Võrratult ilus kevadine päev

Lõpuks ometi saabus see päike, mida me põhjamaa rahvas nii väga igatseme. Täna sai nauditud iga hetke õues. Kraadid veel suurt sooja ei näidanud, aga mõnus oli ikka. Kuigi lumi krudises jalge all, räästad tilkusid. Kasvuhoones oli isegi +7. Täna sai kraavil vanu haabasid langetatud ja oksi kokku tassitud. Päike on igatahes õhtuks näo õhetama võtnud.

Külvid tärkavad, mitte küll rutates. Viimased, mille õnnestumise üle mul eriti hea meel oli, olid tanguutia rabarber ja väike ängelhein. Seda rabarberit olen siiani proovinud edutult. Seekord panin kahte topsi ja paistab, et kõik on üleval. Eile pikeerisin juba alpi kurekella  ning tegin viimased külvid. 

Haljaspistikuid asusin ka potistama, saavad veel jahedas rahulikult juurduda, varsti läheb nagunii kasvuhoone kütmiseks. Eile potistasin virgiinia männasmailase 'Fascination'. Tegin kõigest 11 haljaspistikut, sest see oli esimene katsetus, mul ainult üks emataim ja pistikute tegemisega jäin tänavu ju kohutavalt hiljaks. Tegin nad alles 29.juulil. Arvestades seda, milline suur juurekava on neil arenenud ja kui võimsad nad juba on, siis tuleb neid kindlasti ka edaspidi üritada. Ainult et erinevaid sorte virgiinia männasmailasi oleks vaja enne juurde hankida. Väga võimsa kasvuga juba nii noorelt. Palusalu aias mõned aastad tagasi imetlesin nende massistutust.

Vahepeal on kuupäeva numbrid vahetunud, seega saan lisada ka tänaseid toimetusi. Tänane ilm nii ilus ei olnud kui eile, aga päikest sai ikka nautida ja nii kaua on juba valge. Isegi kärbsed pirisesid üleval toas akna peal. Oksi põletasime, õues on ikka mõnus.

Pikeeritud said jumalatelilled, seebililled, varretud keelikurohud ja pärsia karukellad. Nende karukelladega ongi selline naljakas lugu. Eelmise suve nad olid mul ühe potiga kasvuhoones, palju neid just seal ei olnud. Sel kevadel nad kenasti tärkasid, kõigil juba korralikud lehed ja siis...kus kukkus neid pisikesi tärkama. Pott lausa rohetab. Järelikult seemned lihtsalt ootasid seal potis oma aega.

Potistasin suurelehised hortensiad, mürikaariad, musani abeeliad ja musta leedri 'Black Beauty' taimed. Kõigil väga kenasti läinud ja juurestik korralik. Aga mis ei õnnestunud, need olid viinapuud. Nii amuuri kui harilik. Nende jaoks oli siis juuli lõpp lootusetult hilja, loogiline ka muidugi.

Sellised aianduslikud päevad on õnnestunud siis veeta. Just nii vähe ongi vahest õnneks vaja.

Külvan, külvan...

Ongi aeg sealmaal, et külvan ja külvan ja külvan. Tegelikult on suur osa külve tehtud ja esimesed rõõmustajad lampide all sirgumas. Mis ja kuidas siis sel hooajal. Nende aastatega, mis mina olen külve teinud, võib juba mõningaid  märke kirja panna. Üks huvitav tähelepanek on see, et miskipärast idanevad enda korjatud seemned palju paremini, kui poest ostetud. Miks see nii on, sellele ma vastust ei tea. Loomulikult ei tea ma ka seda, kas seemnepakenditel olev kuupäev alati õige on ja kuidas neid seemneid säilitatud on. Ja seda ei tee keegi kuidagi ka kindlaks ja ei olegi oluline. Fakt jääb faktiks. Suvikute ostetud seemned tärkavad küll tavaliselt 100prontsendiliselt, püsikutega paraku lugu keerulisem. 

Üks esimesi rõõmustajaid sel aastal oli jeffrey jumalatelill - Dodecatheeon jeffreyi.  Külvi tegin 02.12 aastal 2014. Tärkasid 06. veebruaril 2015. Terve aasta vegeteerisid nad potiga kasvuhoones tomatite all, aeg-ajalt sai ka kastetud. Eelmisel sügisel sai pott kasvuhoones mulda kaevatud. Kui saabusid need suured külmad, viisin poti jahedasse ruumi, kus olid siiski mõned plusskraadid. Nädal tagasi sai pott sooja viidud ja ohohoo, sellised tugevad nupsud sirguvad potist. Nagu müstika on sellist  taimede toimetamist jälgida.

Jeffrey jumalatelill

Teine uus ja põnev sirguja minu jaoks on hosti kivirik - Saxifraga hostii. Tegu minu arvates ühe väga armsa ja dekoratiivse igihalja nupsikuga. Kahjuks või õnneks ei ole ta eriti agar paljuneja. Kuna õievarsi taimel sel aastal jagus ja seeme valmis, siis sai ka külvatud. Külvasin 14.novembril eelmisel aastal ja toimisin jumalatelillega sarnaselt. Seni ei ole ma ühtegi kivirikku üritanud seemnest paljundada. Täna hommikul olid siis poisid kui ponksid ninad mullast välja pistnud. Õnneks ei ole mul nägemine veel päris kadunud, nimelt on nad ikka eriti mikro-udu. Teine selline mikro on jaapani priimula, õnneks jäi mulle silma ja sai jahedamasse tõstetud. 

Mulle see pinsettidega pikeerimine eriti küll ei istu, aga elus tuleb kõike teha.  Kas neist ka elujõulised jõuan kasvatada, näeb suve saabudes.

Hosti kivirik esiplaanil.

Pärsia karukell - Pulsatilla albana . Seemne külvasin 2014 sügisel, koheselt, kui seemet korjasin. Sügisel nad ei tärganud, esimene nups pistis nina välja 04.veebruaril 2015. Jällegi aastajagu potis vegeteerimist ja nüüdseks on nad kasvuga alustanud. Neid ei ole küll palju, aga katse võib lugeda õnnestunuks.

Pärsia karukell

Väga hea meel on ka habe-peekerlille - Penstemon barbatus seemnete idanemise puhul. Mulle nagu tundus, et seeme ei jõudnud eriti valmida, aga näe tärkasid. Kahjuks oli seemet kesiselt ja massiliselt neid ei ole, aga miskit ikkagi. Eriliselt meeldis mulle see punane või roosa värv, selline puhas ja ehe. Kas vana taim ka talvele vastu pidas, ei oska ju veel öelda, aga järglased on vähemalt olemas.

Habe-peekerlill

Esimesed kolmelehise piiskenela tipud on ka juba näha. Ja nii on hooaeg siis alanud. 17 rohetavat potti olen jõudnud lambi alla valgesse juba tõsta.

Kõik eelmisel suvel tehtud haljaspistikud paistavad olevat jahedas kasvu alustanud, peale kollase haldjakella. No tema ootab reeglina soojemat ilma ka õues kasvades. Eriti hea meel on mul suurelehise hortensia ja virgiinia männasmailase haljaspistikute õnnestumise üle. Katsetama peab, ega muidu tulemust ju ei tule.

Sedamoodi see kevade hõng siis saabub, kuigi kalendris jagub meil talve veel küllaga.