Tänane postitus kulgeb läbi õhtuse aia. Kuupäev siis 4.juuni. Pildistada päris kõike ei saanud, sest nagu ikka, sellistel pildistamishetkedel tühjeneb ju fotoka aku.
Vihma on meil olematu kogus, need mõned pisarad ei ole vihm. Samas tuleb tänulik olla iga piisa eest, saavad taimed lehtede kaudugi lohutust. Täna siis tunduvalt jahedam õhtupoolik, just valju tuule pärast. Aeda ma ei kasta ja see ei ole vist ka mõeldav. Kuna hooldatava ala mõõtmed on siiski päris suured. Vett saavad potitaimed ja värskelt istutatud, kui meelde tuleb ja kui jalg just hullu valu ei tee. Sel nädalal ta vihma lubab ja ehk ikka mõni pilvesagar ka meile jõuab.
Harilik ebajasmiin, mis on küll vähemalt 50 aastat vana, avab tuhandeid õisi. Ja milline joovastav lõhn.
See on mu uus tööpõld, vana kasekänd kiige kõrval. Kuna kiigel tuleb varsti 50.juubel, siis otsustasin sinna kõrvale pisikese kivila rajada. Maakivid kaarjalt ümber, põhja see valge kate, mida maanteede rajamisel kasutatakse umbrohu kasvu takistamiseks. Peale kivid, kruus ja muld ja siis kribulaid ja üks jaapani mänd 'Negishi', mis juba sügisest saati istutuskohta otsib. Tuleb voolik välja vedada, kavandatava ala piirjoonte järgi maha laotada ja kivide ladumiseks kamar eemaldada. Kas jõuab sel nädalal või jääb järgmisse, ei teagi.
Krimmi parukliiliad saavad ka igal pool hakkama. See kasvukoht ei ole üldse neile sobiv, aga õitsemist alustavad kõik.
Roheline upsujuur, oi ma armastan neid õisi.
Villasel lodjapuul 'Aureum' on keegi suutnud lehed auguliseks õgida. Kõrval kasvaval liigil aga lehed terved. Kuna see kollaselehine ei ole veel eriti suur, siis on plaanis decis selga saata.
Pojengid, mu viimaste aastate lemmikud. Vaatasin just, et nimekirjas on mul 28 erinevat. Tegelikult muidugi rohkem, sest nimetuid ka palju. See pildil olev ka saadud vale ja ostsin lausa kaks taime. Kirjade järgi 'Black Beauty', tegelikult jumal teab mis. Aga ilus ikka, esimesed õied sel aastal.
Nipponi enelas 'Snowmound'. Aias juba aastaid, esimesed õied tal tänavu. Kuidagi niru teine ka. Mildaga koos ostsime Seedrist, või õigemini saime kingituseks ostu eest.
Moosesepõõsad naudivad kuuma kevadet.
Siit nurgast sai välja raiutud fortunei kikkapuude ja iminõgeste mass. Uued taimed kõik noored, paari aastaga peaks ala olema täis kasvanud.
Kõrrelised on sel aastal kõik sõiduvees, olenemata sellest, et talv oli vesine.
See siis aiast juhuslikult leitud eremurus. Ma ei olegi veel külviraamatust vaadanud, mis aastal ma nad külvasin. Paar-kolm kribalat sain ja sinnakanti maha ma nad suskasin. Hiljem nägin veel silte, taimi küll ei olnud. Fokiniga olen sealkandis ka nobedalt tuulanud. Sildid ka ammu unustatud ja nüüd selline tore leid. Rohkem küll ei paistnud ja selle avastasin ka täitsa kogemata. See aed on vahest nagu võlumaa.
Ja siit tuleb teine ime. Eelmisel aastal kadusid mul valged martagonid. Talvega läinud mis läinud. Sinna asemele ma midagi istutada ka ei jõudnud, jäi lihtsalt tühi laik. Ja mis ma täna näen, hakkavad õitsema. See ka nagu ime, nad võtsid aastase puhkuse, muud varianti ei ole ju olemas.
Minu mägitähk otsustas ikkagi õitsema hakata. Need eelmise kevade kaks pojukest. Ideepõhiselt peaks saama teda paljundada ka nn lehtedega. Paksulehised peaks ju juure alla võtma, kui paar päeva lasta õhus tuulduda ja siis mulda sorgata. Vaatan kas on meeles ja viitsimist katsetada. Igatahes neist eelmisel aastal mulda sorgitud õiealgmetest paistavad paar taime küll tulema. Ja kõik mägisibulad, mida tänastel piltidel näha, on eelmisel kevadel Futult saadud saak. Jube jõulise kasvuga kõik.
See nüüd aiataguse istutusala läänenurk, mille oli täielikult vallutanud metsmaasikas. Tore oli süüa küll, aga asi läks ikka ausalt öeldes metsa. Siin tulid mul vanemad abiks ja kaevasid nurga puhtaks, tõid komposti, panid veel kive serva ja mina sain uued taimed peale istutada. See on selline kuiv ja kuum nurk, kuidas seal elu edasi kulgeb, näitab aeg.
Kaie käest ostetud siberi nulg. Mida aasta edasi, seda kahtlasem see on. Siberi nulul on tume okas ja võra nagu rakett. Mul siuke uhke särav kuhikjas mütakas. Vaatan kui mõni okkaliste teadlane tee minu juurde leiab, ehk oskab öelda, kes ta ikkagi on. Aga ilus on. Võrku ei saa ma paraku ka suvel eemaldada, sest loomadele siinkandis elada üldiselt meeldib.
Selline on siis minu kunagi rajatud pargiosa. Täna tundsin, et hakkab juba nagu parki meenutama. See on tegelikult üks suur töö, kui sa istutad vitsad. Täna isa laasis lehised alt ära ja see andis kohe teise ilme. Viimasel pildil künnapuu, mille alla sai pandud roniv hortensia. Kui künnapuu tite naabrinaiselt sain, oli ta vast 20cm kõrge. Hea on näha sellist puittaimede kasvu, seda ei saagi võrrelda lillede istutamise ja kasvatamisega. Aeg ja mõõtmed on lihtsalt teised. See on nüüd see koht aias, mille üle võin juba päris uhke olla.
Priimulatest lubasin kunagi kirjutada ja eks ma selle aja ka kunagi leian. Kui mitte enne, siis talvel. Neid mul ka nimekirjas üle 30, aga tegelikkuses neid erinevaid nimetuid ikka palju. Jaapanlased on päris viisakad isegi kuivas ja kuumas.
Panin potti aiapinkide tarbeks siis liiliaid. See näiteks 'White Hot Spot', mis on taas jumal teab kes või mis tegelikult. Valget ei paista. Ja üks paistab üldse OT olema. Seega eksivad kõik, aga kui ma tellin sibulad, et edasi müüa, siis süüdi vale kraami müümise eest jään ju mina. Õnneks ma müünud veel ei ole, taimed veel ei õitse. Müün siis oranz madal ja ok.
Alberti kuslapuu uhkeldab sel aastal täiega.
Seda priimulat, vist ikka on priimula, ma näitasin juba eelmisel aastal. Igatahes olen ta õitsemise ka sel aastal maha maganud. Kes ja päritolu siiani teadmata.
Ja minu ainumas rodo, Tiialt saadud eelmisel aastal. Nime ei tea. Oli selline kehvake, aga vot mis tegi. Rodosid mahub mul mändide alla küll ja veel, neid on mul vaja.
Ja lõpetuseks, ostsin endale akutrimmeri. Parim asi, mis saab olla. Kõik peenraservad on kerge vaevaga korras ja igasugu muud servad. Naisterahvale ikka tohutu hea abimees. See bensukas on ikka raske ja suur, aga see poole kergem tegelane on nii suur abiline. Imelik, kuidas ma siiani üldse ilma elada sain.
