Kaks päeva istutamise lainel

See oli vist eelmisel aastal, kui tutvusin ühe suvalise haljastusfirma hinnakirjadega. Ja imestasin, kui kallis oli taimede istutamine. Ma täpset hinda ei mäleta ja hetkel ei viitsi vaadata, kui palju see teenus maksis, aga tol hetkel tundus see ulmeliselt kallis. Olles nüüd ise kaks päeva tihedalt istutanud, siis ei tundu ükski hind enam kallis. Ühesõnaga, see minu rajatav pojengide istutusala sai kividega servatud. Maakivi tundub meie aias kõige arukam kasutada, sest käes on ta tasuta ja aiakujunduses on meil teda piisavalt palju. Kuigi jah, kivid võiks olla suuremad ja kobedamad, aga võtsime seda, mida kivihunnikust aia taga saada oli ja millele ka füüsiline ramm peale hakkas. Päris ''kassi surnuaed'' just ei ole. Igasugu plastmasspiirded on minu puhul välistatud ja poes müüdavad puidust peenrapiirded ei kuulu ka mu lemmikute hulka. Ja üleüldse, miks peaks raha kulutama millegi sellise peale, ilma milleta saab ka hakkama. No vot, sai siis see istutusala servatud ja oligi aeg istutama asuda. Plaan oli mul mõttes valmis ja oli vaja veel taimed kohale kärutada. Esmalt said maha 24 arendsi astilbet 'Heavy Metal'.  Tean-tean, et astilbede lehed külmaõrnad ja oleks pidanud paar nädalat selle istutamisega ootama, aga oli ju vaja kohe see töö ära teha. Eks nad juba eile öösel selle -1,6 külmakraadiga natuke näpistada said, aga elavad üle. Nende istutamine kõige hullem ei olnud, sest istutusaugud ei ole väga suured ja lisasin istutusauku ainult komposti, mille segasin mullaga. Kui istutada ainult kompostmulla sisse, siis tekib oht, et juured jäävadki sinna kompostmulla sisse ja sellest mõnusast rammusast keskkonnast ei olegi neil vaja välja sirutuda. Järgmisena said mulda kolm jaapani enelat 'Golden Carpet'. Need olid ka pisikesed põõsahakatised, enda tehtud haljaspistikutest eelmisel suvel. Ei olnud raske istutada. Aga siis oli aeg pojengide käes ja ütlen ausalt - üks ilmatu suur töö. Esimesel päeval jõudsin 12 ja eile 15 pojengi istutada. Lisaks oli mul ema abiks.  Esiteks tuleb istutusauk kaevata parajalt suur ja sügav, et sinna oleks ruumi lisada ka piisavalt kõdusõnnikut. Kaevad augud, kärutad kohale sõnniku. Seejärel segad labida abil sõnniku mullaga. Lisad ka kevadist aiaväetist, päris palju aeganõudev töö. Peale istutamist segasin mulda veel natuke lehtpuutuhka ja korralik kastmine lõppu. Seejärel pinnase tasandamine ja katmine purustatud oksamassiga. Kaks päeva (muidugi mitte hommikust õhtuni) on läinud ja olen poolel teel. On jäänud veel 12 või 13 pojengi istutada. Lisaks aedhortensiad. Paar hortensiat toon pargist ja mõned noored põõsad lisaks. Ja üks vanHoutte'i enelas 'Gold Fountain' on vaja kasvuhoone kõrvalt ka ära tuua. Imearmas enelas, aga kahjuks saab täispäikese ikka palju põletada. Uues kasvukohas saab ta ainult hommikupäikest, seejärel peaks 'Diabolo' vari talle peale tulema. Täisvarjus oleksid lehed suure tõenäususega rohelised. Jah, ta on imearmas kollane enelas, aga päikest ta palju ei armasta, nagu paljud kollaselehised taimed. Kokkuvõtteks ei tundu enam ükski haljastusfirma küsitav hind kallis, tööd ikka parasjagu.

Natuke veel oksapurustajast ja purustatud okstest. Masin kui selline on siiani ainult kiidusõnu saanud minu poolt, aga on ka üks aga. Nimelt saab ühest vägagi suurest oksakuhilast väga vähe valmistoodangut, mis kahaneb ülihelikiirusel. Nüüd on aeg sealmaal, et okste hankimiseks hakka või maanteekraave võsast puhastama. Nali naljaks, aga meil on nüüd okstega kriisiolukord. Ei jagu isegi mu pojengiala katmiseks. Natuke nihverdasin oksapuru ka põõsaste alla ja see idee meeldib mulle veel kõige rohkem. Nimelt on mul aia taga üks küllaltki suur istutusala. Tagumisse ritta on istutatud erinevad põõsad ja siis on võrkaed. Ja seal aia ja põõsaste vahel on naat, palju naati. Jube tüütu töö see pidev naadi kakkumine sealt. Kuigi ega võõras silm seda naati ei pruugigi märgata, sest kõrged püsikud on ees varjamas. Ja kui aus olla, siis suvel olen naadi fokiniga maha tõmmanud ja sinna kuivama jätnud. Muidugi on see ainult hetk ilma naadita sel juhul. Aga ise näen ja tean, et ta on seal kogu aeg olemas. . No ja nii siis saigi sinna aia äärde paks kiht ajalehti ja peale oksapuru. Ma südamest loodan, et see naadi kakkumine sealt vähemalt sel aastal nüüd ära jääb. Suve jooksul selgub.

Ja nüüd mõlgub mõttes muruaeraator. Kas oleks arukas ost? Siinkohal kõik kommentaarid oodatud. Kui ma fb-s mõnes grupis sel teemal sõna võtaksin, siis saaks sealt mööda päid ja jalgu. Ega mul sambla kui sellise vastu midagi ei olegi, ilus, pehme, roheline. Siin tekib see probleem, et ta kasvab jõuliselt just nendes kohtades, kuhu murutraktor ligi ei pääse. Ja väikese niidukiga seal manööverdamine on füüsiliselt hullult raske. Ei tasu mulle rääkida lubjast ja puutuhast, olen kõike katsetanud. Kui ajaga muud teha ei ole, siis võid ju cm cm-i haaval seda kuvama hakkavat sammalt rehitseda. Kui on tuhat või paartuhat ruutu aialapikest, ka siis ehk jõuab. Aga mina küll ei jõua. Lisaks on tagumises aiaosas muru väga tihe ja nii kipub sinna tekkima selline vanast murust valge vilt. Ehk ikka peaks ostma selle aeraatori ja hiljem oleks muru niitmine kui lill :)

Tänaseks lubab taas ilusat sooja ilma, pean hakkama pojengidele istutusauke kaevama :)

Vaimselt rusuv kevad

Kui ma oleks netist leidnud Aidi Valliku luuletuse 'Kiire', siis oleksin postitust alustanud selle luuletusega. Täpselt igakevadine aedniku elu - kiire. Vahet ei ole, et maailm elab nagu ulmefilmis, aeda unarusse jätta ei saa, kui tervist jagub aias müttamiseks.

Igasugu laadad, nagu ma ennustasin, jäävad sel aastal ära. Türi laada ärajäämisest on kõige rohkem kahju, see oli ikkagi kevadine avaüritus ja paljude sõpradega kohtumispaik. Aga elame üle. Saan nüüd ka Omnivast aru, et pakke saadetakse palju. Olen isegi juba oma poolsada taimepakki posti viinud. Aias askeldamiseks paljudel sel aastal aega jagub ja mõned taimed jõuab ikka osta.

Sel kevadel kolisin oma taimede müügiplatsi pika reana pihlakate rivi alla. 

Täispäikese käes on see kastmine ikka väga tüütu, kui mingit peenemat sorti kastmissüsteemi just hangitud ei ole. Leian, et nii on mul endal kergem ja tööd vähem. Aga sellele platsile, kus enne olid müügitaimed, tuleb lähiajal suur istutusala. 

Nimelt on mul vaja maha istutada pea 40 uut pojengi, mis hangitud on. Tahaserva istutan aedhortensiate rea sügiseseks säraks. Ja astilbed, mis tahavad küll poolvarju, lähevad ka sinna etteserva. Nimelt olen ühe astilbe sordiga natuke puusse pannud ja tellisin taimi üleliia. Paras koht nüüd neid seal katsetada. Ala tuleb oksamultšiga, seega peaks astilbed seal hakkama saama küll. Meil oli aastaid kasvuhoone lõunakülg astilbedega piiritletud ja seal said nad hästi hakkama, sest vihmavesi jooksis mööda klaase neile pähe ja pinnas oli niiske. Multš toimib ju samuti niiskuse säilitajana. Servad laon tõenäoliselt maakividest, sest neid hetkel käepärast jagub. Kuigi mulle eriti ei sümpatiseeri ranged jooned ehk sirged servad, siis see ala tuleb just selline. Murukamar on mitu aastat maas olnud peenravaiba all hävinud, nüüd tuleb maa korralikult läbi kaevata, lisada kõdusõnnikut, servad kividega laduda ja saab pojengid maha istutada. Tuleb üks suur-suur töö.

Kriisiajal olen linnas vist neli korda käinud, aga ühe vajaliku ostu tegin ometi (seegi sai tehtud nii, et ise poodi ei pidanud minema). Oksapurustaja sai lõpuks ära toodud. 

Oksi oleme alles hoidnud sügisest saati ja neid tõesti tundub palju olevat. Samas, purustatud oksamass on ikka imeväike võrreldes kuhjaga, mis purustajasse saab topitud. Igatahes vajalikku multši saab nüüdsest ise toota, ei ole vaja midagi osta.

Kännufreesi laenutasin ka. Rentisime tuttavaga kahasse üheks päevaks. Rent kallim kui auto päevarent. Aga töötas hästi ja kiiresti. Ühe tunniga sai freesitud kaks pärna-, üks kase- ja kaks kreegikändu. Ega see kändude kaevamine ja saagimine ja müttamine käsitsi on parajalt raske töö, frees teeb selle töö kiirelt. Mina olen väga rahul. 

Hostad vajavad istutamist, kui öökülmad läbi saavad.

Sügisel eurohostast tellitud taimed tunnevad kasvuhoones end väga hästi ja aina kasvavad. Väga kenad taimed. Nende tarvis sai juba sügisel alustatud uue istutusala rajamist, kus kõige alla sai murukamarale pandud ajaleht, siis kuhjaga muruhaket ja kõige tipuks muld. Viimistlemata ta veel on ja servadele ka kuju andmata, aga küll see ka ükskord tehtud saab.

 Floksid kolisid põlluserva. Eks aastataega on neid flokse kogunenud juba omajagu ja ma tundsin, et ei suuda neid enam istutusaladesse kuidagi ära sobitada. Üks riba oli mul neid sauna juures aia servas, selline kitsas ja kole riba flokse. Need kaevasin kõik üles ja istutasin põllule, tuultele avatud niiskemale osale. Peaksid esimesena tervitama koju saabudes. Vaatan suvel, kuidas see toimib ja kas visuaalis on hea või mitte.

Suur osa selle aasta müügitaimedest on potistatud, nipet-näpet on veel jäänud. Näiteks soorohi, kes tärkab mõnel aastal alles jaanipäeva paiku. Paar päeva tagasi võtsin hargiga tutsaka juuri maa seest, panin pottidesse. Pooled said tuppa ja pooled kasvuhoonesse. Eks paistab, kas soojas toas hakkavad varakult kasvama või ei ole sellisest eeltööst kasu.

Aedhortensiate eelmisel suvel tehtud haljaspistikud edenevad palju aeglasemalt, kui suurelehise hortensia Luua Roosa omad.

Selle Luua Roosaga oli ka pahandust - ühel päeval olid noored lehed krussis. Mingeid kahjureid ega söödikuid ma ei leidnud, aga rohelise seebi lahusega nad üle valasin. Tundub, et aitas.

Mustad leedrid on nii õues kui potis ideaalselt talvitunud ja kasvu alustanud.

Eriliselt põnev saab olema sordi 'Black Tower' selle suve käitumine. Esimest talve ei ole külm tema oksi maapinnani tagasi võtnud. Kui tema selle aasta juurdekasv peaks olema ka 2meetrit nagu tavaliselt, siis peaks mul sügiseks olema aias 4-meetrine must torn, see oleks äge.

Hommik on täna päikesega, kuigi lubab taas lörtsi ja muud pahna. Ja muidugi tugevat tuult, mis on saanud juba igapäevaseks kaaslaseks. Aeg aeda kobida.

Kevad

Kell on 5 hommikul, astun õue. Tuuletu, taevas juba punetab idakaares, päike kõnnib oma rada. Külmakraade on -6,1. Kiivitaja teeb põllu kohal häält, männi otsas pragab keegi rästaline ja tammikust kostab vaikselt võõras meloodia, seda lindu ma ei tunne. Lumikellukesed on langetanud pea külma ees. Sammun kasvuhoone katlamajja, et tuli katla alla teha. Kasvuhoones on veel korralikud plusskraadid.

Tulen tuppa kohvi jooma ja tahes-tahtmata kisuvad mõtted selle vastiku koroona juurde. Sellist katastroofi ei oleks meil vaja olnud, aga kohal ta on. Kõik plaanid on nüüd muutunud, elu on saanud uue rütmi, uue olemise. Õpime. Olema omaette oma mõtetega. Õnneks lubatakse ilusat kevadilma, aias toimetamine annab olemisele mõtte. Väldime igasugu kontakte, vähemalt üritame. Linna olen eriolukorra jooksul saanud kaks korda. Sain vahetult enne seda jama ka arsti juures käidud ja kevadised analüüsid tehtud. Kuulun siiski ka riskirühma oma kroonilise haigusega. Lisaks olen ühe katuse all oma vanematega. 

Kell on 6, lähen jälle välja. Varblased, keda on meil üle saja linnu kindlasti, on ärganud. Kuldnokad lasevad kase otsas laulu ja rähni tööpäev on ka alanud. Korstnasuits tõuseb otse taevasse, taevas on sinine, ilma lennukiteta ja valgete suitsujuttideta. Taamalt kostab koera haukumist. Ka laugud on lehed longu lasknud. Päike tõuseb.

Kevadine aed on küll selline toores ja paljas, aga juba on nii palju avastamist. Meil siin tärkab kõik küll suhteliselt hilja, aga tulemata ei jää miski, loodetavasti. Ja sel aastal on aega. Olen isegi potistamisele kriipsu tõmmanud, sest tulevik on ikkagi teadmata. Türi laat, millele igal kevadel panustanud olen, sel kevadel suure tõenäosusega ei toimu. Ja isegi, KUI toimuks, siis oleks see aja raiskamine. Kliente oleks ainult Eestist, KUI oleks ja see ei ole ju see. Mis edasi, eks näis.

Eelmisel aastal tegin esimest korda suuremas koguses aedhortensiate haljaspistikuid ja need õnnestusid tõesti hästi. Elasid kõik selle olematu talve üle, nüüd on kõik juba suurtesse pottidesse pandud, korralikud juurekavad all ja kasvuhoones lehtes juba. Kui nendega muud ei ole peale hakata, siis ühe heki rajan ikka kuhugi :)

Ilusate ilmadega olen niisama aias prahti koristanud ja plaane teinud. Varakevadeks plaanitud kaevetööd on edasi lükkunud, nendega saab ehk nädala lõpul alustada. Taimi on mul potistatud päris palju, ehk saangi sel aastal teha aias ühe korralikult tiheda istutuse. Eelnevatel aastatel on ikka läinud nii, et istutasin ühe endale ja teised müügiks. Kui sel aastal midagi ei müü, siis muudkui istuta - lust ja lillepidu. Teeks kohe pika-pika flokside rivi põllu serva - hea tuuline koht neil kasvamiseks.

Põhiülesanne hetkel on muidugi tervetena püsida. Olla võimalikult palju õues ja muremõtetel mitte lasta kuhjuda. 

Kevadise valevlille pisikesed õied leidsin sel kevadel aia tagant suurest istutusalast. Meenus, et kui ma need paar sibulat aastaid tagasi Aavikuemandalt ostsin, siis istutasingi nad aia taha. Seal said nad olla küll ainult paar aastat, mil nad välja koukisin ja kivilasse viisin. Aga nemad on seal aia taga suutnud paljuneda ja nüüd õitsevad. On alles elutahe.

Ja natuke võrkiiriseid ka lõppu.

Olge terved, olge hoitud ja nautige kevadet!

Kevad kobistab õue mööda

Kevad kobistab mööda õue ja igal sammul on teda tunda. Kui seda lund ei oleks maha tulnud, siis ei oleks vist tekkinud ka sellist kevadetunnet. Eilne päev oli kui muinasjutt, juba selliste päevade pärast tasub elada. Kõnnid, kuulad, hingad kevadet, ülimalt hea tunne. Lisaks saab sellise positiivse laengu mitmeks päevaks. 8,9 soojakraadi viludas ja 15,1 õhtuse päikese käes. Räästad aina tilkusid, lumikellukestel sulasid õied lume alt välja.  Saabuvaid rändlinde veel ei paista.

Allolevad pildid on tehtud 29.veebruaril, aeda katab korralik lumevaip.

Ja nüüd tänane pilt, lund juba palju vähem.

Kasvuhoones on juba kibekiired tööpäevad. Leethiire maitse-eelistused nüüd teada, sest kõik potid on läbi sorteeritud. Lisaks alpi tulikale maitsevad talle jumalatelilled, kääbuskullerkupud, kollaste lehtedega helmikpöörised, nelgid, karvane piiphein, kahtlane karukell. Ja tohutu suure söömaga on see tegelane peale kõige. Üksainus hiir ja söödud terve kärutäis haljasmassi, lisaks ka paljud juured.

Potistasin täna põõsaid, eelmisel suvel tehtud haljaspistikuid. Kõigil korralikud pungad ja juurepahmakad all - lodjap. põisenelas 'Andre', erinevad aedhortensiad, must leeder 'Black Beauty' ja euroopa mürikaaria said pottidesse. Nipet-näpet enelaid on veel jäänud. Kuigi kasvuhoonet ei ole veel kütnud, on seal aeg õuest mitu nädalat ees. Lilled sirguvad juba silmnähtavalt. Lähipäevil saab vesi ka kasvuhoone torudesse pumbatud ja tuleb ikka natuke lisasoojust anda. Eelmisel kevadel näiteks ei kütnud kasvuhoonet üldse, aga soojas sirguvad siiski kopsakamad taimed.

Külvamises olen laisaks muutunud. Talikülvidest ei tärganud soojas päris mitmed külvid, viisin nad külma tagasi. Ehk tärkavad koos loodusega. Kevadkülvid ka alles tegemata.

Ja kohe algab see kiire kiire aeg. Lisaks potistamisele plaanis ka aias suuremaid töid ette võtta. Õnneks on ka päevad juba piisavalt pikad ja aeg õues toimetamiseks aina pikeneb.

Näriliste tekitatud kahju korvamine

Kahjureid on ilmas mitut masti, on suuremaid ja väiksemaid, kahejalgseid ja paljujalgseid, tiibadega ja ilma, maa all ja maa peal. Mõnede tekitatud kahjud korvab riik, mõni maksab oma patud ise kinni. Aga kui kasvuhoonesse otsustab sisse jalutada üks leethiir, siis on põrgu lahti. Juhtus meil see siis hiljuti. Kasvuhoone uksed on mul soojade ilmadega, ka talvel, juba aastaid avatuna olnud. Mitte kunagi nende aastate jooksul ei ole selles mingit probleemi olnud. Kuni selle päevani, mil pealinnast messilt tagasi tulin. Kasvuhoonesse minnes tundus seal midagi nagu puudu olevat. Esimese asjana jäid silma siniladva 'Starway to Heaven' potid. Nimelt olid need mul eelmise aasta suve lõpul potistatud taimed, mis püsivad ilma tuule, vee ja suure külmata igihaljad ning nende kirju lehestik torkab kaugelt silma. Ja vot nende lehtede asemel olid ainult varrekontsud. Silma jäid kohe hamsterdatud kevadikud, põisrohud jne. Pisipööristest olid kadunud ainult sordi 'Fire Frost' lehed, teised sordid talle ei maitsenud. Sel hetkel ma ei teadnud, kes see kurjajuur on ja algas kohe võitlus pahalasega. Kaks lõksu üles, vorsti ja juustuga. Lisaks kahele taldrikule mürk. Ühe kahjuri me igatahes kätte saime, muidugi ta juustu ega vorsti ei armasta. Kahjuks armastas ta mürki. Nüüd tundub vaikus olevat. Tohutu suure isuga loomake see leethiir ja pidi ta ka selle ukseava üles leidma. Kogu inventuur on mul veel tegemata, aga kahju täitsa tuntav. Kolmteist alpi tulika potti on nii filigraanselt puhtaks söödud, et alles on ainult narmasjuured. Ja kui ilusad taimed olid, oeh!  Neil OLI nii ilusti arenenud juurestik.

Vestlesin ka paari lillekasvatajaga ja ma ei ole ainus kahjukannataja. Lepiku-Mardil tegi vist veel suurema kahju. Aga kuri ja vihane olen küll. Õnneks ta ei jõudnud mu hortensiate pistikuteni, oleks puhas häving olnud.

Muidu tiksub aeg omasoodu, on nagu kevad ja ei ole ka. Tahaks juba jagada, istutada, aga ikkagi natuke veel varavõitu. Märts ees ja ogar agar võib ise endale agaralt tometades  palju kahju teha. Õisi meil massiliselt veel ei ole, aga mõni ime on küll sündinud.  Minu vaevalt 15cm kõrgune nõiapuu alustab õitsemist. Seda vahtisin põlvili maas kui ilmaimet. Hea, et prillid peas on, muidu õit ei näekski :) Selle minimalistliku õiega saadan parimad tervitused Kaiele. Parane kiirelt!

Ja mõned õied, mis juba igas aias olemas on. Armeenia sügislill 'Tivi' veel päris avanud end ei ole.

Lumikellukesed kasvavad seal, kus neile meeldib. Reeglina meil samblas ja poolvarjus. Peab nina maas kõndima, et neil mitte talluda.

Grisebachi kivirik sätib ka juba õitsema.

Päevad on juba palju palju pikemad, päike kõnnib kõrgemalt ja tegemisi toimetusi lisandub iga päevaga. Kohe on paras aeg püsikute kevadkülvid ka ära teha. Elu aias käib edasi, vaatamata näriliste tekitatud kahjule.

Kehvad ilmad ja pime aeg veerevad suures osas siin telgede taga.

Allolev pilt on tehtud eelmise aasta 17.veebruaril. Kas 2020 märts tuleb selline või mitte, teame juba kuu aja pärast.

Külmakraadid kohal

Tegelikult on hea, et need külmakraadid ka lõpuks kohale jõudsid, arvan mina. Kutsuvad vähemalt taimi õues korrale ja tuletavad meelde, et on siiski alles veebruari algus. Samuti paneb aednikule mõistuse pähe, et veebruar ei ole mitte kuu, mil õues hargi ja labidaga peaks ringi vehklema. 

Tänu sellele, et meie aed asub siiski suhteliselt külmas kohas, ei olnud meil ka nii palju õitsejaid, kui paljudel mu sõpradel. Võrkiiristel ja laukudel saavad küll lehed ehk natuke kannatada, aga see ei ole mitte murekoht. Lumikellukestel olid ka ainult päikeselisemas kasvukohas õienupud väljas. Ja külm tuli ka hiilides, mitte suure pauguga. -8,6 oli meil eile öösel madalaim kraad.

Aga mida ma enne külma küll tegin, oli see, et tõin talikülvid kasvukast ära sooja. Tekkis eelmisel õhtul enne külma mõte, et ehk on nad juba oma külmaperioodi kätte saanud ja selle pideva soojaga idanema hakanud ja kui see külm nüüd hooga tuleb, siis mu 'idandid' läinud. Ma ei tea, kas oleks nii ka olnud, ei katsetanud. Igatahes olid 10 tunni möödudes habe-peekerlilled ninad mullast välja pistnud. Ja see 'ei tea mis' külv, sellel on juba 6-7cm pikkused idulehed. Mitte ei meenud, mis seemned need olid või mis päritolu, mis külvatud said. Tundub nagu oleks tegu mingi sibullillega. Seega tubane kevad on alanud ja alustuseks täituvad  aknalauad.

Praegu on ka õige aeg panna kokku suviste aiareiside plaanid. Kes mu sõpradest või muidu aiahuvilistest on homme pealinnas, siis homme algab TourEst. Olen kohal ja saame aiateemadel lobiseda. Esindan Garden Pearlsi aedasid boxi peahallis. Saab lähemalt uurida Eesti ja Läti aedade kohta ehk kuhu ja millal sel suvel sammud seada. Loomulikult saab täpsemat infot ka Risttee talu taimeaia kohta. 

Kevadkülvid teen uuel nädalal ja taas algab kõik. Tänaseks lubas taas päikest, juba see on kevad :)

Sadu, lõputu sadu

Sajab, aina sajab. Aga mitte lund, vaid vihma. Ja seda juba neli kuud järjest. Harva satub sekka mõni päev, mil taevast midagi alla ei lange. Päike ei taha ka end näidata. On üks lõputuna tunduv oktoober.

Õnneks on päevad pikemaks läinud ja helehalli aega on juba natuke rohkem. Sellist talve ei ole ma enne näinud, mil ööpäeva keskmine temperatuur talvel on pidevas plusskraadis. On see nüüd hea või halb, kahe otsaga asi. Igatahes mul on jäänud veel üks väike istutusala jupike korrastada ja peaks kevadeks enam-vähem korras olema. Lõikamata on veel kõrrelised, monardad ja kollased karikakrad. Need ootavad päris kevadet. Peamiseks tööks on olnud sambla riibumine. Mul ei ole murus kasvava sambla vastu midagi, hea pehme peal tatsata. Aga istutusalades ei ole ta kuigi hea kaaslane. Millest teda nii palju tekib, kes seda teab. Esiteks muidugi nõrgalt happeline pinnas meil. Siis kasvab ta kõrgete püsikute vahele, seal hea varjuline. Ja siis kasvab ta kõikjal kivide läheduses. Aga kive on ju vaja aeda aina juurde tirida, kiviusku rahvas nagu me oleme. Lupja olen aeg-ajal ka lisanud. Ja tuhka. Aga tuhaga on see jama, et ta ei taha mullaga kuidagi seguneda. Ja siis paistab meie niigi halli tooni muld veel hallim ja koledam. Ega ei olegi muud lahendust, kui riibud ja kraabud seda sammalt.

Kui veebruar jätkub samal lainel, siis peaks kuu lõpuks istutusalade laiendused ka kaevatud olema. Kaevata on üllatavalt normaalne. Meil seisvat vett ei ole, põhjavesi ka sügaval. Ma juba katsetasin, muld tuleb kaevates juurte ümbert hästi lahti. Vihmaussid askeldavad ringi ja mustad s...asitikad ka juba ärkvel. Plaane selles vallas on palju ja kui tõesti need talvega tehtud jõuaks, siis oleks see ideaalne. Ka plaanid olen saanud selgeks mõelda tänu lumeta talvele. Väga hea on just sellise talvega aias mõtteid mõlgutada, mida ja kuidas on vaja muuta.  Seega ei ole sel talvel viga midagi, kui nii palju ei sajaks.  See liigne niiskus ei meeldi paljudele taimedele. Kõige rohkem võivad pihta saada alpitaimed, sest nende looduslikus kasvukohas sellist niiskust ei ole. Praegu veel vara miskit öelda, talv alles poole peal, aga näiteks üks hübriidnelgi jupp jäi mul küll pihku, juured alla puhta ära mädanenud. Kevad annab selles vallas arutust.

Võpsikust tõin ronitaimede tugede valmistamiseks sihvakaid tokke. Inglismaal jäi silma, et väga palju tugesid oli ise roigastest meisterdatud. Muidugi ei ole nad pikaealised, aga sobituvad loodusesse ju hästi. Ühe korra pean veel otsima minema, siis võib neid juba paika sättima hakata.

Vahepeal sai Pärnus koolitusel käidud ja sain teada ühe väga põneva fakti parkide ajaloost. Tutvusime koolituse käigus ka Pärnu parkidega. Vallikääru pargis juhtis giid tähelepanu sellele, et pargis kasvavad ainult kõrged puud. Põõsaid ei ole. Ja miks ei ole? Need juuriti välja nõukogude ajal võitluses alkoholismiga :) Selle peale tõesti annab tulla.

Iiri roheline või hakkab ka meil edaspidi nii olema?

See peaks olema keegi kahe-aastane varakevadine õitseja. Eelmisel aastal ma nad endale tõin, aga nime ei tea. Kui õitsema hakkab, siis ehk saab ära määratud.

Armeenia sügislill 'Tivi' alustab veebruaris.

Helmikute vanad lehed lõikasin ka ära. Hõbelehised maranad on ka väga mädanenud olemisega. Punane ämber on muidugi pilgupüüdja.

Itohi pojengid on endiselt turbakuhja all

Futu toodud Barette peekerlill. Looduses on nad välja suremas, on kasvamas veel imepisikesel kaljuserval. See talvine niiskus ei ole neile muidugi hea, aga kasvukas katuse all on nad kenad. Sellised vahvad puitunud varred, nagu pisike puu. Ehk näeb sel aastal õisi ka.

Laugud tulevad nii potis kui peenras.

Sai vahepeal enda pisikesse esikusse ka uued vaibad kootud.

Astume aga vastu veebruarile ja vaatame, mida see ilm meile toob.