Viimane suvepäev

Täna on siis kalendri järgi viimane suvepäev, kuigi sügist on juba märgatud. Ilmade üle kurta ei saa, on olnud nii vihma kui päikest. Kes tahab nuriseda. leiab alati kärnase kartuli, aga minu meelest on olnud päris vahva suvi.
Eelmise postituse tegin üle kuu aja tagasi ja kiikangi möödunule.
20.augustil olin Türil ja sellist äikesetormi, mis seal oli, ma sel suvel mujal ei kohanud. Hommik oli ilus ja soe, päike säras taevas. Ja siis hakkas ta tulema, see tume tume pilv. Siis käisid paugud, taevaluugid avanesid täies ulatuses ja see tuul. Tuul viis meil kõik lauad puhtaks, ise rippusime 3'3m telgi otstes, et see minema ei lendaks (üks selline telk hulpis hiljem karjääris, jalad taeva poole). Kõik see kestis vaevalt pool tundi, päike tuli välja, vesi valgus maapinda ja poleks nagu miskit olnudki. Kahe tunni pärast kõik kordus ja mitu korda eelmisest rajust võimsamalt. Selline vahva loodus meil.
Kevadel panin istutusala laiendusele tumeda kile siis peale ja 21.augustil sai see eemaldatud. Kaks korda freesiga läbi tõmmatud - ei ainsamatki umbrohujuurt ja maa nii õhuline ja kohev. Ühtegi juurumbrohtu pole seal siiani tärganud, mõni üksik lible siin-seal. Aga istutamistega ei saa valmis, sest aju peab kõike miskipärast mitu korda läbi töötama.
29.augustil oli meil Loodis ka tohutu padusadu äikesega kaks korda päeva jooksul. Kõik kartulivaod olid vee all, täielik uputus. Aga maa vajas ka vett, sest maapõu oli siiski sel aastal väga kuivas seisus.
02.septembril sai alustatud siis kuivjõe nö restaureerimist. Aastatega oli kõik nii madalale vajunud ja imestan siiani, et seal need mägisibulad üldse nii hästi edenesid, ei kata ma neid niiskuse eest kunagi ja olid nad praktiliselt oru põhjas. Tulemus sai siis selline.

Enam-vähem valmis vast kevadeks, sest jõgi hakkab harunema...

Vahele jääb aga uute tittede istutamine ja vanakeste uuendamine jne.

Septembri algul satusin Bauhofi ja no ei suutnud neist tulbisibulatest mööda marssida mitte kuidagi. Kaheksa pakki vedasin koju, õnneks on nende maha panemisega veel piisavalt aega, aga õnnetuseks igal pool kus kaevan, tulevad juba mõned sibulad vastu. Pean korve ka vist juurde ostma, sest mingeid kahtlaseid maa-aluseid käike on sügisel juurde tekkinud. Neid siniseid kuubikuid ei näe ma ka mõtet osta, pivalt kaevan neid maa seest välja, kuigi sel aastal pole ma ühtegi maasse pistnud.

07.septembril käisin Põlvas ja sõna otseses mõttes armusin sellesse väikelinna. Ma ei ole kunagi sõitnud seal mööda selliseid väikseid tänavaid, mis on palistatud imearmsate majade ja aiakestega. Õnneks ei leidnud me kohe krossirada üles ja pidime mõned tiirud aedlinnakus ekslema. Ma ainult ohhetasin ja ahhetasin, niivõrd armas oli seal kõik. Majade arhitektuur on juba hoopis teine kui meil Viljandi põllumajadel. Ei näinud eriti ka ilma kõrghaljastuseta aedasid, ikka oli mõni mänd või kask või juba noored õunapuud sirgumas. Oma osa annab muidugi ka sealne reljeef. Aga võrratult ilus värvide ja vormide mäng vaatas kõikjalt vastu. Batuute, neid siniseid, nägin ka imelikul kombel väga vähe. See on koht, kus tahaks jalutada ja jalutada.

08.septembril jätsime siis hüvasti kurepesaga ja viimase elektripostiga. Kuna kured olid lahkunud ja varblastel pojad ka pesadest lennanud, siis lasime kõik lammutada. Seega kurgede elust-olust ma enam uudiseid jagada ei saa.

Sellist fotot ma enam teha ei saa (viimasel päeval)

13.september oli siis kauaoodatud üritus Võhma Juurikas. Mulle meeldib Juurikas just seepärast, et siis näeb igasugu hulle, mõtlen taimehulle. Ilm oli ilus, rahvast väga palju, põnevaid taimi leidus kuhjaga. Lubasin endale, et ei osta midagi, aga... Lõpptulemusena tekkis kastidesse 71 uut nimetust, osa ostetud, osa heade sõprade annetus ''vaesemale rahvale''. Ja nüüd olen siiani hädas kui mustlane mädas. Kuhugi ju vaja kõik ka maha istutada, mitte lihtsalt sorgata. Jõudsingi järjekordselt uuele rajale - kui kevadel tirisin kõike massidega istutusaladesse, et grupp pääseks paremini visuaalselt mõjule, siis nüüd tarin neid jälle otsast komposti. Muidu lihtsalt ei mahu kõik ära. Hirmuga mõtlen, kas jõuan ikka kõik tehtud enne külmasid. Ja kui ka ei jõua, siis pistan potid kasvuhoonesse talveks ja läheb kevadel edasi. Ega see veel maailmalõpp ei ole.

20.septembril sai siis Palamuse Suurel Väljanäitusel käidud - õnneks oli mõistus omal kohal, midagi enam ostma ei kippunud. Mõned vestlused taimemüüjatega, aga ei mingit ostlemist.

Üks nupsik Juurikalt vapralt vastu minemas talvele - katsetan marmorlehte.

'Varretu' oli kevadel nii õnnetu, nüüd nii nupsik - panin liiva tekkinud vahedesse.

'Sugar Plum' - joonistatud või joonestatud muster

Üks kukesaba on eksinud ... Sel aastal on erilisel palju igasugu seemikuid ja eriti veidrates kohtades - emast väga kaugel.

Kikkapuude sügisvärv

Taamal asetsevat luht-kastevart andis uude asupaika vedada. Teda peaks iga 3-4aasta tagant jagama, aga ma ei kujuta küll ette, kuidas see tegevus välja näeb. Kahe-aastast taimemürakat vedasin nii, et hing haige. Poolitamisest ma ei mõtlegi, hetkel veel

Siin nüüd kollaselehise sookase põõsasvorm, mis otsustas sel sügisel kõrgust hakata võtma. Ostsin ta aastal 2008 ja siiani kasv seisis paigal. Nüüd jääb ta sargenti õunapõõsaga hätta. Õunapõõsas sp, et külm võttis millalgi ladva, siis istutasin ta taha aeda ja temast kasvas nö 3-haruline põõsas. Kevadel pean vaatama, kas saab kase ümber istutada või mis saab edasi 

Pantrilille peab vist talveks tuppa tirima või riskida?

Postitus jõuab küll mõnepäevase hilinemisega. Täna hommikul näitas termomeeter kraadi külma ja maa kõik kõva. Päeval selgub, mis ja kuidas säilis ja kannatada sai.