Aedniku kevad on saabunud

Kalendri järgi oleme endiselt talves, aga sisimas tunneb iga aednik, et nüüd on ta vist kohal. Kuigi mina tunnen seda aeg-ajalt juba jaanuaris. Eriti siis, kui lund ei ole ja päike paistab. Paljude puittaimede lehepungad on juba aasta algul nii suured, et ikka loodad, et nüüd ta tuleb. Tuleb ta aga ikka oma õigel ajal. Küll need pungad jõuavad oodata. Pihlenela pungad on stardipaugu ootel juba oi-oi kui ammu. Ja villane lodjapuu ootab käsku.

Kui eelnevatel talvedel olen muret tundnud nii ühe koma teise taime saatuse pärast, siis nüüdseks mõtlen teisiti. See muretsemine peale hallide juuste muud ju kaasa ei too. Taimel sellest kergem ei hakka ja vesi tema pealt muretsemisega ära ei kao. Selle aasta veebruari märksõna oli vesi. Nojah, veevalaja tähtkuju on ju ka veebruariga seotud. Vett meil jagus. Tuli teda nii taevast kui maast. Ümbruskonna sajad hektarid talirapsi said korralikult üle ujutatud. Kahju kohe. Eile, kui maapind oli külmunud, tegingi põldudel väikese jalutuskäigu. Ajuti tekkis tunne, nagu jalutaks taganenud mere põhjas. Veevool on madalamate paikade otsingul tekitanud suured nö mudaluited. Hooga minnes on uuristanud jõesänge. Teed ületades on alles jätnud suurema fraktsiooniga kivid, peenemad osad on läinud. Veel on meeletu jõud. Nüüdseks on maapind hakanud sulama, suurem vesi on läinud ja kahjud teinud.

Aias näitas seisev vesi hästi kätte murekohad. Nimelt on veel väga hea seisukoht ka künka otsas, juhul kui seal künka otsas on omakorda lohk. Mul kivilas oli paar sellist kohta. Eelmisel aastal küll täitsin ja tõstsin, aga olin ise tekitanud taime istutades väikesed lohud. No ja seal see vesi siis seisis ja sillerdas. Samas mõni tegevus on vilja kandnud. Kuna mul enamus istutusala servasid on labidaga lihtsalt servatavad, siis on mul tava need servad hoida nii 10cm laiuselt madalamad ümbritsevatest aladest. Ja see on suur pluss - vesi seisis ümber istutusalade nagu vallikraav, mis kaitses kindlust. Muidugi ka sellisel puhul tahaks ju vett eemale juhtida. Haarasin siis raudkangi ja tuld. Paraku osutus loodus kõvemaks pähkliks kui eeldasin. Mina ja raudkang ei teinud sellele külmunud pinnasele küll miskit. See pisike toksimine ei viinud meid sulapinnani. Siinkohal arvan, et oleks hea omada üht kalameest, kes omakorda omab jääpuuri. Tõenäoliselt see oleks olnud edu pant. 

Ja selle vesise jutuga jõuan taas tõdemuseni, et see heitlik kliima hukutab taimed. Külmale peab ju suurem osa vastu, aga just see jube niiskus, mis lihtsalt mädandab. Kuu aja pärast on esimesed kahjud näha.

Aias saab juba vaikselt toimetatud, olenevalt ilmast. Hortensiad said kevadise lõikuse, õunapuud on lõigatud ja vaikselt saavad kevadisema ilme ka istutusalad. Vastik on see harilik maajalg, mis minu meelest roomab ka lume all sinna istutusalade poole. Seda ma juba mingi päev kakkusin. Mõrusoola ostsin okkaliste turgutamiseks. Olen seda ikka kevadel kasutanud ja minu meelest annab sära küll. Eriti hästi pritsides. Kuigi endale mugavam on teda puu alla raputada. Mul just mõned noored okkalised vajaksid nagu lisaturgutust. Aga samas, vbl nad säraksid ja kosuksid ka ilma selle mõrusoolata. Ma lihtsalt kujutan ette, et just see aitab. Vähemalt raha on kulutatud :)

Palju titataimi on pikeeritud ja kosuvad. Just eile mõtlesin, et see pikeerimine pidurdab umbes nädalaks taime kasvu. Kui panna kõrvuti pikeeritud taim ja see potike pikeerimata taimedega (millisest pikeeritavaid võtsin), siis on vahe visuaalselt hästi näha. Nädal ajakaotust. Isegi siis, kui saad korralikult mullapallikesega toimetatud. Külvidega läks nii nagu alati. Oli õnnestumisi ja ebaõnnestumisi. Kõik, mis pooleteist kuuga ei idanenud, viisin uuesti külma. Hetkel on nad küll vanade puhvaikade all soojas. Tuleb siis miskit või mitte, vahet pole. Ebaõnnestuvad juba aastaid mitmed ängelheinad, elulõngad ja käokingad. Varsti on aeg kasvuhoone küdema panna.

Tibud.

Linde käib söögimajades aina vähem ja vähem. Meie poolt pakutav toit enam ei kõlba. Sinitihased on veel need, kes ennast akna taga kõige rohkem näitamas käivad. Kiivitaja ja lõokese olen ära näinud ja ära kuulnud. Kuna valget aega on rohkem, siis näeb ka loomi rohkem. (Kell on 6.30 ja päris valge juba väljas). Kitsed jalutavad viiekesi ümber aia.

Turvas sai ära ostetud. Tõenäoliselt läheb järgmisel nädalal puude-põõsaste potistamiseks. Vähe mul neid on, aga üritan esmajärjekorras nemad pottidesse kühveldada. Ja maa sulades on taas vaja ülearuseid puid-põõsaid juurida. Ehk saab mõne puhul naabrimehe traktorist abi. Olengi vist nagu natuke imelik, eelmisel kevadel oli sama töö. Mis liigne, tüütu ja mitte nauditav, aitab küll. Kaks tuhkurenelat 'Grefsheim' on vallutanud mu väärtusliku kiviaia. Aga see aed on parim koht kribudele. Enelad servadest välja ja saan paar meetrit aeda juurde. Aia taga on veel üks üleliigne 'Grefsheim'. Paar põisenelat (neid on lihtsalt liiga palju), harilik sarapuu (kasutegur null), künnapuu (lihtsalt olemise pärast ei pea olema), kurdlehine kibuvits (neid on liiga palju), värdforsüütia (õitemerd näeb üle 5aasta, nagunii neid mitu) - need lähevad juurimisele. Uute soovitaimede nimekirjad on juba tehtud. Ja mitmed noored puud otsivad paremat kohta. Inglise tuhkpihlakas ja mouguetti pihlakas on vaja esmajärjekorras ümber kolida. Juba ruumipuudus sunnib korrektiive tegema.

Kiviaeda varjavad tuhkurenelad.

Täna paistab taas väga vinge tuul olevat, siis ma aeda ka ei kipu. Koduleht vajab veel natuke täiendamist, mõned vaibad kudumist, natuke pikeerimist. Tubasemaid ehk ruumisiseseid töid leiab küllaga. Ja ongi kogu lühike varakevadine lugu kirjas.

Kõik on pildil kirjas.