Kuumus on mulle kui aju surm

Kõik muudkui teevad märkmeid, rassivad, loevad teiste postitusi, kommenteerivad, käivad üksteisel külas, aga mina...  Paras pensionile saata. Ei saa kirja pandud miskit, ammugi teiste tegemistel silma peal hoida. Kommenteerimisest parem ei räägigi. Aga küll saabuvad ka need pimedad õhtud ja vihmased ilmad, siis on, mida lugeda ja kommenteerida jne. Külaskäikudega mul sel aastal ikka väga kitsas käes. Ise olen küll vastu võtnud sadu inimesi, aga mujale jõudnud minimaalselt. Eks elab näeb. Loen just Petrone 'Minu Eesti' kolmandat osa ja seal ta kirjeldab eestlasi küll  vingelt - töötavad või surnuks, ise ei saa arugi. Töö  narkomaanid. Eestlase arvates ideallne viis elust lahkumiseks on järgmine - ronid mööda käsitsi ehitatud redelit koos saega üles ja saad rabanduse. No nii ta vahest on tõesti. Olen ise ka selle kuumaga ikka mitu päeva hullult mütanud. Eile juba mõtlesin, et aga mis siis, kui... Ma ei ole ka eriline palava sõber. Aga töö ju tahtis tegemist ja kuna paar päeva kuluvad nüüd ka raha teenimisele, siis lihtsalt oli vaja kõik nii enam-vähem korda saada. Aga hakkama sain ja võtsin ka pool tundi sõnade ritta seadmiseks. Kuigi vahemärkusena - kadunud hiljuti ostetud heleenium ja puudub sort ühel hortensial. Nii palju siis enda tarbeks tehtud märkmetest.

Selle kuumaga on oluline aidata ka linde, kui veekogu ei ole lähedal. Vähemalt meie sulelised oskavad kõik pakutavast mõnu tunda. Tiik on suuremate isendite SPA. Harakad toimetavad pesemist vaikse sulinaga ja pelglikult, aga varesed lobistavad kui vanad mehed. Eile tekkis juba tunne, et mingi hull möll tiigis, hull pladistamine. Kõigil ju palav. Pisematele lindudele on meil pakkuda kaks sellist madalat veega täidetud kaussi või ma ei teagi, mis otstarve neil klaasanumatel olnud on. Need on küll kõigil palavatel ilmadel tihedas kasutuses. Päevas korra peab kindlasti vett vahetama.

Maa sisse on meil kaevatud kaks malmpada, kus kasvavad vesiroosid. Varblased kui kärblased istuvad vesiroosi lehele ja naudivad rannailma. Mis elul viga.

Ise ma randa jõudnud ei ole ja ei tunne ka puudust. Võin kodus samamoodi logeleda ja raamatut lugeda kui tahtmist on.

Aed annab saaki usinalt - igatsorti marju, herneid, ube, õunu jne - kõike on sel aastal külluses. Ole mees ja oska hinnata. Kõike ma ei hinda teatud põhjustel. Õunapuu peab ikka aias olema, aga kui see krdi valge klaar neid ainult pillutab ja ma päeva jooksul kolm korda pean neid korjama, et kuidagigi liikuda saaks, siis ei tunne naudingut. Aga samas annab ta ju varju, selle külje pealt vaadates kasulik puu.

Kuumade suveilmade kiuste rohisin ära kiviktaimla. See küll rohkem ema aretatud ja armastatud, aga jõud ei käi alati üle. Täna, kui viimased õitsenud padjandid kõik tagasi said lõigatud ja ära rohitud, siis vaatasin, et pole väga vigagi. Olen sinna nüüd päris mitmeid okkalisi juurde istutanud, küll need paari aastaga ka kõrgust lisavad.

 

Ja siis said korda mitu istutusala. Lühidalt - tegin ruumi uutele tulijatele. Kokukalt vast jagub miskit mulle ka, jään pidevalt ju hiljaks, kui miskit paremat pakkumises on. Tellinud olen väga minimaalselt. Aga Ellamaa veel tulekul ja Juurikas ja jõuab.

Ise saan kokukal jagada kõike, mida jagada annab, kui soovijat on. Saame kaevata, potistatuid vaadata jne. Eraldi ma seega pakkuma ei hakka miskit. Mida annab jagada, olen alati nõus, kui aeg soodne.

Lõpetuseks siis näha taimede ootel tühikud.