Oktoobri lõpp tõi miinuskraadid

Üleüldse oli see oktoobri lõpp üks vastik ja paha. Esmalt suutsin ma hankida mingi koleda viiruse, mis häiris mu elutegevust terve nädala. Paar päeva olin päris horisontaalis ja see kole köha ei taha siiani taanduda.  

Siis saabus see tihe ja tugev vihmasadu. Maapind sai korralikult kastetud, sest aina sadas ja sadas. Kõik taimed, kes tundsid veel janu, said küll korralikult kastetud. Igasugu alpitaimed sellest mitmepäevasest sajust muidugi rõõmu ei tundnud. Kruus vähemalt ei hoia vett kinni, aga vettisid nad siiski. Seejärel saabus see kohutav torm ja maru. Mul oli pühapäeval asja kompostihunnikusse, mis asub meil aia taga kaugemas nurgas. Jumal tänatud, et sel suvel sai sinna aia taha välikäimla paigaldatud, sain veidikegi tuulevarju minna onni taha. Selline tunne oli, et kohe-kohe langevad kõik kõrged kased ja männid. Ulus ja vihises ja möllas niikaua, kui elekter kadus. Ja pimedus hajaasustusega külas on veel eriline pimedus. Kui linnas vaatad aknast kasvõi autode tulesid, siis mida sa seal maal vaatad. Akud hakkasid tühjenema, vesi kadus kraanist. Õnneks veel küte ei sõltu meil elektrist. Igatahes väga abituks muutume, kui elektrit ei ole. Ja elekter kadus kohe mitmeks päevaks. Õnneks see torm aias midagi ei lõhkunud ja muud suurt pahandust ka ei teinud. Aiamööbel oli juba varju alla viidud, lennutada ei olnud tuulel midagi. Katused seisid ka paigal. Kokku vajusid ainult meie sissesõidu tee ääres asunud vana küüni varemed. Midagi kasulikku ka sest tormist :) Üks ripakil vana ja ohtlik hoone saab maaga üheks.

Lühidalt, aiatöödest midagi suurt kirjutada ei ole, sest liigutanud ei ole ma lillegi. Taga-aias oleks küll veel mõned pealsed vaja lõigata, aga see ei ole ka eriti oluline. Ega see talv ka veel tulnud ei ole ja töö ei ole jänes.

Tänane hommik on toonud korralikud miinuskraadid, kõik on mõnusalt härmas. Minul seisab täna ees suuremat sorti pojengide potistamine ja hiljem pottide maasse kaevamine.

 Jõudsin veel enne külma mõned klõpsud teha.

Tammelehised hortensiad on ka oktoobri lõpus veel ilusad värvilised.

Põõsasmaranad ei kuulu just mu lemmikute hulka, aga selgub, et sügiseses aias kohustuslikud õitsejad. Peab vist kevadel paar taime juurde hankima.

Harilik luudpõõsas on taas sügisel imekena, kahjuks ei ole ta seda mitte kevadel. Aia taga põllus see põõsas mul on ja arvestades tema eripära, st et ta on esiteks väga suur ja teiseks kevadel pikalt inetu, ei saagi teda mujale istutada. Las uhkeldab siis seal põllul sügisel ja talve esimesel poolel. Vastu kevadet suudab ta juba mustaks minna. Ja igasugu kaetud-maetud talviseid aedu ma jälestan. Aed peab olema aastaringselt vaadeldav, mitte talvel mingeid nutsakuid ja pleksiklaasidega kaetud alasid täis pikitud.  Enne olgu mustade okstega luudpõõsas, kui hunnik luudpõõsast presentkatte all.

Lehised ehk puruvanad on ka sügisesed värviandjad. Samas kevadel väga varased lehtijad.

Kollane karikakar on ka väsimatu õitseja, ise ta mööda aeda rändab ja sobivaid kasvukohti otsib.

Kopsurohtude lehestik pakub silmailu iga ilmaga.

Mägi-võlupõõsas värvub aegamisi.

Raudrohi väärib oma nime :)

Saabumas on vaikne ja rahulik hingedeaed. Rahulikku ja mõtlikku aega kõigile aiasõpradele!