Valitsejaks on põud

Põud on kestnud juba nii pikalt, et seda õiget vihma ei mäletagi. Viimati kastis siis, kui olin Türi lillelaadal. Aga arvestades, mis kuuma oleme saanud, siis on see vihm ammu unustatud. Eelmisel nädalal oli korra selline vihma moodi asi, mis kastis mullapinda täpselt 3cm, aga murukamara alune pinnas jäi endiselt tuhkkuivaks. Südamest loodan, et tänaseks lubatav vihm ka alla sajab. Ei ole mõeldav, et aeda kasta suudaks. Sajaks siis paar-kolm tundigi korralikult, oleks suureks abiks.

Eelmisel nädalal sai taas naaberriiki Lätit külastatud. Seekord siis uued kohad ja muidugi uued taimed. Alustuseks leidsime Valkast kohe Mego poe vastast ühe väikese puukooli müügiplatsi. Valik oli suht rikkalik ja hinnad inimsõbralikud. Mingit suurt vaud ei olnud, aga ostetud sai küll. Okkaliste ja kõrreliste valikud olid seal päris head. Järgmisena sõitsime mööda metsateid Smiltene puukooli. Pildid räägivad ise. Lisaks väga super teenindus.

Ruhjas leidsime sellise toreda haljastusega pargi. Eriti meeldisid mulle need gabioonidest valmistatud pingid. Kui kõik plaanipäraselt läheb, siis nädala pärast peaks meil müügiplatsi servas ka sarnane olema. Esialgu küll meeter pikk. Peab vaatama, kuidas kive jagub ja kas ma selle gabiooni homme Tallinnast ka toodud saan. Plaani see võetud on.

Siin siis see vana kasekännu koht kiige kõrval, mille pilt oli eelmises postituses. Haljastamine võtab veel natuke aega, aga raamid said eilsega paika.

Üks liilia on end salveide sekka kukutanud. Arvas vist, et sobivad värvi poolest kokku.

Pojengide aeg jätkub. Varased liigid ja sordid on juba lõpetanud, keskvarased õitsevad ja hilised on alles nuppus. Alloleval pildil olev pojeng kardab kedagi või midagi. Aru ma eriti ei saa, keda või mida, aga järjest rohkem küüru ta läheb. Samas naaberpojengid on sirged.

Sibulikud kergitavad päid.

Isetekkeline vertikaalhaljastus.

Kanada kuusel 'Conica' taas ühe haru tipp läinud. Latva pole tal juba aastaid, mul on nööridega võra kokku tõmmatud, et mingigi kuju oleks. Kui nüüd selle oksa ära saen, siis ei ole ta vorm tõenäoliselt parim. Peab natuke nuputama, mis saaab.

Jaapani priimulate korruste arv jääb selle põuaga tõenäoliselt väheseks. Aga ilusad on nad ikkagi.

Aiamaa oigab kuivusest.

Püüdsin eile hostasid pildile. Neid kogunes lõpuks tohutu hunnik, ise ka imestasin. Siin lihtsalt paar vanakest.

Nüüd jään ootama lubatud vihma, et saaks ometi mõned taimed ümber istutada ja potistada. Selle kuivaga on parem, kui midagi eriti ei liiguta.