Lehevaatamisi kokku

kolmapäev, 15. juuli 2015

Juuli keskpaik käes kui naksti

Juuli keskpaik käes, vihma nüüd sadanud piisavalt ja kõik on jõudnud sirguda ja virguda. Isegi kartulid otsustasid kasvama hakata. Siiani raiskasid jõudu vist õitsemisele ega viitsinud mugulaid kasvatada. Õnneks nüüd on paisuma hakanud. Arukas oleks vist tõesti õied ära näpistada, et suunata energia kohe mugulale, aga no kuskohast sa võtad selle KESSE, kes viitsib või kel on aega ülearu.
Eelmises postituses jäi juuni lõpu Tartu reis vist sisse panemata. Alustasime Jardinist, tasakaalukalt, üks hosta. Edasi RMK, seal olid juba ostud suuremad, okast ja lehte jne. Seejärel Juhani, tühjalt ju ei tule. Ikka üks ebajasmiin ja villane lodjapuu 'Aureum'.


 Põhilisse ostukohta, Järvseljale, maabusime pool tundi enne sulgemist. Aga õnneks on maamunal olemas Kaie, kellega sai ikka korralikult ringi tuustitud. Täpselt nii palju, kui auto mahutas, laadisime peale. Ja see, mis ei mahtunud peale, saabus meile sel esmaspäeval järgi. Oh seda õnne ja rõõmu.



Edasi põrutasime Tagatalu pere juurde. Oh sa pühade müristus, küll sel Rahmeldajal ikka seda manti on. Järgmine kord peaks minema hommikul ja olema kohe õhtuni, siis saaks asjast sotti. Ja milline võrratu külmsupp veel letile kanti! Pole enne elus nii head kraami saanud.
Noja enne ööd jõudsime veel Muhedike juurde. Hea et pererahvas meid ikka ära jõudis oodata. Ja vaatamist seal jagus. Kõikide aiad on ju nii-nii suured ja liigirohked. Ajast tuli puudus nagu alati.

Õitsemisega alustas meil amuuri sirel. Ostetud 2008, nii pikalt ootasin. Ära tasus, imelised õisikud ja milline lõhn.

Esimesed tiivasirutused tegid pääsukesed. Ohtu ei osata veel karta, seisin rõdul neil täitsa kõrval.

Mitu aastat varjusurmas olnud kibuvits otsustas ka õide puhkeda. Ilus on, aga kole okkaline. Kusjuures jänes ei arva okkast miskit, krõmpsutas talvel hoolega.

Sikkudel-sokkudel ei paista ka süüa jaguvat. On otsustanud minu kontpuud rüüstata. On segased.

Eelmisel aastal kokkutulekul hangitud soo-iiris näitab õit. Ilus, nii ilus!!!

Vist üle-eelmisel aastal külvasin viali priimulat ja nalja kah, üks tärkas. Olin ta juba unustanud, kui ühel päeval... Selline ta sai.

Kare deutsia on sel suvel võimas. Täpselt nagu värdforsüütiad, talv sobis neile. Õisi jagub tipuni, mida minul enne olnud ei ole.

Eelmisel nädalal sai ka pealinnas ring käidud. Hansaplandist ei leidnud ma midagi. Või noh, oleks vist leidnud, aga hinnaklass seal nii karmivõitu. Oli üldse selline imelik hommik seal. Avamise ajaks olime kohal ja kui ma siis kassa poole siirdusin, toimus enne kassasid müüjate koosolek. Ja me olime sunnitud siis selle töötajate kamba vahelt läbi marssima. Oli ebameeldiv, sellised koosolekud peaks ikka enne avamist selline suur firma ära suutma korraldada.
Keskturult sain siis komplekti fokineid ka. Väljaminek tasus end ära. Isegi ema kiitis eile maa ja taevani. Täpselt, mida rohkem kõplad, seda rohkem ta headust hinnata oskad.

Habe-peekerlille õite värvus on fantastiline. Puhas, selge, ehe. Pildil nii kena ei olegi.

Vaatamata helgele talvele sai harilik amorfa ka sel talvel tugevaid külmakahjustusi. Kevadel sai ikka väga tugeva tagasilõikuse osaliseks. Aga omamoodi põnev on ta õitsemise ajal siiski.

Nüüd küsimus laiale ringile. Nimelt on mul õnn omada paari tuvastamata siniseõielist elulõnga. Aga kes nad on, täpselt ei tea. Kes teab, võiks aidata.


Eile oli meil suurem seemnete tagavara korilus. Kõik kenasti kuivama sätitud ja märkmed tehtud jne. Täna külvan drüüasi ja pärsia karukella. Huvitav fakt on siinkohal see, et drüüasi seeme vajab idanemiseks mükoriisat. Seega tuleb külvile lisada tema kasvukohast võetud pinnast. Tänane ja homne peaks ideaalis mööduma potistamise ja istutamise tähe all. Kuigi selleks, et ma miskit istutada saaks, pean tõenäoliselt enne miskit välja kaevama. Igasugu enesekukutajad sõidavad küll minema. Üks neist on vist kurekatel, mis oma peente varte ja suure õiemassi tõttu armastab pikutada. Samas, ehk peaks ta tõesti kuskile väga vaesele pinnasele manööverdama, sest iseenesest on ta ju kenake. Teine kahtlane on ahtalehine punanupp 'Alba'. Nupud praegu kui määrdunud tolmulapid ja pikali kui... Vaatame, mõtleme. Istutusaega ju veel pikalt ootamas.













9 kommentaari:

  1. Ega ma ei suutnud, lasin Ülol endale ka villase lodjapuu ´Aurea `tuua :), sikud-sokud sügavad praegu sarvu, eks sinna need Su kontpuud on läinud ja sooiiriseid on vaja laiast ilmast otsima hakata, sest need ON ilusad :)

    VastaKustuta
  2. Ma leidsin ka peenrast viali priimula, olin ta täiesti unustanud :)

    VastaKustuta
  3. See peaks olema minu sinise elulõnga põhiliik e Clematis viticella.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Need kaks pilti on erinevatest elulõngadest. Alumine tunduvalt sihvakam ja õied kitsamad, seega peaks ikka erinevad olema. Tõenäoliselt see ülemine siis põhiliik?

      Kustuta
  4. Kui sa selle punanupp Alba tahad minema visata, siis viska kokkutulekul minu autosse. Mina ootan ka juba kes teab mis ajast amuuri sireli õisi. Ohhjah, see aasta veel ei antud

    VastaKustuta
  5. Meie Jaapani sirel eelmisel aastal õitses, aga tänavu ei kõssagi mitte. Tegelikult, ma tean mispärast. Tahtsin ta ära anda, et ruumi vähe jne. Hakkas siva õitsema. Kui ma aga proovisin labdat alla saada, siis osutus see nii ilmvõimatuks, et esialgu ta jääbki aeda. Noh ja polegi vaja pongestada mingeid õisi tal, keegi niikuinii jagu ei saa.

    VastaKustuta
  6. Minu amorfa paistab kahjustamata olevat, aga õitsema hakkab kõvasti hiljem.

    VastaKustuta
  7. Juuli tundubki olema alati kõige segasem suvekuu, kuigi peaks olema justkui kõige rahulikum peale kiiret kevad-ja veel kiiremat sügishooaega. Aga kõik need reisid ja kohtumised ja uued taimed... huvitav ja põnev aeg.
    Meil õitseb amuuri sirel kolmandat suve ja muutub aina uhkemaks, ootasime ka umbes 6 aastat, aga see tasus end kuhjaga ära. Ise ju tead, miks :)

    VastaKustuta