Kujutage nüüd ette meest nii nelja- või viiekümnendates aastates, kel on naine ja lapsed ja linnakorter ja parajalt suur kõht. Ja mis te arvate, millega see mees tegeleb vabadel päevadel? Loomulikult diivanil lesides ja aega surnuks lüües. Nüüd vist olin küll veits ülekohtune, eks on ju ka samaseid naisi, aga miskipärast kipume ikka mehi süüdistama. Vahet pole. On üks olevus, kes elab korteris ja kes ei teagi aastaaja vahetumisest õues. Näeb, et pori ja lumi läind, vaja sandaal ja pika säärega sokk otsa tõmmata. Ja ta on rahul ja miks ka mitte. Ja mis peaks mul selle õnne vastu olema? Muud midagi, a vahest on lihtsalt kahju neist, kes ei oska või ei taha ümbrust märgata. A kelle asi see ikka on?
Täna müttasin terve päeva kasvuhoones, sai aga pikeeritud ja kastetud ja kõike muud. Nii vahva on vaadata, kuidas kõik kasvab, areneb jne. See on täielik kaif.
Õhtul meie Rocky hullult haukus, ema läks välja vaatama, et kas keegi võõras on kuskil või mis, aga üllatus-üllatus...
Meie toonekurg oli soojamaareisilt tagasi jõudnud. Ja koer oli maru kuri. Rocky sündis eelmisel aastal 28.04, peaks küll nagu mäletama kurgesid, aga ju siis mitte. Igatahes kuri ta oli, sest keegi võõras oli vallutanud tema kuudile lädedal asuva posti.
Ja lõpuks üks sinine õieke, mis eile avanes. Elu on siiski nii ilus!!!
Kumb ta siis on, kes ennem saabus - poiss või tüdruk?
VastaKustutaAga meid jättis kevad maha - lumi jälle põlvini ja tuiskab :(
Meil pole ka hetkel midagi vahvat. Põlvini lumi, tuisk ja jäle ilm.
VastaKustutaElu on ikka ilus, just niisugusena nagu mistahes päev teda pakub. Meie õied on kõik paksus lumes, aga päike paistab ja seda on ka ilus vaadata:)
VastaKustutaMeil on sookured ka kohal, sunnivad ülivara tõusma oma pasundamisega.
Meil oli ka ühel päeval sookurge põllul näha, nende hääl on kuidagi hingekriipiv, mulle vähemalt. Praegu väga paks lumi jälle maas.
VastaKustutaSookured kohal. Veelinnud - haned, pardid - peavad laata. Hyatsindid-preilnad s2tivad kybaraid.
VastaKustuta