Lehevaatamisi kokku

reede, 26. jaanuar 2018

Mandrilise ja merelise kliima vaheline üleminekuline paraskliima.

Elame just selliselt klassifitseeritud kliimavöötmes. Üks igavesti vahva paik, kus elada. Paar päeva tagasi valitses väljas täielik talveilm - lumehanged olid põlvini, tuiskas ja marutas. Peale kilomeetrist jalgsimatka nende teeoludega ja sellise ilmaga pidin otsad andma. Olin ikka täiesti väsinud ja läbi. Kuna kõndida oli niigi selles möllus meeletult raske, vedasin ma veel koormaga kelku enda järel. Ja kui ilus ilm oli täna, lumi on sulanud, veed vulisevad, tuult minimaalselt. Kõike meil on ja ilm õues muutub minutitega.
Tänase ilusa ilmaga leidsin pool tundi aias tuiamiseks. Fotoka haarasin ka kaasa ja mis põnevat ma siis tähele panin.

Sõnajalgadest ja sõnajalalaadsetest taimedest oli Aalujatega arutelu - mis on igihaljas, pooligihaljas, talihaljas või mis iganes. Täpne sõnastus jäägu botaanikutele. Aednikku huvitab, milline taim talvel välja näeb, kui lumi sulab ja kas üldse näeb. Siin väike valik tänastest jalgadest.








Hiiri paistab meil jaguvat. Ka maasse sukeldumise auke leidsin piisavalt. Silmaga nähtavat kahju veel ei paistnud.




Pensilvaania kivirik on ka talvel selline kena kapsas.


Palsamnulg 'Nana' on igal aastaajal kena. Talvevärv ei erine suve omast.



Epimeediumeid on nii haljaid, kui mitte haljaid. Põhiliselt vist talihaljad. Mõnedel on pealsed üldse kadunud.




Harilik kuusk 'Cypressina' - tema on meil küll meeletult aeglase kasvu poolest silma paistnud. Istutusaastat ei mäleta, aga kaua on juba olnud. Kasvuhoo sai sisse alles eelmisel aastal.



Serbia kuuse ilu nautimise oma aias jõudsin ära oodata - need alt valged okkad on ikka imearmsad. Kasvukiirus ka päris hea.





 Kollane koer.

Üks huvitav fakt veel - aia lääneküljest leian ma tigusid haruharva. Aia taga kuusehekk, seespool marjapõõsad ja siis kõrgete püsikute peenar. Samas üks niiskemaid kohti aias, aga tigusid seal ei ole. Kuidagi hakkasin sellele mõtlema, et peaks ometi tigudele sobiv koht ju olema. Aga ju siis midagi seal neile ei meeldi või pistavad konnad nad seal pintslisse, ei tea.

Veebruariks ennustab veel parajat pakast, saame ehk ikka talve ka natuke nautida. Hetkel tekib taas see vastik seisev vesi. Maapind on alt külmunud, aga see lumi ju sulab. Istutusalades vett ei ole, kõik on valgunud servadesse süvendatud kraavikestesse. 

5 kommentaari:

  1. Selle kliima nimi lyhendatult on "paras-teile-vööde".
    Mul hakkab sõnajalapalavik tõusma vist, sinu omad on väga huvitavad.

    VastaKustuta
  2. Meie oludes olen siiani kohanud vaid suvehaljaid sõnajalgu, mis juba sügisel pruunid ja enamasti ka maas ja talihaljaid, kuigi kirjade järgi peaks need olema igihaljad enamasti. kevadl kui uued lehed ennast lahti hakkavad rullima lähevad vanad inetuks. Need mis maha on vajunud jätangi alla ja need, mis liiga turris lõikan ära või vahel ka murran maha. enamvähem sama on ilmselt ka epimeediumitega. Need on ka aedniku seisukohad, mitte botaaniku :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Igihaljad nad ei ole jah. Aga vaata kui ilus neid ka talvel vaadata on, milledel lehed peal. Epimeediumitega tõesti täpselt sama lugu. Punane on apetiitne ju kevadeni, siis ei tohi lehtede eemaldamisega mitte hilineda. Liigiti lihtsalt nii erineva käitumismustriga :)

      Kustuta
  3. Peale lume sulamist oleks nagu kevad tulemas, taevas on heledam ja elu palju ilusam. Paraku, jah, veebruar ja märts on selliste talvete kõige külmemad kuud.

    VastaKustuta
  4. siiani on ilmad pehmed ja nii igihaljad kui talihaljad on tänavu ilusad ja vormis. Mõned suureõielise epimeediumi hübriidid ei taha oma lehtedest kuidagi lahkuda, mullu olid küll pruunid juba ammu.

    Täna siis uus lumi ja homme uued miinused. Puhas pluss kevade poole :) ajaliselt ma mõtlen

    VastaKustuta