Kiskjasiili oodates

Eilne päev, kuulda on, jagas vihma ja rahet kõikjale. Meil püsis ilm soe ja päikseline. Lõuna paiku liikusid hirmuäratavad pilved küll lähedal ja müristamine oli vali. Vihma ei tilkagi. Viljandi sai selle eest korralikult. Onutütar Võrtsjärve äärest helistas ja ütles, et kõik vaovahed neil ujuvad ja rahe oli korralik. Kella nelja paiku läksin igatahes platsil potte kastma, sest kõik kuivas. Õhtul helistas veel Kiskjasiil, neil pidi ikka VEEL sadama. No tuli siis meil ka mõni pisar, aga katuseräästas tilkuma veel ei hakanud. Ma ei teagi, kas sest imelikust ilmast või millest, aga mul hakkasid enne kaheksat kaelasooned nii hullu valu tegema, et pead enam kaela otsas hoida ei suutnud. Kobisin kaheksast juba horisontaali ja see tõi ka leevenduse. Kuulsin küll läbi kerge une, et vihm trambib rõdu põrandal, aga vertikaali end enam ajada ei viitsinud. Vihm oli olnud korralik ja sekka ka rahe. Seega sai kastetud. Eile oli maa veel suhteliselt kuiv. Istutasin siin mõned tegelased ringi ja jooksin kastekannuga. Hommikul viiest õue minnes oli niiskust palju. Tõenäoliselt ei olnud see udu, vaid aurav maapind. Tatsasin siis ka aias ringi ja otsisin varahommikul vihma- ja rahekahjusid. Õnneks ma neid eriti ei kohanud.

Eelmisel kevadel Türi Lillelaadalt ostetud roos 'Flammentanze'. Hansapost müüs tõenäoliselt igasugu Bakkeri laojääke. See taim maksis 2€. Oli teine papikastis pikalt pimedas konutanud. Lehed olid õrnad ja lumivalged. Esimesed paar nädalat ma talle päikest pähe ei lasknud. Tänaseks on ta siis selline. Isegi kui elulooma ei oleks enam saanaud, oli väljaminek ju tühine.

Lugesin varahommikul Tagatalu prowwa blogi ja silma jäi Muhediku kommentaar tiheistutuse kohta. Mul ema ka ikka ütleb, et sa ajad taimed nii üksteise otsa, et mullapind ei paista vahelt välja. Mina vastu, et mul ju nii kergem ja rohimist vähem. Ema mulle, et sul peab alati õigus olema. Kus on õige või kus vale, jumal seda teab. Aga vaatasin ka just ringi selle pilguga, et tihedalt panen ma jah. Aga kui aega napib, siis on see ikkagi parim lahendus. Mul taga aias on nii 6-7 jooksvat meetrit, paar meetrit laia ala, kuhu sai mitmeid noorekesi istutatud. Ja see jupike on üks aeganõudvamaid alasid sel suvel. Seda ma pildile ei püüdnud, sest umbrohi taas seal lokkamas.

Siin on nüüd musta maad esiplaanil, sedagi tänu kobarskopooliale ja pealsed kolletanud kevadadoonisele.

Mandžuurlane täna hommikumärjas ja päikesekullas.

Kukekannustest ka Tagatalu jutu jätkuks - mul on nad sel aastal väga erineva kõrgusega. Otsides leiab siit neli erineva kõrgusega kukekannust. Viiendat tabas jahukaste ja selle lõikasin maapinnani tagasi. Vasakpoolne tumesinine ei ole eal sellist kõrgust saavutanud, kui sel aastal.

Sinkjas ängelhein on oma kollased õisikud vihmaga alla kaarutanud. Õnneks on ta ses suhtes viksi käitumisega, et varsti on nad taas püsti. Lursslill ei ole end vihmast heidutada lasknud.

Kasele on sel aastal veel seelik lõikamata jäänud. See on üks töö paljudest, mis on ootejärjekorras aja puudusel.

Ja ei olegi enam kaua jäänud, varsti hakkavad ka külalised jõudma. Kell on 6.57 Mul blogis on kell miskipärast vale.