaevarikas päev. Valetan, ühte last, kes nüüd on suureks kasvanud, armastab ta vist üle kõige maailmas. Aga see selleks.

No ja siis läks lahti üks suur klapperjaht. Taimede vallas. Ei hakka seda kõike siin kirja panema, aga see oli täielik kaos. Lõpuks lõin käega, sest kaua ma käin seal aia taga küsimas, et kas see laat meil läbi ka saab ja tulemust ei miskit. Siis mõtlesingi, et ega see töö jänes pole, et eest ära jookseb. Ja küll jõuan selle talguna mõeldud töö ka ise ära teha. Pealegi oli meid nii palju ja enamik oleks sel juhul brigadirid olnud. Täna kaevates ja kive tassides ja pappi laotades ja multši vedades mõtlesin muidugi teisiti. Samas teadsin, et kõigil pikk sõit ees ja Helle aed ka ja aega JÄI VÄHEKS.

Lõpuks läks lahti suur söögitrall. Oi jessas. Aidi kirjutas, et nagu väike pulm. Ma ütleks, et hullem, sada korda hullem. Suur suur pulm. Seda sööki, mis kokku veeti, sellest saaks mitu pulma. Ma pakun välja, et järgmisel kokukal lepime kokku, kes mida ja palju toob. Lõppkokkuvõttes et asjad hapuks ei lähe ja ära ei pea viskama. Mul said küll sõbrad ka söönuks. Ja õhtul leidsin veel külmikust kaks Kass Arturi kooki, mis ma ju unustasin. Igatahes väga head olid!

No ja sama äkki kui kõik alguse sai, ka lõppes. Õnneks oli Mustkaaren hilisem saabuja ja ka mineja. Sai tema kõik sinna liigsena jäetud taimed (mõnest võtsin ise ka jupi) ja mul jälle kergem ja tal hulka uusi taimi juures.

Päev oli vahva, aga lühike. Minul jäi kahjuks paljudega suhtlemata. Oli mul plaanitud nii palju küsimusi, mis ma teilt muidugi hiljem küsin, aga ei olnud lihtsalt aega. Seega tuhat vabandust ses suhtes. Küll teeme kunagi tasa. Ja veel seda, et mul ei ole elus olnud sellist sõpruskonda. Palju me siis kõik reaalselt üksteist näinud oleme? Mõnda korra, teist korda kümme. Ja selline tunne, et oi kui vahva, sa ka ikka tulid. Pole sind ammu näinud (korra elus olengi näinud). Ei, kõik ongi kohe täitsa omad ja täitsa tuttavad ja  nii oleks nagu olnud sajandeid. Need inimesed, kes aiale sajaga pühenduvad, ongi vist veits kiiksuga, mulle tundub. Aga mulle väga see seltskond meeldib ja nendega ei teki mingit barjääri.

Selline see KOKUKAS siis sai. (Kirjutatud 19.08) Lihtsalt postitamata, sest jutt oli plaanitud pikemalt.

Mõõtudelt suurim saak - alberti kuslapuu

Ja muidugi natuke nipet-näpet ka

Vahepeal sai siis käidud Ellamaal. Päev oli pikk ja seiklusrikas. Kohale jõudsime kenasti ja esimene, keda nägin, oli Futu. Ja siis Tea ja Triin ja Merike ja nii ta kulges. Ostusoovi mul suurt ei olnud, sest pottide hunnik, mis istutamist vajavad, on siiani ümber suitsuahju. Amuuri toominga oleks Kaielt võtnud, aga seda paraku ei olnud. Arboreetumis sai ka ikka natuke jalutatud, aga ei olnud vist minu päev. Miskipärast kõrvutasin seda arboreetumit mõttes Luua omaga ja ei ole midagi parata, mulle sümpatiseerib Luua enam. Paraku. Aga eks vaatamist oli sealgi.

Ring tehtud, haakisime end Triinu sappa, et tema aeda külastada. Vahva aed, mis asub nii mitmel eri tasapinnal. Seal peab küll nuputama, mida ja kuidas. Huvitav, kas tugevad sajuhood uhavad sellisest pinnasest kõik kasuliku välja või jätavad miskit pinnasesse ka. Ja üleüldse üks vahva küla. Kui ikka on sünnipäev, siis suletakse tänav liikluseks ja pidu ongi tänaval. Selliste naabritega on vististi üsna vahva elu. Naabreid ju valida ei saa ja eestlaste puhul ei ole sellist mõnusat läbisaamist mitte eriti tihti.

Siis oli start Milda valdustesse. Triibulist väravat teadsin juba otsida, aga ometi suutsime mitu korda ära eksida. Vaatamata sellele, et pidevalt saime juhiseid. Igatahes enne pimedat jõudsime kohale küll. Milda on meil ju vana külalislahkus ise. Alul natuke lobisemist, siis kohustuslik-vabatahtlik aiaring. Muidugi natuke kaevamist, nutsakuid, potsikuid. Siis kohvi ja kringlit. Selles aias oleks ka vaja pikemalt tegelikult kunagi puurida. Seal on nii palju peidikuid, mis kohe silma ei hakka ja vaadata ei oska. Igasugu põnevat kraami ja tavaari, just sellist teistlaadset. Kokkuvõttes päris vahva päev jälle seljataga. Koju 23.00 ja kohe enam-vähem magama ka.

Vahepeal ikka siin jõudsin ka kaevata ja 16 potistatud taime maha istutada, aga meeletu kuivus. Põhimõtteliselt ootangi nüüd, et ehk ikka täna öösel miskit vihma moodi asja natukenegi meile jagub. Ei riski enam midagi puudutada. Eile paar ringi niitsin ka traktoriga, krõbiseb kõik taga. Las see pikem muru olla, ei kiirusta ka selle niitmisega.

Paar keigarlikku seika ka sest nädalast. Paigutasin oma uusi hemerocalliseid istutusalasse ja loen oma märkmeid - üks neist tetraploidne sort. Pingutasin siis aju mis pingutasin, aga no ei tulnud midagi. Süda ei andnud rahu ka, et kuhu see siis istutada ja mida see tähendab. Õnneks on tänapäeva tehnika suureks abimeheks. Tegin kähku kindlaks, et tetraploidsel taimel on rakus kaks kromosoomipaari. Reeglina on nad jõulisema kasvuga, suurema õiega ja kirevama värviga. Selge, jõulisema istutasin natuke tahapoole. Just nii lihtne see oligi!

Ja lugu kaks. Mul helleboruse all titabeebid kasvamas ja üks erineb oma lehestiku poolest kõigist teistest. Olen seda ka mitmele aiahuvilisele sõbrale näidanud, kõigile on põnev tundunud. Aga eile õhtul hakkasin oma taimenimekirja täiendama ja vaatan... sain sel kokukal omale pisiputke, aga miks ta mul taimede nimekirjas juba olemas on. Siis jooksis pilt kokku - see polegi mingi helleboruse tita, hoopis pisiputk. Kui ikka taime ei tunne, pole miskit öelda. Igatahes selle pisiputke tunnen küll nüüd une pealt ka ära. Sinise baptiisia kaevasin täna juba ristiku pähe üles, teda tunnen ka nüüd hästi.

Vot sellised päevad on olnud sel suvel. Täna oli meil varjus +30 ja on 25.august. Õnneks oli tuult. Nüüd jääb ainult vihma oodata.

Aias on nii nii palju värve, aga sellest juba järgmisel korral.