Siberi pakane

Just Siberist pärit pakane pidi olema see, mis meil hetkel ilma teeb. Kraadid on madalad ja tuul omakorda võimendab kõike. Tänan ennast taevani, et kasvukas talvituvad potid kõikvõimaliku katte peale said. Peale looride otsisin välja kõik vanad kardinad, tekid, joped, vaibad - kõik läks käiku. Kui õues on taim jalgupidi mullas ja tekiks on lumi, siis kasvukas on potid ju mullapinnal ja tekk siiani puudus. Ja küll on hea, et on alles hoitud igasugu vana tarbetuna tunduvat kraami. No mida sa paned sinna peale sellise suure külmaga muidu.  Oma ainukese rodo matsin ka enne suuri külmasid lume alla. Nüüd ei olegi muud kui oodata. Puude koored pargis lõhkevad küll paukudes.

Tegelikult tahtsin kirjutada fooliumi vau efektist. Ma ei oleks arvanud, et see kasutegur nii suur on, lausa uskumatu. Alles tärganud püsiku tittedele ju lisavalgust vaja ei ole. Areng on neil aeglane, naljalt venima nad ei hakka. Õues on valgust juba pea 11 tundi ööpäevas. Kui siiani pidin neid taimepotte päevas korra ikka keerutama, siis peale fooliumi panemist seda muret enam ei ole. Taimed püsti kui sõdurid reas. Valguspeegeldus on niivõrd hea. Soovitan soojalt, sest see toimib. Eks peegel annaks sama efekti, aga selle paigaldamine lihtsalt keerukam.

24.veebruaril käisin minagi Lätis. Plaan sel päeval Deposse minna oli nii või teisiti ja kui lugesin üritusest 'Maksud sõidavad', otsustasime ka toimuvale pilgu heita. Hommikul sai kodus lipp masti tõmmatud, korralik hommikusöök, suusakuninga sõit vaadatud ja teele. Kui jõudsime Viljandis kogunemispaika, oli selge, et liigume koos kolonniga ja teeme 100km ringi Deposse jõudmiseks. Autosid oli nii 50-60, sini-must-valged lehvisid ja tekkis selline eriline pidupäeva tunne. Kolonn hakkas liikuma kokkulepitud ajal ja see oli äge. Pikk -pikk rivi lippudega autosid teel. Kõikjal liitus uusi autosid. Tõesti nagu Balti kett. Enne Ikla piiripunkti oli peatus, et oodata järgi mahajääjaid. Seda tunnet, mis tekkis, kui nägin sellist autodelaviini, ei saa sõnadesse panna. Peale Läti piiri ületamist ei olnud harv pilt, kui terved pered olid tulnud tee äärde lehvitama.  Ja see, mis toimus Mazcalacas, oli uskumatu. Paraku neid kõnesid me ära oodata ei jõudnud, sest vaja oli sõita Valmierasse ja õhtuks koju. Aga ära käisin.

Depos olid müügis juba õitsvad võõrasemad. No kuhu lumehange need küll sel kevadel pista. Samas, aasta tagasi olid 28.veebruaril meil kiivitajad juba kohal. Samuti oli seal ülimalt rikkalikus valikus igasugu pojengi-, iirise-, daaliate- jne juurikaid. Hinnad väga ostjasõbralikud. Püsikute ja puittaimede seemnete valik oli päris põnev. Kahjuks suurem osa, mis seal pakuti, meil ikka hellikud või üldse mitte talvituvad. Ostetud sai kõik, mis vajalik. Auto oli ikka paraja koorma all. Ja õhtul sai vaadatud ka presidendi pidu ja trall.

Tänase öö madalaim temperatuur oli -18,9. Hakkab vaikselt soojenema. Kolm nädalat on jäänud kevade alguseni.

Pilt aastast 2017, 11.märts. Lund vähe, kuusehekk pügatud. Seekord sai hekk augustis pügatud.

Eelmisel aastal 8.aprillil. Kaugel see aeg enam on.