22. veebruar

Aeg siis sealmaal, et täna läksid meil kased lehte, sooja oli 24 kraadi. Olesklemiseks ääretult mõnus ilm, aga töö tegemiseks minu jaoks isegi palav. Aia taga oli tuul, seal oli paras, aga aias oli kuum mis kuum. Tulemuseks punane nina ja põlenud kõik kõrgemad kohad näos. Aga ilm on fantastiline - aprillikuu. Paar päeva tagasi avanes esimene nartsiss, õitsevad adoonis, kobarskopoolia, mõned kivirikud, priimulad jne, jne. Iga tund toob uusi üllatajaid. Aga põhjus, miks ma üldse kirjutan on see, et mina vist loobun varsti uute kribude ostmisest ja vahetamisest jne. Kui sa ikka päeva jooksul pead või tahad või soovid umbes mitu-mitu ringi aias tiirutada ja kõiki istutusalasid uurida-puurida, siis avastasin täna täieliku nägemise kadumise. Kui pead pidevalt neid kribusid puurima ja uurima ja siis avastad, et issand, see on juba kolm nina välja pistnud ja sel veel õied ka peal, siis minu mitte eriti teravad silmad lõpuks loobusid. Issand, ma olen alati jumaldanud inglise aedasid nende avarate vaadete ja lopsakate taimedega ja nüüd ajan oma kribalaid seal taga ja õnnelik ka veel. Kõige hullem on see, et kui nägemine peaks veel nõrgenema, siis lihtsalt rohin oma väärt taimed umbrohu pähe. Moto on see, et sel aastal täiustan oma aeda ainult lopsakate kujunduses mõjule pääsevate isenditega. Aga kribud on minu jaoks ilusad endiselt (kuigi selline keskmine aiapidaja ei jaga neist küll miskit, ütlevad, et ah mis umbrohi see sul seal on.) Homme pildistan neid tegelasi, aga nii, et panen tikutoosi kõrvale. Minu fotokal pole ka just hea silmanägemine ega suur kaamera, siis muidu raske hoomata, kui suur taim on. Loodan paari-kolme päeva pärast siis siia pildid neist põnevikest lisada ja siis saab iga inimene ise otsustada, kui palju see aiakujundusele üldse annab või on tõesti ainult hulludele.
Kuna kiirel ajal luban arvutis olemiseks aega tunni üle päeva, siis ei jõua aja puudusel siin palujt öelda, mida tahaks. Igasugu fb, g-mail, e-pank jms haarab selle vähese aja.
Üks tähtis asi veel. Mul aia tagumine osa, nii umbes 1500 ruutu, on külvatud muru umbrohuvabale pinnasele aastal 2001. Nüüdseks olen selle muruga hädas, tihe mis tihe. Peale niidet kippus valgeks jääma ja oli kole paar viimast aastat. Kõik targemad külalised ütlesid, et madal niide. Niitsime siis eelmisel aastal kõrgemalt, tulemus oli roheline muru, aga nagu liiga kõrge ja ikkagi tihe. Väetasin, ei miskit. Täna võtsin siis tavalise raudreha ja hakkasin riisuma nii, et reha piid jõuaksid mullani. Raske ja kurnav töö, aga meeletu vana kulu, mis ma kätte sain. Oma väikese aruga arvan, et kui nädal aega töötan iga päev umbes 1,5 tundi seal, siis saan selle tehtud. Aga kas sellest ka kasu on? Usun, et on. Samas ülejäänud 3000 ruutu aiast, kus on nö heinamaa, sel pole kunagi mingit probleemi (kui armastad võililli, tulikaid, mailasi, marienblumi jne) Vot see on elu. Linnamees on korteris ja tema ei saa sest jandist aru midagi, mis siin kirjas on. Siin siis ongi linna- ja maamehe vahe:)
Kuldnokkasid on meil ma pakun 25 paari, kured ikka olemas ja juba vist haudumine käsil, linavästrikud, puukoristajad, varblased, varesed, harakad - kõik loovad uut elu.Kõigile jagub meil ruumi.  See on kevad!