Sipelgatel kiired ajad

Sipelgatel on käed jalad tööd täis, lehetäisid on eriti massiliselt ja neid on mitmest rassist - on heleda- ja tumedanahalisi. Kõik nad vajavad ju karjatamist. Rohelise seebi peale nad üldiselt naeravad. Kaovad, kuid hetkeks. Külma vee survega tõrjusin nad soolikarohu potitaimedelt maha, seda kolm päeva järjest. Ja ikka on nad tagasi. Seega ei toimi ka see variant. Jääb üle ikkagi Decis. Ma ei ole küll tulihingeline mürkide vastane, aga mõistusega tuleb asja ikka võtta. Mööda aeda ju ringi ei kihuta, mürgipudel seljas. Näiteks arukasel 'Yongii' on sel aastal selline pitsiline lehestik, mis teha. Nii massiliselt ei kasuta keegi tõrjevahendeid, et puud pritsida. Pitsi-satsi on üldse sel aastal palju, taimed nagu pulmarüüs. Tore kurereha 'Rosemoor' on eriti õhuliste lehtedega. Sellised huvitavad augud on sisse söödud. Samas on mõned elulõngad täitsa alasti. Nii tanguutia kui püstelulõngal on ainult varred ja õied. Kuidas see fotosüntees neil toimib, jumal seda teab. Isegi sügislillede lehed on auklikuks järatud - ju siis ikka nii mürgine ei ole, kui ka need lehed pintslisse pistetakse. 

Eriti hoolikalt tuleb silm peal hoida potistatud taimedel. Nemad on siiski nõrgemad kui mullapinnas kasvavad tegelased ja kahjuritele seega kergem saak. Pottides ohustatud taimed sai ikka Decisega üle lastud ja neil veel lehed seljas.

Loodetud ja oodatud padusadu jäi meil öösel tulemata. Midagi on küll tibanud, aga vaadates tünnidesse kogunenud vee hulka, siis üldiselt on seda vähe. Aga abiks ikka. Olengi sel nädalal tegelenud istutamise ja ümberistutamisega. Sel aastal ongi see istutamiste aeg väga palju hiljaks jäänud. Eile sai põldu päris mitusada noortaime, kes järgmisel aastal peaks juba istutusküpsed olema. Seega abiks iga vihmapisar.

Ja mul on augud - augud istutusalades. Aia taga täitis aastaid igasugu augud kalifornia läänemagun. Kahjuks selle kuivaga need suvikud ei edene kuidagi. Üleüldse on tühju kohti kuidagi palju. Seda ka sp, et taimed ei saavuta kuidagi soovitud mõõtmeid. Tihti jääb pihku ka ainult juurikaid, eks neid on välja ka vahelt läinud. Olen küll sel aastal sadu uusi taimi juba istutanud, aga totaalne puudus on sellistest 50cm kõrgustest taimedest. Vaja vist veel mõni ostureis ette võtta.

Sooiirisest ei saa ma mööda vaadata ühelgi aastal, on üks mu suuri lemmikuid. Tagatalust saadud valgeõieline sel aastal veel õit ei näita, ta ongi ju selline pikema mõtlemisega.

Kollane lina on selline vahva rõõmurull, mis õitseb tõesti külmadeni. Ja suur üllatus on sel aastal leitud isekülvi hulk. Seda ei ole enne olnud. Pealegi on ta esimesel aastal väga uimane edeneja, aga nüüd mul noortaimed omast käest võtta. Ja just sellised isekülvid ongi väga väärtuslikud ja vajalikud ja selsamal põhjusel ei saagi keegi teine aias rohida peale minu. Muidu on kadunud puha. Kõplasin isegi kogemata ühed trilliumi seemikud sel kevadel ära.

Iga tort vajab kirssi. Varjutaimede ala on reeglina ilma särava värvilaiguta. On erineva tooniga lehti ja õisi, aga vot see miski - see on punane idamagun. Just see ongi tort kirsil, mis paneb punkti sellele vaatele.

Roosa õiega piiskenelas, huvitav, kas kasvab samasuguseks hiiglaseks, kui valge õiega?

Hobukastanilehisele rodgersiale paistab kuiv aeg sobivat, kasvus tagasi end ei hoia. Samas sulgjas rodgersia on nagu kribu-kusti - mitte ei taha ta mul edeneda.

Siia istutusalasse koondasin siis valge-roosa-sinise õiega taimed. Sai nagu päris tore, kuni avastasin - Merikese toodud kobarpea laiab ka siin. Sellega ei ole muud, kui oodata järgmist kevadet, et ta siis mujale transportida. Nagunii seda õiget tulemit enne järgmist aastat ei näe ka. Varjulisemasse osasee said erinevat sorti kopsurohud, hostad, murtudsüdamed. Päikesele natuke lähemale lõokannust, erinevat sorti kassisabasid, kurerehasid, virgiinia männasmailasi. Sekka mõni hortensiapõõsas.

Vaatamata liiliakukkede suurele rünnakule paistab õisi sel aastal ohtralt tulemas. Samas on ka talvele allavandujaid.

Püstelulõngad lubasin küll aiast välja lüüa, aga kui nad õigel ajal toestatud saavad, et ei lamandu, on nad siiski päris armsad.

Soolikarohu 'Crispum' lehestik on imeline pitsivaht. Muidugi on ta paras umbrohi ja väikesesse aeda ei soovita. 

Mugul-tuliürt on tegija. Sel aastal ostsin ka süüria tuliürdi, aga tema kollaseid õisi sel suvel veel ei näe.

Laudleht ei lase ka end kuivast heidutada. Isegi päikesepõletus on pea olematu. Ometi niiskuslemb varjuaia taim.

Eelmisel suvel puhkuse võtnud valge martagon on tagasi ja alustab õitsemist.

Kui siberi iirise õievarred on saavutanud korraliku kõrguse, siis on nad imekenad. Noortel taimedel jäävad õievarred madalaks ja see ilu ei tule kohe esile. Kahjuks on noored taimed ka lehetäide lemmikud, neil tasub silm peale hoida. Nende lapikutelt lehtedelt saab täid edukalt  kätega eemaldada.

Minu eremurus, kes pääses fokinist, alustab õitsemist.

Kribula.

Hõbe-teeleht läks selle talvega välja. Helle toodud noor taim hävis samuti. Õnneks või mis, on ta ju hea külvaja. Noori taimi on tulnud.

Kui pesunöörid vahelt ei paistaks, siis tunduks kõik üks suur istutusala.

Sõnajalad on laiutama hakanud. Järgmisel nädalal ehk jõuan ala laiendada. Seal on vaja ümber istutada ja sinna on vaja juurde istutada.

Kell on 8.23, tuba pimenes ja algas päris korralik sadu. Ka vihm on võimeline head tuju tekitama :)