Lehevaatamisi kokku

Teisipäev, 8. november 2011

8.november

ja märke lähenevast talvest veel eriti ei paista. Kuigi jah, ööseks vastu 10.lubas lausa 6 külmakraadi, aga eks aeg ju sealmaal ka. Täna linnas jalutades märkasin ühes aias kahte minust kõrgemat riitsinust, mis olid täie tervise juures. Kujutada ette, et novemris pole suvelilledele külm veel liiga teinud, tekitab juba lõunamaa tunde. Oleks veel et kuskil saarel, aga meie sisemaal. Muidugi on oma osa infrastruktuuril, sest linnas tiheasustusega majade vahel on kliima miskit muud, kui meil maal. Aga privaatsus maksab ka midagi ja ega neid suvikuid ei tasugi eriti taga igatseda.
Nüüd siis on see aeg, kus lehised võib kaugelt ära tunda. Suvel vaatad, et ühed kuused kõik, aga nüüdne värvide mäng reedab kõik. Meil üle põllu, nii umbes 300-400m asub Euroopa suurim lehisepuistu, mis on praegu väga uhkes rüüs. Kahjuks ei tulnud eilsed pildid üldse head, udu varjutas värvi. See selleks. Teema hoopis järgmine. Nimelt väidetakse, et lehis meie looduslikus keskkonnas järglasi ei anna ja seega pole ka kodumaine liik. Eile vaatasin, et lehisepuistuga piirnev kraav, mis üht talu ümbritseb ja kus kasvab kõiksugu kraavitaimi, on täis erineva kõrgusega lehisehakatisi. Väikseim vast poole meetrine ja suurim nii kolmene. Kuna see majapidamine on aastaid tühjana seisnud, siis sinna kraavi kaldale neid keegi vaevalt ka istutanud on. Seega, kui on sobivad tingimused, siis on ka järelkasv. Kuna lehised on ka valgusnõudlikud taimed, siis loomulikult nad suurte puude all ei taha kasvada, aga valguse käes paistavad edenevat küll.
Ja järjekordselt on mullamutid otsustanud mulle tööd juurde toota. Loomulikult, mis seal aias sügisel muud ikka teha on, kui kõnnid raudrehaga ringi ja ajad mutihunnikuid laiali. Enda arvates olen küll arukas naine olnud, ei aja muti käike täis, vaid rehitsen lihtsalt mulla laiali. Muld praegu hea sõmer ja muru tõstab varsti pea püsti, aga need mutid ei saa mu heatahtlikkusest üldse aru. Eile, kui olin vähemalt 70 hunnikut laiali ajanud ja reha tööriistakuuri viinud, siis... oli umbes 10 hunnikut asemele kerkinud. Ma ei saa aru, kust nad selle mulla ometi võtavad. Ühe hortensiapoja ümbert on nad juba terve traktorikärutäie mulda üles kühveldanud. Igatahes tekib juba reljeefi muutus. Võitlus nendega on ka suht mõttetu ja peale selle mina neid püüda ei oska. Ja isegi kui mõne kätte saaks, siis ümbruses on meil ju sadu hektareid põllumaad ja tulevad uued ja hullemad mutid. Seega tuleb ikka koos vanade naabritega edasi elada. Üks tark kirjutas kunagi, et mutid ja mügrid ühel territooriumil ei ela. A meil elavad küll. Eile just vaatasin, et lähestikku olid nii mutihunnikud kui mügri käigud. Eks erandeid on ikka. Mügridele sai ka siin terve suvi neid siniseid mürksöötasid kõikjale urgudesse topitud, aga nende paljunemine on vist nii intensiivne, et see mürgi ostmine toidab vist ainult aianduskeskusi. Eks siis kevadel ole näha, kas mul mõni tulp veel tärkab või on kõik nahka pistetud. Loomulikult võiks kasutada istutuskorve, aga oleks mul neid tulpe siis vähe, neid ikka sadu, ei jõua mina neid korve osta. Tegin nüüd ühe mammi soovituse järgi, kes käskis alati tulbisibula lähedusse ka mõned nartsissisibulad sorgata, et siis ei sööda tulpe ära. Ootame ja vaatame. Eelmisel nädalal rääkis Vikerraadios Hansaplandi ekspert Mihkel Saar, kes väitis, et tulpe armastavad nii mutid, mügrid kui hiired. Kõiki närilisi me ei jõua ju hävitada, seega tuleb loota loomade intelligentsusele. Ehk taipavad, et sibul toodab ka järglasi, mida järgmisel aastal hea tarbida.
Ja ei saa mina oma eluajal üle ega ümber neist kikkapuudest. Pean vist mõnele vastavasisulisele kursusele minema, sest see kikkapuude teema huvitab juba täiega. Tegin eile linnas pilti ühest tõenäoliselt harilikust kikkapuust, mis on suht vana ja kõver ja mitte eriti dekoratiivse võraga. Aga kui palju vilju.... Samas mina õnnelik, et ühel puul 4 ja teisel umbes 15 vilja. Siin see uhkus siis on.
Ja on teatud asukad aias, kes püüavad pilku terve vegetatsiooniperioodi. Need on just need lehtdekoratiivsed. Kuigi ma enam ei mäleta, kust, aga kuskilt lugesin, et lehtdekoratiivsed taimed on laisa ja lohaka maastikuarhitekti plaanides.  Täis loll jutt. Üks selline kaunitar on harilik sinilatv `Starway to Ileaven` - Polemonium caeruleum. Dekoratiivne nii õitega kui ilma.
 
Jaapani enelas `Macrophylla` ei kuulu teatavasti mu lemmikute hulka, aga sellist ägedat sügisvärvi ei saa endale just paljud taimed lubada. Seega tuleb toestada kui vaja ja mitte vinguda. Valikud on siiski inimese teha ja kui ei meeldi, siis.. A järelikult mulle ikka meeldib, vist.

Ka põõsasmaranatele ei ole mu poolehoid miskipärast viimastel aastatel kuulunud. Kas viga selles, et neid linnahaljastuses nii massiliselt kasutatakse või milles, ei teagi. Mõned mul siiski on ja hea, et nad on. Vaatamata saabuvatele jõuludele õitsevad nad ikka vapralt edasi. Siin ta nüüd on, sordinime ei leidnud kohe, pean selle ka üles otsima.
 
Mõtlesin siin, et kas jõuludeks tasub ikka kuuske tuppa tuua. Paneks põrandavaasi mõned lupiinid, need ju kujult kuusega suht sarnased. Pole isegi ehteid vaja osta, õied ise värvilised. Igatahes nii ta nüüd õitseb.

Ja kui sügisvärvi aeda tuua, siis saab seda teha edukalt ka õunapuudega. Kahjuks pole mul aimu ka, mis sorti see puu on, aga ilus sügisvärv tal on ja seda igal aastal. Kahjuks ta ka vanake nagu enamik õunapuid meil. Kevade tähtsaim ülesanne ongi tuua aeda juurde noori õunapuid. Seda, kuhu need istutada, ei kujuta küll ette, aga eks selle koha ka leiab, kui taimed olemas. Kuigi Luual meile rõhutati, et nii käituvad ainult lollid, kes enne ostavad taime ja siis otsivad talle koha. Aga minul käib see ikka nii. Võid ju neid plaane küll teha, aga kui kõik taimed meeldivad ja kui sa tahad neid palju erinevaid, millega katsetada, mida kasvatada, siis ei jää ju muud üle. Iial ei tea, kes hea inimene mulle mõne uue ja toreda seltsilise annab ja ei saa ju siis seda taime ka ette planeerida. Seega elagu ``lollid``, kes enne varuvad taime ja siis otsivad talle elukoha:D

Siin kurdlehine kibuvits, muidu suht tülikas tegelane ja ka nii ogaline, aga õitseb lakkamatult ja sügisvärv uhke.
 
Siin erinevat kollast, harilik ebajasmiin `Aurea` ja lodapuulehine põisenelas `Dart`s Gold` ja pisikesed `Diabolo`d, kelledest üritan siis tüvivorme kujundada. Igatahes värvi siin on.
No tänaseks aitab. Homme pean edasi kirjutama, sest muist tähtsaid ja `"tarku" asju jääb täna ajapuudusel kirja panemata. Aga seda, et üldse ei pane kirja, ei saa ka enam lubada. Vbl aasta pärast just vaja miskit tähtsat siit vaadata.

4 kommentaari:

  1. Ma panen tulbi sibulad plastmassist kastidega maha. Mahutavad paraja portsu ja maksma ei lähe ka midagi. Muttide-rottide vastu ei aita muud, kui looduslikud vaenlased. Kuidas neid meelitada aeda on iseküsimus. Ja koos eksisteerivad väga hästi.

    VastaKustuta
  2. Marianneke, mis plastmassist kaste sa kasutad ja kus neid jagatakse? Ega sa ei mõtle neid, kus hakkliha müüakse, need vist suht madalad ja pehmed. Või mõtled neid maasikakaste, selliseid umbes 30*40cm? Anna ga teada! Kui mul kevadel mõni tulp alles juhtub olema, siis saaksin järgmisel sügisel sinu tehnikat rakendada.

    VastaKustuta
  3. Saan neid kaste toidupoest, viskavad minema. Ma ei teagi, mida sinna pannakse. Osa on madalamad, osad kõrgemad, kenasti augulised.Neid liigub ka aiandites aga terveid nad ei anna ilmselt. Meie pool neid kasutataksegi, need sibulaistutuskorvid on naljategu.

    VastaKustuta
  4. Kle palun tee üks pilt siis ühest kastist ja saada mulle. Aitäh!

    VastaKustuta