Käes on aasta pimedaim aeg. Hommikul on pikalt pime ja õhtul on vara pime ja üleüldse on kogu aeg selline imelik hämarik. Aiatöödega on nagu ta just on, teha suurt ei näe. Eelmisel nädalal ühe valgema päeva ikka olin aias ametis. Nimelt korjasin kiviktaimlast ära kõik sinna tuulega lennutatud puulehed. Neid sai kokkuvõttes ikka päris palju. Seal ju hea end igasugu padjandite ja kivide vahele sättida. Vaatamata suurele niiskusele paistsid enamik taimi vinksis-vonksis olevat. Igihaljas kevadik tundus seal kuidagi kõige õnnetum. Kokkuvõttes sai kiviktaimla täitsa suvise näo. Alpi tulikas oli ainus, kes arvas kevade olevat - temalt näpistasin küll kõik õienupud ära, olid juba suht avanemise staadiumis.
Roosid lõikasin ka tagasi, aga muldamata on küll veel. Maapind siiski väga sula alles ja suuremat külma ka ei ennusta.
Taga aias pikas peenras on mul paljud püsikute pealsed lõikamata - siilkübarad, männasmailased, vesikanepid ja muud kõrgemad tegelased. Haarasin juba käärid, aga siis loobusin. Nimelt seal kuuseheki ääres, aia lääneküljes, sulab lumi kevadel kõige hiljem. Kuigi seal tagareas kasvab ka kõrgeid põõsaid. Ehk kiirendab see kevadist lumesulamist mingil määral. No see paar-kolm tundi leian kevadel ka, et see ala koristatud saab. Kui muidugi lund üldse tuleb sellises koguses, et ta kevadel sulama peaks hakkama.
Tegelikult tahtsin täna kirjutada viali priimulast. Imekena priimula. Ma usun, et sellele väitele ei vaidle keegi ka vastu. Kena on ta sellepoolest, et ta ei meenutagi priimulat oma pika koonusja õisikuga. Ta on kohe see, kes püüab õitsemise ajal pilku. Oma taime päritolu ega aastat ma ei mäleta. Aga 4-5 aastat on ta mul olnud kindlasti ja õitsemine on alati olnud rikkalik. Kevadel ta tärkab tõesti hilja, sel kevadel pistis ta nina mullast kuidagi eriti hilja. Kui nüüd googeldada, siis leiab, et meil ta reeglina üle kolme aasta vastu ei pea. Eks nüüd minulgi mure, et kas jääb alles? Tema seemnete korjamine oli siiani minu jaoks raske. Kui võtsin taimelt selle õitsenud õisiku ja pudistasin käte vahel, siis peale selle, et käed olid kui valge tärklisega koos, ei leidnud ma sealt ühtegi seemet. Eelmisel aastal ostsin seemnepaki. Seemneid ei olnud pakis just palju. Külvasin ... ja tärkasid.... Paraku tabas tõusmeid tõusmepõletik, vaatamata sellele, et pritsisin neid Previcouriga. Kui ta muidugi oli ikka tõusmepõletik. Nimelt pidavat priimulate idujuured olema ülespoole ning neid on vaja peale tärkamist katta, kas siis turba, liiva või vermikuliidiga. Seda ma muidugi ei teinud ja nad võisid sel juhul tõesti lihtsalt janusse surra. Osa taimekesi õnnestus päästa, aga väga vähesed. Ka peale pikeerimist osad lihtsalt kuhtusid. Sel sügisel korjasin kõik õisikud ja panin tuppa paberi peale nö järelvalmimisele.
Lasin neil seal lausa kaks nädalat valmida ja siis asusin seemneid otsima. Seemned ikka leidsin, kuigi neid oli üllatavalt vähe. Tõenäoliselt valmivad varem õitsenud õite seemned, kaldun arvama. Ei ole just botaanik, aga nii mulle tundub. Külviraamatust nähtub, et eelmisel sügisel külvasin viali priimulad 14.11 ja tärkasid 04.02 Sel aastal jääb külv detsembri algusesse ja kevadel saavad sooja natuke hiljem. No päris põnev, kuidas seekord siis läheb. Visuaalsel vaatlusel tundub, et saan kolm külvipotti. Katsetan kevadel sooja tuues nädalase vahega.
Aga täna hommikul on ikka paks lumi maas, pean minema lund lükkama, kui vähe valgemaks läheb. Taas sulamaal see lumi. Ja hiiri on aias palju.
Need pildid on eilsed, mil lund oli veel minimaalselt.
Meie lehtpuude ja -põõsaste võrad on imelised, meie okaspuude karge roheline on südantsoojendav läbi talve - olgu hangelumi, lörts või vihm, harvast päikesest rääkimata. Mullusuvised kuivanud kõrred ja varred on pilgupüüdjana rohkem õnnemäng. Neile on vaja ehteks härmatist või kerget lumepuudrit ning vaata vaid seda kolmandat pilti! Ent raske lumeteki vahelduv pealelaotamine ja taas ärakorjamine võib rikkuda kogu ilu. Kes ennetab, kes riskib.
VastaKustuta