Sügise algus Tartus

Täpsemalt sõnastades botaanikaaias on imeline. Tänu Aidi Vallikule, kes blogis kirjutas oma bot. aia külastamisest, valmis ka minu otsus. Tekkis selline mõte eile hommikul ja tänaseks on mõte teoks saanud. Istusin hommikul Viljandi Tartu liinibussile ja põrutasin sügist nautima. Pikka juttu ei tee, päev lühikokkuvõttes ja minupoolsete arvamustega on siin. Pildid ei ole kahjuks mu jalutamise järjekorras.

See koht ehk kivila meeldib mulle seal aias kõige vähem. Meenub Kääbiku raamat ja midagi teha ei ole. Võõras seal orus.

Sellist mürikaariat tahaks ju isegi. Neil seal on ikka üks imeline mikrokliima, selline mõnus auk. Seega ei saa mõelda, et neil kasvab, proovin kodus ka. Vaatasin kõikjal kõrgusse, igal pool on turve. Ääretult mõnus kooslus, mille saab luua aastakümnetega. Lisaks linnas, mitte maal tuultele avatud kasvukoht.

Printsessipuu tundsin tänu Muhedikele kaugelt ära. Lisaks olid sinna sooja tsooni mahtunud suur tulbipuu ja ginkgo piloba. Mõnus.

See kivila on mu lemmik. Kahjuks ei suuda seal nende siltide pealt taimi tuvastada oma nägemisega ja taimed jäävad ka kaugeks. Muidugi nii nad kasvavad ja ääretult kihvt, aga targemaks seal suurt ei saa. Naudid lihtsalt hetke.

Ja no mis, ma siin pildistan oma lursslille ja kiidan taevani. Vaadake massi ja nuusutage!

Kõik kõrred olid vinged.

Teeleht ja õitega. Huvitav, et lappama ei lähe. Muidugi filigraanses korras kõik. Ei kujuta ette, mitu töötundi nädalas kokku tuleb, et aed selline välja näeb.

Kui põldosi on hullemast hull, siis kujutage seda ette. Kaldun arvama, et kuskil nõus kasvamas.

Kel veel käimata, siis jõuate. See kõik on selline inspireeriv ja õpetlik ja mõnus ja tore.