Lehevaatamisi kokku

pühapäev, 23. september 2018

Puud ja lood

Mulle meeldib, kui aias kasvavatel puudel on oma lugu. Eriti suurtel puudel. No kukeharjale ei oska erilist lugu külge pookida, aga kui aias on erinevaid juba korralikus mõõdus puittaimi, siis ikka küsitakse, kui vana see või teine on. No näiteks meie kuusehekk, kui vana ta teil juba on, on päris sage küsimus. Siinkohal on alati hea jutustada, et minu ema ja isa istutasid selle heki päeval, mil toimus Tšernobõli katastroof. Ilm oli ilus ja päikseline ja õhtuks oli vanematel nahk villis. Nad veel imestasid, et nii varakult juba päike nii intensiivne. Samas ka hea viktoriiniküsimus mõnelegi. 26.aprill 1986 oli see päev.
Või need suured ja kenad pajud siin aia taga. Nemad tõin ma Luua kooli päevil. Seega vahemikus 2007-2010. Väga kiirekasvulised.
Ja need lehised, need ostsin Tallinnas Juhanist. See oli vist 2008 kevad, kui Deial külas käisime ja tema meid mööda linna rohepoode ringi vedas. 10 aastaga juba korralikud.
See arukask 'Youngii' on üks esimesi puittaimi, mille ma oma raha eest ostsin. Türi lillelaadalt ta koju tirisin, aasta oli siis 1999. Sihvakas noormees juba.
No vot siis sellised puud ja sellised lood. Eile oli selline ilusa ilmaga viimane suvepäev sel aastal ja asusin istutama. Istutasin kõik Kaielt saadud puuhakatised kohe väga korralikult ja hoolega maha. Istutusaugud said hoolikalt läbi kaevatud. Kõigile lisasin istutusauku natuke kõdusõnnikut, mis sai ka mullaga segi tuuseldatud. Korralik kastmine ja neile noorukitele, mis aia taha said istutatud, ka võrgud kenasti ümber pandud. Kui töö sai tehtud, siis läksin ema juurde ja ütlesin: ''Tead ema, nii hea, kui igal puul on lugu ja sa tead tema vanust. Kui keegi kunagi küsib nende täna istutatud puude vanust, siis on nii hea vastata - need puud istutasin ma päeval, mil mu ema sai 75 aastat vanaks.'' 
Jacquemonti kase istutasin amuuri viinapuu massi ette - valgele tüvele kas roheline või punane taust, olenevalt aastaajast. Punase ja kollase lehestikuga jalakad (jalakasurm, oi õudust, loodan, et ei taba) said lähestikku ja koduteed sisse minnes peaks nende värviline lehestik tulevikus kaugele paistma. Kirjulehine jalakas sai suitsuahju kõrvale varjulisse aiaurka - pidi tumedale nurgale sära andma. Ja värd-nõiapuu leidis elukoha kasvuhoone lõunaküljes, peaks hea soe koht küll olema.  Lisaks tuvastasin, et mul oleks vaja veel umbes 5 sellist puittaime. Mitte mingeid kääbikuid, aga näiteks tamme liike võiks rohkem olla. Ja mõned nulud võiks veel olla. Kevadeks vaja mingi eeltöö teha.
Aga ilma võrgutamata ei saa küll midagi kasvatada, kitsed on erilised maiasmokad. Kevadel ei tahtnud enam korralikult lehtida minu viimane salix x sepulcralis. Oli kole ja poolkuivanud. Sai ta siis maha saetud, aga känd jäi juurimata. Paju kasvatas kännuvõsust sellise päris kena põõsalaadse toote. Kasvab ta ka pargi tagumises nurgas ja nii ta sinna sirguma sai jäetud. Nüüd vaatasin, et kitsed on suutnud juba korraliku tagasilõikuse teha. Hea magus kraam vist.
Istutada veel mõned potitaimed on vaja ja sibulikke on vaja maasse toppida. Algust sellega juba sai tehtud. Aga neid sibulaid veel jagub.
Müügiplats vaja ka talveks korda seada, aga natuke sellega veel aega on. Las esimesed külmad käivad üle, siis saab pealsed ära lõigata. Eile pidin potte veel kastma, täna hommikul tuli korralik vihmasadu ka peale.
Pildid lisan pildistamise järjekorras, kõik täna pildistatud. Kes juttu luges, viib pildi ja jutu ka kokku.
Tegusat sügist Aalujatele ja kõigile aiahulludele!!!
















pühapäev, 16. september 2018

Tüdimus

Naljakas sõna - tüdimus. Aga just see tunne tekib mul igal sügisel. Lihtsalt lõpuni tüdinud mööda aeda kihutamisest. Õnneks on see tunne olnud siiani mööduv, loodan, et ka sel aastal. Kuidas see siis sel aastal saabus, panen kirja.
Enne selle vastiku tüdimuse saabumist olid kaks väga õnnestunud laadapäeva. Eelmise laupäeva veetsin Jäneda laadal. Ilm oli imeilus ja rahvast oli väga palju. Müük oli hea ja tasus see pikk sõit ära. Sellised ühepäevased laadad on üldse head, vaatad, kui ostlemine hakkab lõppema, paned pillid kotti ja koju. Kuna väga palju kaste sai tühjaks müüdud, siis said tühjad kastid kaubikus taha pandud, et õhtul kodus need uute taimedega täita. Muidugi valitses ses suhtes kaos, et kõik oli segamini ja selle võrra järgmisel hommikul keerulisem selles tohuvabohus orienteeruda.
Pühapäeva hommikul sai suund võetud Võhma Juurikale. Ei läinud ka väga vara, sest laada algus ju 10.00. Kohal olime poole üheksast ja täitsa uskumatu, mis möll juba käis. Saime vaevalt mõned kastid ette maha tõstetud, kui juba läks ostmiseks. Isegi hinnasilte ei olnud veel panna jõudnud, kui soomlastel olid potid kokku korjatud. Ilm oli ju jällegi imeline ja nende aastate rekord oli küll, mil mina käinud olen. Nii müüjate, ostjate kui müügi poolest. Koju tagasi oli ikka väga vähe viia.
Ja oi neid Aalujaid. Muidu meid nagu ei tundugi nii palju, aga sel päeval Võhmas tundus küll, et kallistamistel ja taaskohtumistel lõppu ei paista. Jana, Ann, Iris - teid ma ei näinud miskipärast aasta suursündmusel.  Tore oli, ilmatuma tore. Ise sel aastal ringi käia eriti aega ei olnud ja jumal tänatud, sügisel vähem istutamist. Ainult Kaie juures käisin, seda sai Futu blogist lugeda ja naerda suure suuga. Kaielt tellisin hariliku jalaka 'Lutescens', inglise jalaka 'Purpurea', põldjalaka 'Argenteo Variegata', värd-nõiapuu 'Orange Beauty' ja jacquemonti kase. Kõik need toredad puud oli ta kenasti Järvseljalt kaasa ka võtnud ja nüüd nad ootavad istutamist. Mul käib ju kõik loogika vastaselt, kõigepealt valin taimed ja siis hakkan kohta otsima. Ideaalis peaks olema nii, et vot siia oleks midagi vaja istutada ja ma otsin nüüd taime. Aga kõik ei ole ideaalsed. Ostsin veel korea kannikese ja maadja jänesekapsa. Lisaks igasugu mudru Aalujatelt. Ühesõnaga ilmatu hunnik uusi taimi taas. Pühapäev oli väga tore päev. Kripeldama jäi ainult see, et mul ei olnud võimalik koos teistega Tistou juurde minna.
No ja siis tuli see esmaspäev koos tüdimusega. Muru oli nende päevadega kasvanud rinnuni, uskumatu. Olen sel suvel aias niitnud väikese niidukiga, sest sellel on koguja ja visuaalselt jääb ka niide kenam. Tavaliselt jaotan niitmise nädala peale, et ühel päeval siit ja siis sealt jne. Aga seekord oli küll kiire. Esimesel päeval 5 ja teisel 3 tundi. Oi oli kõrini. Aega kulub ka sp nii palju, et koguja saab ju kohe täis. Ja no aeda ennast on juba 4500 ruutu. Ja siis need võililled, mis siit ja sealt turritasid kui jubejuurikad, oh jumal. Vot ja eile tundsin, et no nüüd aitab. Tuleb teha paus.
Kõik need sügisesed tööd on aega võtnud ka kuidagi palju. Ühesõnaga, ostsin suvel napa - hullult oli vaja. Aga tema ju tahab varju ja varjuga mul kitsas. Kuna mul oli hosta 'Sum and Substance' istutatud varju, aga tema talub ju päikest, siis oli see koht sobilik napale. Hosta tuli istutatda sinna, kus kasvas üks kullerkupp ja kullerkupp tuli istutada sinna, kus oli kurekell-ängelhein. Ja kuna see kurekell-ängelhein vajas üldse jagamist, siis tuli 14taime veel potistada ja oma neljale taimele uus kasvukoht otsida. Lühidalt kulus napa istutamisele mitu tundi.
Eile vaatasin, et tõmmu kellukas ja kerakellukas 'Nana Alba' on end nii täis kasvatanud, et paras aeg üles kaevata ja noored taimed asemele panna. Siis aga vaatasin, et neil üldse kehv kasvukoht - vajaksid rohkem päikest. Siis vaatasin, et seal kõrval paar kukeharja liiki ei edene, ka uut kasvukohta vaja. No ja hakkasingi kivilast nõeljalehist leeklille välja kaevama, sest seda oli liiga palju. Siis oli vaja tuua kruusa, väikesed kivid vahetada suuremate vastu ja alles siis sai kukeharjad ja teised toredikud maha istutada. Pool päeva jauramist.
No ja tore uudis on see, et uus nädal tuleb taas soojapoolne. Siis murul hea kasvada. Ja kõik tuulega laiali heljunud võililletutid saavad ninad mullast välja pista. Lõppeks on ju elu ilus :)

Lehtla põrand siis enam-vähem valmis. Küljed veel teha. Lõpuks on üldse asi nii kaugel, et lehtlast ongi ainult karkass alles. Kõik vaja uuendada, sest aeg on teinud oma töö. Seal taga kasvanud aktiniidiad sai minema visatud, sest nad vajavad siiski korralikku metalltoestust. Puidu nad lihtsalt lammutavad oma jõulise kasvuga. Sidrunväändik sai potti topitud, sest ei osanud teda kohe kuhugi istutada. Loodan, et talvitub potis.


H.elupuu 'Litomysl' muutub kasvades aina erksamaks.




Hostat 'Sum and Substance' õnneks teod ei armasta.





Minu lemmik kask, kollaselehine sookase põõsasvorm, vanus 10aastat.



Mugullauk.



Anemone narcissiflora käitub imelikult - nüüd õitseb.



Mustriga muru.


Mis selle pärnaga nüüd teha, kas see naljaks latv maha lõigata, mis sel aastal kasvanud on? Küljevõrse lõikan muidugi maha.




Alberti kuslapuule püüan kevadel Futu soovitusel toed panna, no et siis nagu langeksid oksad või nii.




Jukalehine ogaputk vajab lubjarikast pinnast. Ma hulluke olin ta puht valesse kasvupinnasesse alul sokutanud. Nüüd sai ümber istutatud, loodan, et edukalt.



Suvel istutatud forgesi elulõng on poole suvega saavutanud uskumatud mõõtmed. Boonusena on ka õied avanud.



Alasti lehtla.



teisipäev, 4. september 2018

Kuidas mina vihma ootan

Taas tunnen puudust vihmast. Vihma oleks väga vaja. Maapind on põhimõtteliselt ülemises kihis kuiv. See hommikune kaste ja maha sadav udu ei anna midagi. Kaevus vesi tõusnud ei ole. Sajab siin ja seal, aga mitte meil. Aeg-ajalt ma ikka usaldan ilmateadet, mida raadiost kuulen. No vot ja eile pidigi sadu levima, üle Eesti. Ma ei mäleta, mis ilmakaarest pidi tulema ja kuhu minema, aga me oleks ju pidanud nagu keskele ikka jääma. Taevas oli ka pilves ja lootust nagu oli. Kuna mul oli veel sügisväetis ostmata, põrutasin linnas aiapoodi väetise järgi. Et no hea enne vihma ära panna. Kahe ja poole kilosest kotist jagus enam-vähem. Oleks mul kümme kilo kaaluv kott olnud, oleks tõenäoliselt ka enam-vähem jagunud. Kas sellest väetisest ja kulutatud rahast ja ajast ka kasu on, ei saa ju kunagi teada. Usaldame tootjaid ja muidu tarkasid, kes selle välja on mõelnud ja katsetanud. Vbl talvituks nad ilma selle väetiseta täpselt samamoodi? No endal süda rahul ja vihma ootama. Ilm oli küll pime, aga et vihma veel ei paistnud, siis haarasin oma kõbla-labida-punase ämbri ja taha aeda. Mõtlesin, et toimetan seni aias, kui kallama hakkab ja siis lähen kuduma. Aias sai siis mütatud õhtuni, sest ilm aina soojemaks ja valgemaks läks. Vihma ei kuskil, hakkan täna jälle ootama.
Aed on käest ära. See vahepeal sadanud vihm pani kõik need kuivuses virelenud seemned mullas idanema. Mu meelest on igast maandunud võilille seemnest kasvanud korralik taim. Tänu sellele vihma ootamisele olen neid juba kärude kaupa peenardest välja tassinud. Kõik lilleseemned on ka idanenud. Mõne taime all on korralik beebide meri. Alles ei ole neid mõtet suurt jätta, sest talv teeb nagunii korrektiivid. Ja muru uhab kasvada kui hull. Ei tea, kas vihub nüüd suvel kasvamata jäänud osa järgi või mis. Niita olen saanud vist iga päev, korraga kõike ju ei viitsi ka.
Lehtla põrand hakkab ka ilmet võtma. Kui täna viimased lauad paika saab, siis tuleb hakata külgi viimistlema.
Sibulad oleks vaja maha toppida. Töö, mis mulle üldse ei meeldi. Suvel sai neid tulpe ja nartsisse siit ja sealt üles võetud ja puhastatud ja kuivatatud. Aga nüüd on nii, et kui kühvli kuhugi sisse pistan, et just siia sobiks mõni sibul, siis igal pool on mõni sibul juba vastas. Just sp mulle nende sibulikega jauramine ei meeldi. Sügisel ei meenu iial, kus miskit juba maas võib olla. Ja neid ei jõua elus üles märkida, et kus juba miskit on. Hinnalisemate sibulike asukohad on küll tähistatud, aga need tulbid-nartsissid just. Kuigi kevadel on neid õisi alati nagu vähevõitu.

Just nii palju sai eile vihma ootuses korda, nagu all piltidel enam-vähem näha.


See soorohi on üks parajalt laiutav tegelane. Samas väga ilus ja dekoratiivne ja loobuda ei taha, aga palju puudusi on tal ka ikka. Esiteks see laiutamine, murus istub juba ammu tähtsalt sees. Kevadel tärkab hilja ja esimese külmaga on läinud. Nüüd on ta ühe kribulille täitsa enda haardesse rabanud. Ma vist seda kribut ei liiguta ka, vaatan, kuidas edaspidi koos hakkama saavad. Kuna neid kribulillesid mul aias ka rohkem, siis ei ole suur kadu, kui soorohi peale peaks jääma.








esmaspäev, 27. august 2018

Avalikud haljasalad

Teema ei puuduta küll minu aeda ja ei ole mõeldud virisemise ega vingumisena, aga hinge kriibib juba pikemat aega. Just Viljandi avalike alade haljastus. Viimase punkti pani eilne väike jalutuskäik linnas. Ma eeldan, et see ala, millest kirjutan, ei kuulu linnale, vaid ettevõtjale, aga vahet ei ole. Nimelt ehitati aastad tagasi uus ja uhke kaubanduskompleks, kus reas erinevad jaekaubandusega tegelevad ettevõtted. Telliti ka haljastusplaan, osteti  taimed ja maksti haljastajatele. Mis edasi? Mulle tundub, et sellega asi piirdus. Pikale alale kaupluste ja sõidutee vahele on massistutusena kasvama pandud põõsasmaranad, võnkpärgenelad ja vist mingid mägimänni sordid. Kui sealt kiiresti mööda sõidad, ei ole ju vaatepildil viga. Aga jalutades... Ainus taim, kes toimib, on võnkpärgenelas - ilusad, tihedad, keskelt ka umbrohuvabad. Pinna hästi ära katnud.  Põõsasmaranaid on talvine lumi murdnud, oksad on massiliselt seest kuivanud. Kole kui kole. Mägimännid ei ole nii tihedad, kõrged ohakad sirguvad seest, roosad õietutid taeva poole. Istutusala on kaetud multšiga, aga äärekivi servades turritavad poolemeetrised sideraadid. Kuidagi kahju on. Kas tõesti eeldatakse, et selliselt rajatud ala on hooldusvaba. Ilust on asi nagu kaugel. Oleks vaja päevaks palgata kääridega aednik, kellel ka aiakäru kaasas ja pilt oleks hoopis teine.
Või siis need ringteede keskele rajatud munakivikattega ringid - võililled ja ohakad on nii kõrged kui noores kuusikus kuused. Ja seda just Viljandi ümbruses. Türile sõites ei jõua seda ringide keskel paiknevat lilleilu ära imetleda.
Meie linna visiitkaardiks paistavad olema elektripostide külge kinnitatud lilleamplid. Mu meelest kõige kulukam haljastusviis üleüldse. Kui linnas on oma sadakond amplit, siis eeldab see igapäevast kastmist ja teatavasti ei jaluta siis keegi kastekannuga. On auto koos juhiga ja lisaks inimene, kes kastab. Ehk oleks rentaablim kasutada konteinerhaljastust, näiteks suurte betoonist kuubikute või ristkülikute näol. Kui ei ole raha, et võililli taltsutada, siis sellest amplikastmistandemist saaks üks inimene samal ajal, mis praegu kulub kastmisele, rohimisega tegeleda.
Eile vaatasin, et Uku keskuse juurde oli toodud mitu konteinerit okkalistega - uus ehitis ja läheb taas haljastuseks. Loodan, et seal ei eeldata, et kõik need taimed kasvavad tulevikus hooldusvabalt.
Sain südamelt ära, hing kohe kergem.

laupäev, 25. august 2018

Elu kiire kui laevaköögis

Nüüd on ometi aeg, mil saab istutada ja ümber istutada ja jagada ja mida kõike. Plaanis on uue nädalaga see töö lõpule viia. Enam-vähem tean, mis kõik on vaja põllust aeda tirida ja maasse panna.  Olen võtnud aega, et istuda aias siin ja seal ja mõelnud, mida oleks vaja kuhu lisada. Pinnas on juba piisavalt niiske ja ka õhus on niiskust küllaga. Kui selle töö tehtud jõuan, siis saab nädala õnnestunuks lugeda. Aga kas jõuan.
Kaielt tellisin Juurikale kaasa võtmiseks ka mõned puud-põõsad, siis saab taas istutada. Oleks enamgi võtnud, st algselt oli rohkemgi plaanis, aga mõistus tuli õigel ajal koju.

Kasele vaja seelik enne sügist veel talje ümber lõigata. See on ka selline tüütu töö, mis võtab mul paar tundi julgelt.


Kuuskede vormilõikus ka veel pooleli. Hekilõikuriga küll kõik üle käidud, aga 7-8 puud vajavad veel oksakääre. Oleks hea augustiga ära lõpetada.



Mugullauk on armas sügisene õitseja. Paraku laieneda tal minu aias huvi ei ole. Stabiilne, ma ütleks.



Teod on niiskuse saabumisega korralikku hävitustööd hostade seas teinud. Kurjaks ajab. Panin neid siniseid graanuleid neile, las krõbistavad. Kuigi - need graanulid võivad ehk konnadele saatuslikuks saada või mis? Kas pisike konnake ikka möödub sinisest, ma ei tea.




Lihtsalt sügis aias.








Mulda on ju alati puudu, eks ole. Kui tekib mõte kõrgemat istutusala rajada, siis millega täita. Koorid põldu, lisad komposti, aga ikka on vähe. Lasin ka kaks korralikku autokoormat aia taha kallutada, nii igaks juhuks. Ikka läheb vaja. Mõtted juba liiguvad, aga suure tõenäosusega saabub enne talv, kui ma sinna jõuan. Muid töid on veel nii palju enne toimetada.



Meie lehtla põrand on oma aja ära elanud. Läbi mis läbi. Kuna mul õnnestus läbi ühe projekti saada toetust aia paremaks muutmisel, siis alustasingi lehtla põrandaga.  See siis vana pehkinud põrand, mis vaja asendada uuega. Minu ajuke ütles, et vana üles ja uus peale ja voilaa. Tegelik elu hoopis miskit muud. Nimelt olid mutid-rotid-sabajutid kühveldanud sinna põranda alla sellise koguse mulda, et alustalad olid kõik mullas ja mädad. Kuskohast nad selle mulla võtnud on, ei kujuta mina ette. Loogiliselt võttes peaks ju ümbrus olema auku juba vajunud. 



Seega tuli alustada mulla äraveoga. 30cm maapinnast madalamale sai seda mulda kooritud. Paras töö. Õnneks olid paar noormeest meil abis, muidu ei oleks ramm küll peale hakanud. Või noh, oleks mitu päeva aega läinud.



Kooritud surnud muld sai aia taha vanasse künnivakku. Surnud, elutu muld, ma ütleks. Kuna seal oli see vaokoht juba nagu kraavilaadne, oli traktor niites ohtlikult kaldu. Nüüd sai enam-vähem.



Uued terrassilauad ja õli ja kruvid said ka toodud. Kruvid tuleb homme ümber vahetada, sest astusin ämbrisse. Ei loe miskit, et olen ju kutsetunnistusega maastikuehitaja. Kui terrassilaua paksus on 2,8, ostsin kruvid 5,5. Aga...rusikareegel on, et 2/3 kruvist peab minema talasse. Vot selline reegel, mida mina ei teadnud. Karp kruve maksab ca 20€, seega loodan, et saan neid vahetada.



Ja kudumisega alustasin. Ja kududa oleks palju vaja.


Kokkuvõttes jäi suvi jälle liiga lühikeseks. Eile õhtul oli juba enne üheksat päris pime. Aega jääb aina vähemaks ühes päevas. Saabki ehk aega mõne raamatu kätte võtta.