Lehevaatamisi kokku

kolmapäev, 20. märts 2019

Talve viimased etteasted

Taas on aeg sealmaal, et aednik kõnnib mööda aeda ja on õnnelik iga tärganud ninakese üle. Ja nii kordub see aastast aastasse, nagu oleks üks suur imede ime juhtunud. Ometi on see kevad tulnud alati samamoodi. Sel aastal siiski jah natuke vara, nii paar nädalat tundub mul olevat ajavõitu. Seda, et talve viimaseks päevaks olen suutnud pea pooles aias suurpuhastuse ära teha, ei juhtu just sageli.
Taimed nii õues kui kasvukas sirguvad juba silmnähtavalt. Isegi aed-leeklilled ehk floksid on kiirelt kasvu asunud viskama. Ja igasugu ninadest ära parem räägi.

Lumekupud on meie aias alati miskipärast hilised tulijad. Samas kui neid tulema kukub, siis jagub neid kõikjale. Täna leidsin poolkogemata ühed kupud, kes olid end kivide alla suutnud ära peita. On ikka ilusad küll :)





Lumikellukesed on sellised jalutaja tüüpi tegelased. Nemad kasvavad täpselt seal, kus neile meeldib. Kõige rohkem armastavad nad sammalt, lehekõdu ja varju vastased nad ka ei ole. Marjapõõsaste all paistab neile kohe väga meeldivat. Samuti kuuseheki põhjakülg. Istutusalades ei ole neid ühtegi. Ise nad igale poole kuidagi tekivad ja omasoodu seal ka kasvavad.




Ja nüüd siis lugu sellest, kuidas minu aju kõvaketas on vist täis saanud. Vaja oleks muist mittevajalikku infot kustutada ja prügikasti visata, sest muidu ei ole uute taimede hankimisel enam erilist jumet. Nimelt hakkasid mul juba paar päeva tagasi silma fb-postitused armeenia sügislillest 'Tivi'. Vaatasin kohe kadedusega neid pilte. Eile oma kivilas tuiates jäi silm mingitele valgetele nupsudele ja mis te arvate, mis seal kõrval sildil siis kirjas oli? 'Tivi'. Ja ei mäletanud ma ei ööd ega mütsi, et minul ka sellised iludused sirgumas on. Hiljem küll nagu koitis, et Helle ju tõi need mulle. Aga veel üleeile ei olnud mul neis halli aimugi. Või siis on aias sortiment liiga suureks läinud, et ei jõua enam kõike meeles pidada. Või ka A-tähega sakslane võib külas olla :)



Kevadised valevlilled on ka juba üsna prisked. Kui eelmisel aastal alustasid nad õitsemisega aprillis, siis sel aastal tõenäoliselt juba märtsis.



Kõrrelisi on viimane aeg tagasi lõigata, paljud on juba hoogsalt kasvuga alustanud. Palmilehiste tarnadega kipub lõikus juba hiljaks jääma. Ühe hiina siidpöörise sain eile maha lõigatud, teine suur on veel jäänud. Kuna aia tagaosa on veel piisavalt niiske, siis seal saab toimetada ehk paari päeva pärast.



Lumeroosidel lõikasin ka kolelehed maha, muidu ei ole ilu ega midagi. Ja sinilill oli meeles - eelmisel kevadel jätsin oma ilusal roosaõielisel sinilillel vanad lehed lõikamata ja siis oli ta õitsemise ajal ikka väga kole, ehk see ilu ei paistnud koleda alt eriti välja. Sel kevadel sai see töö ka tehtud. Siis saab sinililledest ka mõne korraliku pildi teha.

Põnevat ja tegusat kevadet kõigile rohenäppudele ja roheninadele!!!

4 kommentaari:

  1. See igakevadine üllatus mulle sibulike juures meeldibki. Ei või iial teada, mis maa seest välja kerkib :)

    VastaKustuta
  2. Lõpuks hakkab see sibullillede värk mulle ka külge, rõõm näha, kuis kõigil toredad Tivid troonivad. Selle palmilehisega on jah igal aastal sama lugu, et jõuab enne nina roheliseks ajada. Lõikasin sügisel maha.

    VastaKustuta
  3. Tivi - seda ma olen paar korda soetanud ja on vägagi meeles, kuid Tivi ise ei näi minu aeda nautivat. Eriti ei loodagi, et sel aastal veel alles on. Aga õnneks on päris palju neid sibulikke, kellele minu olud sobivad. Muuhulgas lumekupud alustavd ikka veebruaris. Eks nad kasvavad ka esimesena lahti sulavas nurgakeses. Ei jätku kahjuks neid esimesi lumevabu lapikesi igale varasele ärkajale. Aga sul on seal juba tõesti kevad mis kevad.

    VastaKustuta
  4. Ma juhtusin ka eelmisel sügisel SS-lt 'Tivi' soetama. Möödunud NV punnitas tüsedat õiepunga, seekord on ehk juba lahti.
    Varakevad on ikka nii põnev! ;)

    VastaKustuta