Lehevaatamisi kokku

esmaspäev, 14. oktoober 2019

Pilla palla pillerkaar

Aias valitseb tõeline pillerkaar. Terve eilse päeva värvilisi lehti aina langes ja nad kihutasid kõik lääne suunas. Oli selline tunne, et on lumesadu, ainult et helbed on ülisuured ja värvilised. Murureha võtsin lehtede riisumise tarvis kätte eile esimest korda sel sügisel. Pihlakate allee kõik seitse pihlakat on nüüdseks raagus ja oli paras aeg lehed kokku tõmmata. Pihlaka leht võib küll ruttu kõduneda ja eks nad on ka mõnel aastal kõik maha jäänud, aga kahjuks see must puudealune näeb nii rusuv välja.
Linde on päevasel ajal aias oma tuhatkond, on minu arvamus. Varblased võtavad veel viimaseid saunapäevi. Jooginõusid nende tarvis on meil kolm, aga kõik nõud on kevadest saati ka saunavanni eest. Ja seda jälgida on alati ülipõnev. Seega ei või jooginõusid väga varakult varju alla viia. Soojad päevad meelitavad neid endiselt pessu.
 Kõik läbirändel olevad linnuparved on otsustanud meil vahepeatuse teha. Nende jutuvadin võtab kõrvad lukku. Kes noolib pihlamarju, kes miskit muud. Kuldnokaparved on igapäevased kaskede vallutajad. Pasknääre ja musträstaid on parvedega. Siis veel igasugu pisilinnukesi. Kõiki liike kahjuks ei tunne ka.  Roherähn tundub, et on kuri, sest tema lärm on üle kõige. Pasknäärid vist purjus, sest marjad ju käärinud. Aga huvitav on see, et valgeid pihlamarju nad ei taha, need püsivad veel talvel puul. Tõenäoliselt nad neid lihtsalt ei märka.
Kitsed liiguvad majale aina lähemale. Kui suvel suudavad nad päevasel ajal vähemalt distantsi hoida, siis sügisel vaatavad nad juba hommikul sulle aia taga oma suurte silmadega otsa. Eks otsivad ka nemad  head ja paremat, et talvele tugevamalt vastu minna.
Aiatöödega olen sealmaal, kus vist igal aastal samal ajal. Mitte kunagi ei ole kõik tehtud, ometi on palju tehtud. Aia taga suures peenras on veel pealseid natuke lõigata. See muidugi ei tähenda seda, et mul kõik pealsed lõigatud oleks. Eks neid jää ka kevadeks nagu ikka. Paljude püsikute pealsed on alles ilusad rohelised ja kuna selle suve märksõna oli taas põud, siis taimed veel ju elavad, toituvad, hingavad. Just sel põhjusel ei ole ma ka kiirustanud. Isegi pojengid näevad veel väga viisakad välja ja ma ei ole nende pealsete lõikamisega vaeva näinud. Põllus ma tõenäoliselt jätan kõik nii nagu on. Põld on lageda peal ja pealsed aitavad lund koguda, muidugi kui lund üldse tuleb. Kevadel küll selle võrra rohkem tööd, aga ehk ka rohkem talvitunuid. Jätan vist isegi sel aastal istutatud flokside pealsed puutumata. Õitsenud õisikud küll eemaldasin, sest teatavasti on floksid päris usinad külvajad. Saab ja fb-st aegajalt loetud, kuidas valge floks on värvi muutnud ja temast on saanud roosa floks. Tegelikult on ta lihtsalt enda puhma keskele korraliku isekülvi teinud ja need kasvavad seemikud on roosad. Ja kui sort on nõrgem, siis need uued taimed võivadki võimust võtta.
Sel sügisel viimistlesin kõik peenraservad, vot seda tööd ma ei ole vist enne sügisel teinud. Ja kus jõudsin, seal ka juba laiendasin. Igasugu puid ja põõsaid sai nii välja juuritud kui ümber istutatud. Ja kevadet ootama jäi ainult mõni üksik püsikupott.  Pojenge kevadiseks istutamiseks see-eest omajagu. Siinkohal ka suured tervitused Mildale. Sügisel saadud pojengijuurikad istutasin suurtesse roosipottidesse ja panen põldu. Kuhjaga mulda peale. Kevadeks pean valmis mõtlema, kuhu ma kõik need uued pojengid panen, sest neid saab siis olema palju :)
Tänaseks lubas kuiva ilma, mõned seemned ka veel tarvis korjata. Muidugi, kui veel on, mida korjata. Olen neid küll piilumas käinud, aga paljud ikka toored olnud. Vahepeal on sadanud ja mõned seemned võivad olla juba minema jalutanud.
Hommikul on pikalt pime ja õhtul läheb vara pimedaks. Järgmisel nädalal peale kella keeramist jääb õhtune aeg olematuks. Ostsin endale sel aastal päris isiklikud kangasteljed ja need said paar päeva tagasi üleval toas ka töökorda. Selle üle olen küll õnnelik. Kui aias selg haigeks jääb, saab vahepeal minna ja tunni kududa. Kui siiani käisin külatuppa kuduma, siis nüüd ei pea ma enam sellele aega kulutama. Juba esimesed tööd valmivad.







Kasvuhoones on veel suur suvi. Päeval teen küll uksed lahti, aga ööseks olen kinni pannud. Kasvuhoone on otsast lõpuni ka täis ja just sp, et sel sügisel sai veel väga palju jagatud ja igasugu haljaspistikuid juba potistatud. Talveks ma potte peenravaibale õue ei jäta ka, mis õue jäävad, said kõik varjulisse kohta põõsaste alla pandud. Ei ole mul seda kevadist sulamist ja külmumist sel mustal vaibal päikese käes vaja.







laupäev, 28. september 2019

Taaskord aeda jõudnud sügis

Nagu on juhtunud juba palju aastaid, jõuab septembris  kohale sügis. Külma on meil olnud mitmetel öödel, samas suurt kahju veel ei tähelda. Läinud on muidugi jorjenid ja hortensiate õied, vähesed suvelilled takkapihta. Ka hostad on pihta saanud. Olen juba paar päeva taimepealseid tagasi lõiganud ja komposti viinud. Pargis on puud loomade eest kaitsevõrgud ümber saanud. Kuigi praegu pilte valides avastasin, et üks võrk vaja veel panna, enne kui hilja ja kuri karjas.

Harilik haab 'Pendula' on väga uhke ja graatsilise võraga puu. Pisikesest taimehakatisest ei oska nagu miskit arvata. Tema võiks täitsa aias sees kasvada, püsikutele kerge varju andjana. Minul sai ta parki istutatud. Nüüd mõtlengi, et kas kitsed ja jänesed pistavad talvega need rippoksad pintslisse või mitte. Puule aed ümber teha ka tobe väheke.



Kollase männi okkad on tõesti pikad.



Harilik haab 'Erecta'. Tema kolm aastat enne mõtles, kui kasvama hakkas.



Amuuri toominga tüvi peaks olema iga aia ehe, mida eksponeerida ja imetleda. Mina seda tüve veel eksponeerida ei saa, sest see on just paras sokule sarvede teritamiseks. Jämedaid tüvesid ehk vanemaid puid nad ei armasta. Pean tüve veel mõned aastad peidus hoidma.





Pildid tehtud küll erineva nurga alt, aga... Esimene pilt 04.juunil 2018 ja teine pilt 28.septembril 2019. Need aeglasekasvulised okaspuud ei olegi nii aeglasekasvulised. Ja fargesii elulõng on ikka paras laamendaja, mis kasvab nii, et silmaga näha.



Külmavõetud hiidpäevalilled on nagu kurvakuju rüütlid. Sel aastal moodustusid ka kenad õiealgmed. Neid nägin ka tänu Aidile, ise vist ei olekski märganud.


Koehne pihlakas ägab ka rikkaliku saagikoorma all. Tekkiski mõte teda külvata.


Siin on tööriistad, ilma milleta ma enam elu ettegi ei kujuta. Kuidas ma üldse viitsisin nende oksakääridega seda mudru koristada. Suur puhmas aed-päevaliiliat saab sirbi abil hetkega koristatud. Muidugi ka kõik muu. Teeb elu ikka palju lihtsamaks. Ja muruserva käärid teevad peenraservad väga viimistletuks ja väga kiiresti. Ei ole vaja kummardada lõikumiseks ega midagi.


Jaapani mänd 'Negishi' on ka selline tore mütakas ja vahva kräsupea.




Virgiinia männasmailane on apetiitne ka siis, kui ta on õitsemise lõpetanud.



Suhkruvaher 'Wieri' on asunud aeda vallutama.



Ja lõpuks, kas keegi oskab need kaks puud pildi järgi määrata.
Kas võiksid olla mougeotti pihlakas ja pihlakas 'Arranensis'. Mõni väidab, et pooppuud, keegi pakkus valget pihlakat. Mis või kes nad on, ei ole ka ise enam kindel. Ahti käest kunagi ostsin, paraku puudusid pottidel sildid. Iga abi on oodatud. P.S. Pihlakad tuvastatud, mougeotti pihlakas ja pihlakas Arranensis.



kolmapäev, 21. august 2019

Valikud aias

Täna oli üle pika aja selline hall ja pime ja unine ilm, et ma leidsin isegi aega ilu-und teha. Päevast logelemist teen ma muidu suvisel ajal üliharva, aga täna oli selleks ilm kui loodud. Samas õhtu kiskus taas ilusaks ja heledaks. Jõudsin isegi aiale ringi peale teha ning miskit salvestada.
See nädal on möödunud valikute tegemise tähe all. Nimelt on meie lõunapark nüüd täis mis täis. Viimasena leidis seal kasvukoha hall lepp 'Muhkura'. Sinna lihtsalt ei mahu enam mitte midagi uut. Tuleb mõnest mitte väga vajalikust loobuda. Välja lähevad harilikud kuused ja läiklehine hõbepuu. Viimane sellepärast, et erilist ilu ma temas ei leia, õite lõhna olen tunda saanud ja juurevõsusid on mu silmad ka näinud. Kuused said istutatud algusaegadel, siis kui ressurssi oli vähe ja kõike korraga osta ka ei jõudnud. Kui need kõik välja saavad, siis tekib taas ruumi.



Põhjapark saab ka usinalt täiendust. Mõned uued pärnad ja vahtrad ja nulud. Juurimisele on läinud üks läiklehine tuhkpuu, juurimist ootavad arooniad. Sae alla läheb üks harilik pärn. Ja juba paari aasta pärast on ka seal palju põnevat vaadata.
Aiast vedasin põhjaparki hariliku vahtra 'Golden Globe'. Minul käitus ta aias kui rääbakas ja oli pigem selline puu, millele pilku ei tahtnud heita.  Harilik pärn 'Lico' läheb lõkkesse ja kogu moos. Ei oska mina nii, et hakkan kevadel igasugu pritsimisi tegema, et puu ilus oleks.  Parem ärgu teda olgu.
Komposti sõitsid lainjalehised hostad ja veel igasugu mudru. Tasuta jagamist ei viitsi ka enam korraldada, tuginedes varasemasele kogemusele. 
Välja kaevata ja minema pilduda on kerge, aga katsu sa uusi taimi istutada. Üht-teist olen ikka muude tegemiste vahel jõudnud, aga vähe. Jännis olen selle asjaga.

Lodjap.põisenelas 'Andre' otsustas kasvada laiuti. Oksakääre sai kulutatud ja terve kärutäis oksi eemaldatud. Kurjam kippus juba mu okkalisi varjutama.

Suhkruvaher 'Wieri' paistab pildil udusena. Selle aasta juurdekasv kisub meetri kanti. Talv ehk teeb korrektuuri, muidu väljub asi kontrolli alt.

Kõrvitsat võib vabalt kasvatada pinnakatjana.

Luudpõõsa lubasin küll kevadel välja kaevata, aga aja puudusel jäi see töö tegemata. Sügiseks on põõsas taas imekena, no kuidas sa teda kaevad. Samas pool suve jälle kui rääbakas.

Maisile see suvi sobib. Kõrgus paiguti 2,5m ja enam. Hiilib elektritraate.


Siia peaks tulema uus varjupeenar, kui kõik ikka toimib. Aasta pärast näeme :)

reede, 9. august 2019

Suvi on läinud lennukalt

Aalujatele lubasin kirjutada siis, kui kõik uued taimed on maha istutatud, aga praeguse elu kulgedes ei saa kindel olla, et see ikka selle aastanumbri sees juhtub. Just sp mõned read kirjutan ja annan teada, et olen elus ja toimetan ja kulgen enda valitud rada mööda.
Aasta 2019 on olnud meil aias selline imelik stardijoon, mil on alustatud meeletute töödega ja tundub, et kõik saab ka valmis. Välja arvatud vbl mu uute kaunitaride istutamine. Aga ehk jõuab ka seda.
Tänu 'Garden Pearls' läti-eesti aiaturmismi haaravas projektis osalemisele on see kõik vist ka toimunud. Kui eelmisel aastal pakuti seda võimalust, kahtlesin kaua. Nüüd olen muidugi väga tänulik nii Evelyle kui Sillele, kes on mind palju aidanud. On olnud võimalus osaleda erinevatel aiaturismi arendavatel koolitustel ja õppereisidel. Kõik see annab laengu, mida iga aednik ka vajab.
Piltidega alustan päevaliiliatega. Meenutan Muhedikku hea sõnaga. Tema oli üks nendest, kes mulle helistas ja mind kiitis. Ja kui väga mul sel ajal seda vaja oli. Aitäh sulle, Muhedik, kunagi kindlasti kohtume ja siis me juba arutame neid aiaasju täpsemalt.


Mis siis sel aastal uuendatud on. Alustasime lehtla põrandast, taotlesime ka projektist rahalist lisa. Kui põrand sai valmis, siis selgus, et ka küljed ja katus ja kõik muu vajab uuendust. Ja ka mööbel. Küljed said vanadest kartulivakkdest ja selline see tulemus siis sai. Ise olen väga rahul, ei tea, kuidas teised. Kaks korda sain ka seal suvel palavaga pikutada ja paar korda vihmavarjus olla. Sõpradega oleme ka ikka aega leidnud istumiseks.


Projekti abil, ise ka ikka maksin, sai aeda kaks uut imemugavat ja imekena pinki ostetud. Külastajal hea istuda ja hetke nautida.


Ostsin oma esimese maja, küll s...amaja, aga seda vajame me ju kõik. Ei ole küll vett ja kütet ja muid mugavusi, aga olemas ta on ja abiks ikka. Vaja veel lilli kuivatada, et sisu hubasemaks muuta. See oma kulude ja kirjadega.


Projekti toel sai veel ostetud kõnniteeplaadid. Paigaldajaks oli minu isa Hillar, sünniaasta 1944. Lisaks on ta elu ja tervise juures tänu meie arstidele, kes päästsid sõna otseses mõttes ta elu. Samuti suutis ta seljatada sõralise. Selle suure töö, vana asfaldi koorimise, pinnase täitmise ja tihendamise ning 360 plaadi paigalduse tegi tema. Huumor on selles, et 1 plaat tuli puudu ja ongi puudu. Ja lisaks, tellisin pruunid plaadid, mis on pruunid ainult vihmase ilmaga, muidu hallid. Üks Icodori märke kandev auto vuras siin millalgi aia taha, proua soovis lilli osta. Näitasin siis härral plaate, mis kuiva ilmaga hallid. Lohutus seegi, et pruun värv saabuvat ajaga. Kui vihm mingid jäägid kividelt peseb. Tulemus siis selline.


Kui lisada siia Avatud talude päev ja Aiapärlite päevad ja muidu külalised, siis sain kolme nädala peale kokku 500 inimest, kes olid huvi tundnud minu elu ja minu kodu vastu. See oli väga uus ja huvitav kogemus, aga rohkem inimesi ma ka vastu võtta ei suudaks. Aed ei ole ikka see farm, kuhu mahub oi kui palju. Kõik tahavad suhelda ja nõu küsida. Mina olin lõpuks kui pressist tulnud sidrn, aga ma vähemalt sain hakkama ja palju uusi kogemusi.
Mõned ilupildid ka lisaks.






Minu uus lemmik, mu jumalik kiiktool aias



Minu haljaspistikud


Iga pidu saab kord otsa


Sügis juurikamaal