Lehevaatamisi kokku

reede, 9. august 2019

Suvi on läinud lennukalt

Aalujatele lubasin kirjutada siis, kui kõik uued taimed on maha istutatud, aga praeguse elu kulgedes ei saa kindel olla, et see ikka selle aastanumbri sees juhtub. Just sp mõned read kirjutan ja annan teada, et olen elus ja toimetan ja kulgen enda valitud rada mööda.
Aasta 2019 on olnud meil aias selline imelik stardijoon, mil on alustatud meeletute töödega ja tundub, et kõik saab ka valmis. Välja arvatud vbl mu uute kaunitaride istutamine. Aga ehk jõuab ka seda.
Tänu 'Garden Pearls' läti-eesti aiaturmismi haaravas projektis osalemisele on see kõik vist ka toimunud. Kui eelmisel aastal pakuti seda võimalust, kahtlesin kaua. Nüüd olen muidugi väga tänulik nii Evelyle kui Sillele, kes on mind palju aidanud. On olnud võimalus osaleda erinevatel aiaturismi arendavatel koolitustel ja õppereisidel. Kõik see annab laengu, mida iga aednik ka vajab.
Piltidega alustan päevaliiliatega. Meenutan Muhedikku hea sõnaga. Tema oli üks nendest, kes mulle helistas ja mind kiitis. Ja kui väga mul sel ajal seda vaja oli. Aitäh sulle, Muhedik, kunagi kindlasti kohtume ja siis me juba arutame neid aiaasju täpsemalt.


Mis siis sel aastal uuendatud on. Alustasime lehtla põrandast, taotlesime ka projektist rahalist lisa. Kui põrand sai valmis, siis selgus, et ka küljed ja katus ja kõik muu vajab uuendust. Ja ka mööbel. Küljed said vanadest kartulivakkdest ja selline see tulemus siis sai. Ise olen väga rahul, ei tea, kuidas teised. Kaks korda sain ka seal suvel palavaga pikutada ja paar korda vihmavarjus olla. Sõpradega oleme ka ikka aega leidnud istumiseks.


Projekti abil, ise ka ikka maksin, sai aeda kaks uut imemugavat ja imekena pinki ostetud. Külastajal hea istuda ja hetke nautida.


Ostsin oma esimese maja, küll s...amaja, aga seda vajame me ju kõik. Ei ole küll vett ja kütet ja muid mugavusi, aga olemas ta on ja abiks ikka. Vaja veel lilli kuivatada, et sisu hubasemaks muuta. See oma kulude ja kirjadega.


Projekti toel sai veel ostetud kõnniteeplaadid. Paigaldajaks oli minu isa Hillar, sünniaasta 1944. Lisaks on ta elu ja tervise juures tänu meie arstidele, kes päästsid sõna otseses mõttes ta elu. Samuti suutis ta seljatada sõralise. Selle suure töö, vana asfaldi koorimise, pinnase täitmise ja tihendamise ning 360 plaadi paigalduse tegi tema. Huumor on selles, et 1 plaat tuli puudu ja ongi puudu. Ja lisaks, tellisin pruunid plaadid, mis on pruunid ainult vihmase ilmaga, muidu hallid. Üks Icodori märke kandev auto vuras siin millalgi aia taha, proua soovis lilli osta. Näitasin siis härral plaate, mis kuiva ilmaga hallid. Lohutus seegi, et pruun värv saabuvat ajaga. Kui vihm mingid jäägid kividelt peseb. Tulemus siis selline.


Kui lisada siia Avatud talude päev ja Aiapärlite päevad ja muidu külalised, siis sain kolme nädala peale kokku 500 inimest, kes olid huvi tundnud minu elu ja minu kodu vastu. See oli väga uus ja huvitav kogemus, aga rohkem inimesi ma ka vastu võtta ei suudaks. Aed ei ole ikka see farm, kuhu mahub oi kui palju. Kõik tahavad suhelda ja nõu küsida. Mina olin lõpuks kui pressist tulnud sidrn, aga ma vähemalt sain hakkama ja palju uusi kogemusi.
Mõned ilupildid ka lisaks.






Minu uus lemmik, mu jumalik kiiktool aias



Minu haljaspistikud


Iga pidu saab kord otsa


Sügis juurikamaal








esmaspäev, 15. juuli 2019

Pool juulit on saanud minevikuks

Aega on juulis tunduvalt rohkem, kui oli kevadel ja suve alguses. Aga kirjutamiseks aega ikka napib. Rohimist ju praktiliselt ei ole, sest taimed on selle aasta jõulise kasvuga mullapinna katnud. Ja kõik, mis lehtede alla jääb, on ju varjatud ja ei pea seal otsima neid liblesid. Muru ka eriti kiirelt ei viska ning seega püsib kõik kenasti kontrolli all. Isegi kui kolm päeva kodust eemal oled.
Tegin siis kolm aiakülastust. Esimeseks külastatavaks aiaks oli Kalda talu. See on Karksi ürgoru veerel asuv ühemehe puukool. See on põnev kõigile neile, kes puittaimede vastu suuremat huvi tunnevad. Maa-ala meeletult suur, kui kõik orud ja poolsaared läbi jõuad kihutada. Igasugu põnevaid okkaid ja lehti. Väga palju oli kuuski ja jalakaid poogitud metsa servas ja nõlvakutel kasvavatele alustele. Just sellises kohas on hea aimu saada, kui suureks üks või teine 'Nana' võib kasvada.
Järgmisena sai külastatud Maie aeda Paikusel. Maie aed on teada tuntud oma hubasuse ja väiksuse poolest. Samas nagu arusaamatu, et peale kahte tundi aias tatsamist olime jõudnud alles poole peale. Ei ole midagi nii, et väike aed ja kulub vähe aega. Maie aiaga põhjalikult tutvudes läheb minusugusel umbes 4tundi. Eriti siis, kui leiad nii palju enda jaoks uusi ja tundmatuid taimi. Ja ega ma ju ei läinud sinna üldse taimi otsima. Kokkulepe Maiega kevadel oli, et lähen ja tal on mulle paar taime pakkuda. Lõppkokkuvõttes kihutasin kodu poole, kaheksa kilekotti taimedest pungil. Ebanormaalne haigus, ausalt. Aga nad kõik on ometi eluliselt vajalikud taimed. Ilma nendeta pole ka nagu mõtet edasi elada :) Tagasitee Paikuselt oli omaette klass. Viljandist Paikusele sõites ei pea Pärnut läbima, kuskilt külade vahelt jooksis selline kitsas asfalttee otse Paikusele välja. Aga tagasiteel tegime ühe hüppe toidupoodi enne poe sulgemist ja liikusime sujuvalt, omast arust, kodu poole. Ühel hetkel ütles Steven, et anna oma telefon ja vaatame mapsi, et tal enda telefon tühi. Selgus, et olime natuke valet teed mööda liikunud, aga maps ju teab, kuidas otse koju saab. Suunas meid kruusateele. Sõidame ja sõidame, kenasti hööveldatud kitsas kruusatee paksude metsade vahel. Isegi liiklusmärgid metsas. Oleme liikunud juba üle 10km, ikka pööre vasakule ja paremale jne. Mitte ühtegi autot. Hakkab hämarduma. Vahele tekib ka mõni lagendik. Ühel hetkel hakkavad silma tee servas asetsevad kollased postid punaste triipudega. Igal postil mingi keelumärk. Sõit jätkub. Peas jooksevad mõtted, et mis siis, kui autoga midagi juhtub. Pole aimu ka, kus me asume. Lõpuks tuleb vastu üks auto ja juht vaatab meid kuidagi väga imelikult. Jätame varsti auto seisma, et lugeda, mis siin keset metsa siis keelatud on. Kiri järgmine: OHUTSOON! KAITSEVÄE HARJUTUSALA. TERRITOORIUMIL VIIBIMINE ELUOHTLIK! Sada sisse ja edasi! Jõudsime elusalt Kanakülla :) Vot selline tee otse läbi metsa koju.
Kolmandaks külastasin Taga talu aeda. Tekkis selline ootamatult pikk päev Tartus, mil ajaga ei osanud midagi teha. Ilm oli külm ja kole ja vihmane. Eve oli kodus ja nõus mind vastu võtma. Ja nüüd olen kurb, et ei saa ise kokukale minna. Selles aias kamba aiahulludega päev veeta on raudselt üks parim päev. No see suur kollektsioon on ikka omaette väärtus. Loodan siiralt, et ka 10aasta pärast teeme kokuka Eve juures Taga talus. Ja seda just sp, et siis on need titapuud juba suured ja siis tuleb nende ilu jõuliselt esile. Minul tekkis sel päeval juba aia taga soe side hariliku jalakaga 'Lutescens'.

Jumal jeerum, milline kaunitar. Minu oma on alles pisike ja pean ainult lootma, et ta ikka kenasti kasvab. Ja muidugi  Meeri, tema oli sel päeval mul aias teejuhiks ja muidu sõbraks. Eve, 2029 suve kokukas on siis sinu juures. Loodetavasti on Aalujad ka sellega päri. Ja see töö, mis Eve ja Ülo seal teinud on, on ordenit väärt. Kel endal aed, saab aru. Ma ise küll ei saa aru, kuidas nad jõuavad.
Enda tegemistest nii palju, et osalen esimest aastat Avatud talude päeval. Sinna on kulunud paaril viimasel nädalal ikka väga palju auru ja ajurakke takkapihta. Aed korda, suunad, viidad, kohvik tööle, esinejad lavale. Esinema kutsusin showtantsutrupi 'Absurda'. Alustavad kõhutantsuga, siis flamenkot ja muidu showd. Laval on kolm noormeest ja kolm neidu. Tantsivad taimed rõõmsaks ja endal ka tore vaadata. Ühesõnaga kogu see organiseerimine ja valmistumine on minu jaoks piisavalt suur väljakutse, kas ja kuidas hakkama saan. Ja kas külastajaid ka tuleb. Elame näeme.



Nüüd üks kurb sündmus. Aias on ikka nii, et mõni taim hukkub ja uue tood asemele. Mõnest kadunust on rohkem kahju ja mõnest vähem. Eelmine nädal oli ses suhtes kehv. Alustuseks oli keegi loom aeda sõna otseses mõttes sittunud. Kahtlustan rebast, kes seal maisi vahel pidevalt tuiab. Ju astus avatud väravast sisse, pani hunniku suitsuahju kõrvale ja läks oma teed. Siis otsustas sokk, et minu 'Cranstonii' on parim oma sarvede sügamiseks. See noor sokk murdis kolm oksa ja vigastas ka tüve. Õnneks sain ta kenasti parandatud ja panin võrgu ümber. Ei saa ühtegi võrku suveks ära võtta, olenemata sellest, et taim on minust juba kõrgem. Ja siis murdus mu serblane. Kui selle 1,5meetrise ladvaosa kärru viskasin, et lõkkesse sõidutada, tahtsid isegi pisarad silma tulla. No nii kuradi kahju on. Kas ronis nüüd karu latva või oli keeristorm, ei saa kunagi teada. Aga minu lemmik kuusk ja selline ebaõnn.


Ja paar aiapilti ka lõppu.

laupäev, 29. juuni 2019

Blogimine on jäänud unarusse

Olen viimasel ajal saanud mitu märkust, et midagi ei kirjuta. Asi ei ole selles, et midagi kirjutada ei oleks, vaid liiga lühikeses tundide arvus ööpäevas. Lisan paar rida, et teada anda - olen endiselt olemas. Kuigi olen hommikuinimene ja ärkan vara, tavaliselt 5-paiku ja siis istun küll mingi aja arvutis, kuid aeg kulub uudistele, kodulehele ja fb-fännilehele. Loodan kirjutada sügisepoole, tagasiulatuvalt. Seda hea teha oma suurt pildikogu vaadates, pilte olen palju teha jõudnud.

Üks väga huvitav klientide küsimine sel aastal on umbrohu- ja hooldusvaba püsikupeenar. Ilmaime - pange asfalt. (Oma kogemuse põhjal on aias ka asfaldil vaja hooldust). Või vaadake teiste aedasid või kolige korterisse. Või ainult muru ja robot. Valikuid ju on. Juuni lõpuks on istutusalad küll sellises faasis, et hooldusele kulub minimaalne aeg. Taimed on nii suured, et varjavad mullapinna ja rohimist kui sellist ikka imevähe. Kiviktaimlaga on teine lugu, seal peab nokitsema nii või teisiti, sest kribusid üksteise selga istutada ei kannata. 

Eile oli mul üks huvitav klient, vanem meesterahvas. Tema sooviks oli saada kastmisvaba aeda. Oli ostnud hiljuti suvila ja nüüd tahaks istutada selliseid taimi, mida pidevalt kastma ei pea. Kui küsisin, et miks te neid taimi muidu kastma peaksite, vastas tema, et kõik ju kastavad. Suvila naabrite põhitöö pidi olema praegu kastmine. Mida nad kastavad, ta ei teadnud. Arvas, et vist kõike. Liigne agarus on ikka paras ogarus. Ma ei saa väita, et ma üldse ei kasta. Kastan istutades ja kui peale istutamist juhtub põud tulema, siis aeg-ajalt mõnele, kes lehti longu viskab, panen vett. Aga seda ikka haruharva. Ja seepärast, et ei kasta, ei ole mul küll keegi välja läinud.

Mõned pildid ka eilsest õhtust. Tee sai plaaditud, hea puhas astuda.




Mõned ohakalised.


Eile lõikasin tagasi basiilikulehised seebililled. Peale lõikust jäi keldri ots täitsa lage. Lisasin ohakaid, helmikuid ja mõned kõrrelised. Varsti peaks taas kõik taimedega kaetud olema.

esmaspäev, 13. mai 2019

Loodus tammub jalalt jalale

Kui kevad saabus meil äkki ja suure vilega, siis nüüdseks on loodus aja maha võtnud. Kõik seisab juba pikemat aega. Positiivne on jällegi see, et hetkel õitsejad saavad pikalt õitseda, sest soojus ei kiirusta tagant. Ilm ei ole aedniku sõber sel kevadel, kohe üldse mitte. Pikalt aedu külastavad külmapoisid on oma jälje jätnud ja lõppu ei paista. Viskab öökülmi sel aastal ikka jaanipäevani ära. Tänane ja homme öö tulevad taas väga külmad. Looduse vastu ei saa ja nii ongi arukam kasvatada selliseid tutse, mis nii väga külma ei karda. 

Karatau laugud tunnevad end hästi ja on pisiperet hoogsalt kasvatanud.


Juba piisavalt värviline.


Käib kukeharjala istutus. Kukeharjala idee sain Tagatalu blogist. Sekka ka nipet-näpet teistest peredest, aga suur osa peaks saama kaetud kukeharjadega.


Harilik vaher 'Golden Globe', kes sel kevadel ei ole imekombel päikesest põleda saanud. Kolme aastaga ei ole ta muidugi ka kasvanud, kera tüvel on sama lai, kui ostetuna oli.


Vahepeal sai tehtud kiire trip Inglismaa aedadesse. Reisiblogi ma kirjutama ei hakka, lühidalt öeldes oli see üks imeline reis. Mis ma seal õppisin - esiteks seda, et taimed kasvagu ikka neile sobivates kasvupaikades. Mul ei ole mõtet siin mõne männi all kasvatada paari rodo ja siis neid nö äbarikke imetlemas käia. See ei ole see, mida ma tahan ja nii ei ole ka mõtet punnitada. Teiseks - istutus peab olema veel tihedam, kui mul seni. Vaba mullapinda ei ole meile vaja. Olen oma aruga küll tihedalt istutanud, aga ikka veel vähe. Ja kolmandaks - lihtne on ilus. Isegi taimede toed on lihtsalt tokimajandusega väga viisakalt lahendatavad. Rohkem juttu ei pane, lisan vaid erinevatest aedadest väikese pildigalerii. Seda läbi mitme postituse.


Leonardslee Garden

Ka nii lõigatakse puid







Sandringham Estate


Tuvipuu




Tänaseks kõik, kell juba 6.30 (mu blogi kell on endiselt vale), vaja aeda minna.