Selle talve karmim külm meil

Täna hommikul langes temperatuur -15,6 alla Celsiuse, see on meil selle talve madalaim. Tänane öö tõotab tulla sarnane, hetkel juba -10. Taimedele ei tee see väike külm muidugi mingit kahju. 

Eelmisel reedel oli meil selline kiire külma külastus, mis on üldiselt ikka harvaesinev.  Nimelt hakkas kraad õhtupoole kiirelt langema, saavutades kella kuue paiku õhtul -14,6 kraadi. Nii madal temperatuur püsis kõigest pool tundi, hakates taas tõusma. Varahommikuks oli alles veel 6 külmakraadi. Siis selline kiire visiit oli.

Täna tärkasid sale emajuur ja sinihall nurmikas, mõlemad külvatud sügisel ja soojas olnud nädala. Kevadkülvi ma nendega ei katsetanud. 

Igas päevas midagi uut :)

Kuidas täna kevad saabus

Õige kevade saabumiseni on meil aega veel kuhjaga, saab suusatada ja kelgutada, lund lükata ja karget talveõhku sisse hingata. Aga ikka otsime ja leiame me kuskil kevadet. Puukoristajatel on kibekiired päevad - ma ei tea, mis asjatoimetustega nad seal pesas ja selle ümbruses askeldavad, aga tegemist on neil palju. Tihastel paistab veel kiirem olevat - söögimajad seisavad suure osa päevast jõude. Jäneste tantsuplatsid põllul võtavad juba hiiglaslikke mõõte. Siin ümberringi paistab neid jäneseid kohe hulgim olevat, kuigi ühtegi jänest ma talvel oma silmaga näinud ei ole.

Et rääkida, kuidas mul see kevad täna saabus, pean minema mõned aastad tagasi. Kaldun arvama, et sain kellegi Aaluja käest kas stepirohu taime või seemet. Tiia nagu oleks silme ees, aga kindel ka ei ole. Igatahes see üks taim tee minu juurde leidis ja põldu katsele ma ta istutasin. Katsele sp, et vaadata, kas ja kuidas ta talvitub. Esimesel aastal ta oma ''õiteilu'' ei näidanud ja seega ei osanud ma temast ka miskit erilist arvata. Talvitus põllus ilma katteta kenasti, no talve muidugi ka ei olnud. Põllus on ta mul tavalises savises aiamullas ja pigem niiskemas osas. Seega niiskustundlik ei tohiks eriti olla. Liiki ma ei ole suutnud kahjuks määrata.

Eelmisel sügisel siis nägin tema ilu - ei ole midagi halba öelda, väga elegantne ja graatsiline tegelane.

Sügisel hakkasid seemned tuulega levima, hõljusid õhus seni, kui leidsid sobiva koha maapinnas, kuhu ennast puurida. Põllu kõrval oli terve muruplats neid täis. Käisin siis küürakil ja kiskusin neid sabapidi murust välja. Panin kasvuhoones turba pottidesse ja sorkasin nad otsapidi sinna mulda. Kahtlus oli küll, et ehk hakkavad juba sügisel idanema, sest aeg oli veel soe. Kaotada ei olnud ka midagi. Sabasid ma neil tagant ära ei lõiganud, seda tegin alles vastu talve. Mitu potti jäigi niimoodi talvituma. Nädal tagasi sai esimesed sügiskülvid tuppa sooja toodud, nii ka üks stepirohu pott. Ja täna hommikul, olge lahked :)

Siit nende ninad tulevad. Teised potid jätsin kasvukasse ja seal saavad nad tärgata just nii nagu ilm lubab. Päris põnev. Huvitav on muidugi, kas ta siis ka nii hullult külvab, kui peenras on ja kas kõik seal ka kasvama lähevad. Seda näeb muidugi tulevikus. Ja stepirohu jutu lõpetuseks tänane pilt sellestsamast taimest. Seemned on kõik teele läinud.

Tänasel vastlapäeval otsustasin kelgutamise asemel aias ja ümber aia ühe korraliku jalutuskäigu teha. Lund on oi kui palju. Ta on nüüd küll kokku vajunud, aga annab ikka astuda. Valge on, isegi päeval on valge ja see ongi see lootusekiir, et valgust saab iga päevaga aina rohkem ja rohkem. Taimed puhkavad, ninad lumehanges. Jänesed on kihutanud ühe puu juurest teise juurde. Kui need vähegi hinnalisemad puud-põõsad oleks võrgutamata, siis vist oleks üks suur lagendik. Kitsedel on kõrval suured orasepõllud, nemad toimetavad rohkem seal.

Viimane pilt on nö piltmõistatus - kes teab, mis on pildil?

Lõpuks ometi korralik lumi

Eilne lumesadu oli vägev ja nagu kuulda, vist kõikjal Eestis. Laia valget lund hakkas juba varakult taevaluukidest tulema. Sadu oli nii tihe, et maanteele kodust ei näinud. Ilus oli, k...i ilus ikka. Aga oh seda lume kühveldamist, see oli ka eile selline mõttetu tegevus, sest tulemus lihtsalt haihtus kiiresti  Kui ühes otsas lõpetasid, siis teisest võisid alata. Aga lumi oli nii kerge ja õhuline. Sissesõidutee sadas igatahes niimoodi täis, et lõuna paiku jäi üks tuttav meile tulles hange kinni. Kuna kõik oli suur suur valge ala, siis ei saanud enam hästi aru ka, kus on tee ja kus on põld. Aga abi oli varsti kohal, sahk lükkas tee lahti ja tõmbas auto välja. 

Küll on hea, et see lumi tuli. Nimelt ei ole mul ühelegi noorele okkalisele mingit kaitset päikese eest pandud.  Täna võtsin lumelabida ja kui mõne okkalise peanupp lumehangest veel paistis, siis kühveldasin lund aga juurde. Nüüd võib päike sirada :) Kuigi, pärnvahtrale pean miskit veel tüve kaitseks panema. Külmakraadid on ka parajad, mitte eriti madalad, õues on nii mõnus.

Täna said viimased talikülvid tehtud, suured tänud Kiskjasiilile. Saatis mulle igasugu põnevat manti, saunas pingil need külvid vett imamas hetkel viibivad. Samuti tõin esimesed sügiskülvid tuppa idanema ja tegin ka esimesed kevadkülvid. Paras segadus kokku - sügis-, tali- ja kevadkülvid :) Lagodehhi pojengi külve tegin mitmes jaos - värske seeme ja paar kuud seisnud seeme. Esimene sügisel külvatud potsik sai sooja toodud. Neid potsikuid on mul rohkem, osad toon sooja ja osad jäävad kasvukasse õiget aega ootama. Tuppa sai veel üks stipa ja üks priimula potsik. Lähipäevil pean miskit veel tooma, ainult et kõige selle juures on üks aga. Kuna külvipotid olen korralikult niiskena hoidnud, siis on taimesildid potti kinni külmunud ja ma ei näe, mis on kuhu külvatud. Seega on keeruline teada saada, mis pott vajab tuppa tulemist ja mis ei vaja. Põnev aeg on igatahes kätte jõudmas, sest varsti hakkavad need esimesed ninad tulema. Sel aastal olen võrreldes eelnevate aastatega nädala võrra potsikute tuppa tarimist edasi lükanud. Kui nüüd arvestada, et idanemiseks kulub keskmiselt 14-20 päeva, siis on mul ajastatud märtsi alguseks suurem tärkamine. Jääb üle ainult oodata.

See on minu harilik elupuu 'Tiny Tim', mille mõõtmed pidid olema 80*80cm ja ilus keravorm. Meil kõrgust 180 ja kera on ka ajalukku jäänud. Vanust 18 aastat.

Esiplaanil väike kikkapuu, ilus igal aastaajal.

Veebruar

Väljas on veebruar täna   (kuula lugemise taustaks). Plaanisin mõne rea kirjutada juba jaanuari lõpus, aga läks nagu ikka. Nimelt oli jaanuari lõpus paar päeva ikka imelist - nii valge, nii valge, et silmal oli valus. Ja kui ilus. Juba selliste valgete päevade nimel tasub Eestis elada. Seda ilu ei väsi kunagi vaatamast.

Veebruari esimesed päevad on lund juurde toonud, kuigi valitseb sulailm. Lumikatte paksuseks on umbes 15 cm. Kui nüüd lubatud öine -14 mingi aeg kohale jõuab, on ka väike kate ehk õhuke tekk taimedel peal.

Täna on küünlapäev, mil naised ei tohtivat tööd teha, aga mina alustasin just täna aiahooajaga. Nii imelikkude imelik kui see ka ei ole. Päev oli mõnusalt soe, aega ka oli ja otsustasin kasvuhoones väikese koristuspäeva teha. Hakkasin siis ükshaaval talvituvaid taimepotte puhastama ja korrastama. Ja teate, mis üllatus mind tabas - kevad on juba kohal. Ma ei ole eelnevatel aastatel seda näinud ega kohanud. Meil on tavaline nõuka ajal ehitatud klaaskasvuhoone, mis lasi tuult ja lund usinalt läbi. Eelmisel kevadel vooderdasin kasvuka küljed mullikilega, mis aitab väga hästi sooja hoidmisele kaasa. Sulaga on kasvuhoone uksed avatud, ka öösel. Ühe korra viskasin loorid pottidele, kui ööseks 14 kraadi külma lubati. Taimepotid on mulla peal, tihedalt üksteise kõrval. Lund ma pottidele ei vii teadlikult, sest siis tekib see sulamis-külmumis-jäätumismoment. Olen selle probleemiga kokku puutunud küll. No aga see kevad ei paistnud mitte ühest potist, vaid oi kui paljudest. Näiteks kisopriimulad on noored lehed maapinnale pistnud, lõhnava kuslapuu lehed on avanenud, himaalaja kipslillel uued kevadised lehed, pojengide punaninad aina sirguvad, kobarkivirik 'Bobo' õienupud on juba päris suured.  Seda kõike oli nii palju. Veetsin kohe tunde täna kasvuhoones. Panen mõned tänased pildid ka, siis näete ise. 

Mets-piiphein 'Hohe Tatra' on püsinud kena. Aias paraku tuul ja lumi räsivad lehestikku.

Pisiputkel on aias pealsed kadunud. Kasvukas nii kena kui olla saab.

Habe-peekerlillel lõikasin täna väsimuse märke näidanud õievarred maha. Ta õitses vapralt veel jaanuaris.

Krimmi parukliilia pealsete lõikamisega jäin hiljaks. Ta on juba hoogsalt kasvu alustanud.

Helmikud on väga värske olemisega.

Nüüd jääb üle ainult loota, et väga hullu külma enam ei tule. No loorid on mul ka ootel, saab ruttu peale visata.

Ja natuke ka külvidest. Kahjuks olen ma nii laisk või õigemini ajapuuduses, et märkmeid paberkandjale saab aina vähem ja vähem. Midagi teha ei ole. Ma ei ole isegi seda kirja pannud, mis kuupäevadel ja mida ma sel hooajal külvanud olen. Palju külve sai tehtud juba talve algul, kui keskmised temperatuurid olid piisavalt madalad. Ega seda õiget aega ju ette ei tea. Kui juhtub liig soojaks minema, võib taim idanema hakata ja pakase saabudes idandid hukkuvad. Ja siis mõtleme, miks nad küll ei tärka. Soovitav on talikülve mingi aeg soojas hoida, et seemned suudaksid end vett täis imada. Ka siin on üks aga. Mõned taimed võivad juba nädalaga soojas ninad välja pista. Aastaid tagasi mul just nii läks. Kuna tark raamat soovitas lavendli külvata talvel, et siis tärkamine ühtlasem, ma nii ka toimisin. Aga ju jäi külv natuke kauaks sooja, nii et taimetited jõudsid ninad juba välja pista. Seega mis läind see läind.

Üleüldse on sel sügis- ja talikülvil nii palju erinevaid nüansse, mis mõjutavad tulemust. Alustuseks juba seemnete kvaliteet. Mitte kunagi me ju ei tea, milline on see kvaliteet. Ei saa ka maha teha erinevaid seemnete pakkujaid. Viga võib olla ka liiga lühikeses külmaperioodis, kehvas substraadis, seemned ei olnud piisavalt küpsed või jumal teab mis. Aastate jooksul on neid ebaõnnestumisi olnud ju kuhjaga. Aga totsikuid-potsikuid on kasvuhoone taas täis. Lähinädalatel teen ka kevadkülvid. Homme peaks saabuma erinevate kukekannuste seemned. Ja osa sügiskülve saab juba varsti sooja tuua.

Ühe eksperimendi tegin täna taas. Võtsin hortensiatelt pistoksad ja torkasin otse niiskesse turbasse. Mõtlesin, et mis neist seal lumehanges kevadeni säilitada, eriti kuna lumega on pidev kitsas. Võib ju otse potti sorgata ja siis vaadata ning oodata. Eks näis. Homme pistan veel mõned musta leedri oksad ka katsetuse mõttes potti. Kuna see haljaspistikutega toimetamine võtab aega, neid ju vaja piserdada, siis sellega ma eriti ei viitsi jaurata.  No katsetan sel korral niipidi.

Homme plaanin hortensiad ja jaapani enelad tagasi lõigata ja nii see kevad läheneb.

Mandrilise ja merelise kliima vaheline üleminekuline paraskliima.

Elame just selliselt klassifitseeritud kliimavöötmes. Üks igavesti vahva paik, kus elada. Paar päeva tagasi valitses väljas täielik talveilm - lumehanged olid põlvini, tuiskas ja marutas. Peale kilomeetrist jalgsimatka nende teeoludega ja sellise ilmaga pidin otsad andma. Olin ikka täiesti väsinud ja läbi. Kuna kõndida oli niigi selles möllus meeletult raske, vedasin ma veel koormaga kelku enda järel. Ja kui ilus ilm oli täna, lumi on sulanud, veed vulisevad, tuult minimaalselt. Kõike meil on ja ilm õues muutub minutitega.

Tänase ilusa ilmaga leidsin pool tundi aias tuiamiseks. Fotoka haarasin ka kaasa ja mis põnevat ma siis tähele panin.

Sõnajalgadest ja sõnajalalaadsetest taimedest oli Aalujatega arutelu - mis on igihaljas, pooligihaljas, talihaljas või mis iganes. Täpne sõnastus jäägu botaanikutele. Aednikku huvitab, milline taim talvel välja näeb, kui lumi sulab ja kas üldse näeb. Siin väike valik tänastest jalgadest.

Hiiri paistab meil jaguvat. Ka maasse sukeldumise auke leidsin piisavalt. Silmaga nähtavat kahju veel ei paistnud.

Pensilvaania kivirik on ka talvel selline kena kapsas.

Palsamnulg 'Nana' on igal aastaajal kena. Talvevärv ei erine suve omast.

Epimeediumeid on nii haljaid, kui mitte haljaid. Põhiliselt vist talihaljad. Mõnedel on pealsed üldse kadunud.

Harilik kuusk 'Cypressina' - tema on meil küll meeletult aeglase kasvu poolest silma paistnud. Istutusaastat ei mäleta, aga kaua on juba olnud. Kasvuhoo sai sisse alles eelmisel aastal.

Serbia kuuse ilu nautimise oma aias jõudsin ära oodata - need alt valged okkad on ikka imearmsad. Kasvukiirus ka päris hea.

 Kollane koer.

Üks huvitav fakt veel - aia lääneküljest leian ma tigusid haruharva. Aia taga kuusehekk, seespool marjapõõsad ja siis kõrgete püsikute peenar. Samas üks niiskemaid kohti aias, aga tigusid seal ei ole. Kuidagi hakkasin sellele mõtlema, et peaks ometi tigudele sobiv koht ju olema. Aga ju siis midagi seal neile ei meeldi või pistavad konnad nad seal pintslisse, ei tea.

Veebruariks ennustab veel parajat pakast, saame ehk ikka talve ka natuke nautida. Hetkel tekib taas see vastik seisev vesi. Maapind on alt külmunud, aga see lumi ju sulab. Istutusalades vett ei ole, kõik on valgunud servadesse süvendatud kraavikestesse. 

Ega tali taeva jää..

Täna oli üks vähestest tõelistest talveilmadest. Terve päeva on taevaluugid avatud olnud ja maa on kaetud korraliku valge vatiga. Oli ka aeg. Sest see kribal, mis siin enne maas oli, seda oli ikka näruselt vähe. Kahjuks prognoosid ennustavad sula ja iiri talve jätkumist. Seda vihma ja läga ei ole meile mitte vaja, aga vot selle vastu me ei saa. Edaspidi uusi taimi aeda tuues peab mõtlema, millised taimed ei ole niiskusele nii tundlikud. Paistab, et kliimamuutus on märgatav ning seega ei pruugi paljud hellikud meil enam hakkama saada.

Külma eriti ei ole olnud, vist -11 oli meil lagi. Igatahes kasvukas vedasin küll loorid talvituvatele pottidele ja külvidele peale. Täna korjasin nad taas kokku. Jätsin rulli kasvukasse, veebruar ju veel ees.

Täna sai vist viimane talikülv tehtud. Tänud muidugi Suvelillekesele, kes ühistellimuse enda kanda võttis. Lagodehhi pojengi külvasin ka veel mitu potti - lihtsalt ei raatsinud seemneid ära visata ja natuke neid veel üle oli. Esialgu jätsin külvid sauna eesruumi vett imama, pühapäevast lähevad kasvuhoonesse. 

Okkalisi ma veel varjutanud ei ole ja mine tea, kas seda üldse vaja sel aastal on. Eelmisel aastal ma kamina taha istutatud noori varjutasin, aga aia äärde istutatud noored elupuud unustasin. Aga häda ei olnud neil küll midagi. 

Aias toimetamist talvel ei ole, aga ega aega sp üle ikka ei jää. Kogu aeg on miskit käsil. Laupäeval käisin Võhma aiandusseltsi koosolekul - juba pool päeva läinud. Kuna olen ka tugitoolisportlane, kellele meeldivad just talialad, siis kulub nädalavahetustel aeg ka teleka vaatamisele. Ja muidugi saab kootud ka palju. Ja selleks, et kududa, tuleb enne mõttes värvid ja muster paika panna ning olemasolevast materjalikuhjast sobivad toonid üles otsida.

 Ja nüüd pean hakkama ka kodukale uut sortimenti üles panema. See on ka parajalt aeganõudev tegevus. Isegi raamatud on unarusse jäänud, kuigi mitu uut on kapil ootamas.

Üle ega ümber ei saa taas harilukust luudpõõsast - nii puhast tooni rohelist on talvel lust vaadata. Pilt küll kasvuhoonest.

Varsti on jaanuar minevik, lühike veebruar kulgeb kiirelt ja ongi kevadkuu kohal :)

2018

on siis kohal, täitsa olemas. Kui 2017 algas meil suure vihmasajuga, isegi sellisega, et rakette vaatama mindi vihmavarjudega, siis sel aastavahetusel vihma just ei sadanud. Aga soe,  nagu meil juba tavaks on saanud. Viimanegi lumekribal on kadunud ja maa on sula ning muld suhteliselt soe.

Eile tõusis õhutemperatuur +5,4 juurde. Kui suur vihmasadu lõunaks lakkas, tundus ka nagu tobe toas vahtida, eriti kui vaba aega on. Seega alustasin nö ''kevadtöödega''. Tuha pildumine on mul selline kevadtööde algus ikka olnud. Ja kuna paar tünni oli juba tuhka täis, siis said pojengid, luuviljalised, marjapõõsad ja söödavad kuslapuud oma osa kätte. Kõigile muidugi ei jagunud, aga natuke ikka.

Ka selle aasta esimesed rohimistööd said tehtud. Pisiokkaliste lapike jäi mul sügisel rohimata. Eile sai see viga parandatud. Ja muld on tõesti soe. Õhukeste kinnastega toimetades ei hakanud sõrmedel isegi külm mitte.

Head ja tegusat uut kõigile!!! ning kaugel see kevad enam on. Need paar kuud mööduvad ju ruttu. Märtsis on päike juba kõrgel, õhtud pikad ja loodus tärkab!