Lehevaatamisi kokku

neljapäev, 21. mai 2020

Varblane Mati on paras terrorist

Varblasest nimega Mati kirjutasin ka eelmisel aastal. Ei ole kindel, kas on just sama lind, aga tundub küll. Kohe kui pojad pesas kooruvad, on neil meeletu isu saia järele. Mis muud Matil üle jääb, kui poodi minna ei saa. Peab majarahva käest küsima. Ja tema ülbusel ei ole enam piire. Kui enne ei saanud ukse ette pingile istuda, sest Mati oli kohe platsis - lendas nina ette lauale, pingi käetoele, katuserenni ja palus saia, tihti oli suguselts ka kaasas, siis nüüd järgneb ta ka kasvuhoonesse. Kui ikka poegadel kõht tühi, siis enne ta ei jäta, kui keegi köögist saia toob. Teised sugulased nii julged ei ole, nemad on nagu saatjad või julgestajad. Kui siis saiaga õue lähed, on kohal ka vares. Tema on väheke uje ja ootab eemal. Paar saiatükki tuleb siis kaugemale varese tarbeks visata. Aga vares on tark lind, tema kõht ei ole pidevalt tühi, tema varub rasketeks aegadeks. Üks sahver on tal metsmaguna all, sinna viiakse päris tihti seda kraami. Kes selle hiljem ära sööb, jumal seda teab. Lindude elu on päris põnev jälgida. Eriti toredad on varblaste saunapäevad. Oi seda pidu ja tralli ja sulistamist, mis siis ukse ees lindudele pandud veenõus lahti läheb. Vot see on elu!
Maikuu on olnud nii külm, et pole aru ega otsa. Talvejope olen mõnel üksikul päeval seljast ära saanud, külm mis külm. Taimede areng vindub täiega. Õnneks murelid said ilma suurte öökülmadeta ära õitseda, aga mumme oli väga vähe. Külma ilmaga on igasugu sumisejad ka uimased. Hostad on istutamata, sest lubab taas ööseks -1. Ja kuna mul on taimed olnud kasvuhoones, siis väljas külma saades on lehed kohe inetud. Seoses sellega ongi sel aastal inimesed mitmes taimemüüjas pettunud. Ostes varakult suurte lehtedega hostad, on ju selge, et need on kasvuhoonest tulnud. Aga kui müüja jätab selle pisikese detaili ainult enda teada ja klient istutab taime kohe õue, siis ongi kohe kuri karjas. Oleks ostjat teavitatud, saanuks ta oma taimi külmadel öödel kaitsta.  Kõik aiapidajad ei ole veel taimede hingeeluga kursis ja ei tule selle pealegi, et külm neile liiga võib teha.
Aiatöödega olen sel kevadel lootusetult jännis. Aega ei saa kuskilt juurde ka osta. See kodusolemise pealesunnitud aeg on pannud paljud aiaomanikud oma aeda teise pilguga vaatama ja ümbrust märkama. Väga palju kliente tuleb pika nimekirjaga, kodune eeltöö on tehtud, istutusplaanid on paigas. Kui eelnevatel aastatel on taimi ostetud ikka ühekaupa, siis sel kevadel ikka ühte liiki 3-8 taime. Huvi püsikute vastu on kasvanud massiliselt. Ja see on tegelikult väga tore. Ma usun, et eestimaalaste aiad saavad sel suvel väga õiteküllased ja uhked olema. 
Ja kuna kliente käib palju, siis selle võrra jääb aega oma aia jaoks aina vähem. On paar nurka, kuhu ma isegi veel jõudnud ei ole. Küll jõuab, sest ega selle külmaga umbrohi ka väga kiire sirguja ei ole.

Tegelikult tahtsin kirjutada mõne sõnaga lehtdekoratiivsetest taimedest. See termin on noortele aiapidajatele sageli võõras ja küsitakse, et mis see tähendab. See tähendab seda, et õis ei olegi alati taime kõige uhkem osa, vahest piisab ainult ilusatest lehtedest, õis on kas boonuseks või jääb teisejärguliseks.  Eile tegin mõned pildid püsikutest, mis ka ilma õiteta näevad väga kenad välja. Kusjuures, selliseid püsililli on ikka väga palju.

Kolmseemnik, sulgjas - Triosteum pinnatifidum


Mesiputk - Myrrhis


Kobarpea, hambuline ‘Britt Marie Crawford' -  Ligularia dentata


Epimeedium, taevalik - Epimedium macrosepalum


Laudleht – Astilboides tabularis


Upsujuur, roheline - Veratrum viride

Sellised lehtdekoratiivsed tegelased said eile pildile, aga kui palju neid veel on!  Lihtsalt vaja märgata seda lehtede ilu.
Ehk hakkab tänasest ka soojemaks minema ja püsikud saavad hoo sisse. Ega muud, kui saiatükk tasku ja õue. Hommik on paljutõotav.

kolmapäev, 6. mai 2020

Samblast, hostadest ja kevadest

Nüüd on ta meil siis olemas, see samblakakkuja ja aeraator. Plaanis ta soetada oli, kuigi kaasarääkijaid sel teemal leidsin minimaalselt. Esimesena sain kirja ühelt healt sõbralt, sõnajalgade kasvatajalt. Tema ütles, et issand, me siin kummardame iga samblatuti ees, aga sina hakkad sammalt tõrjuma. Naljaga pooleks see öeldud oli, aga aiad ja vaated ongi erinevad. Nagu ma juba olen öelnud, ega mul sambla kui sellise vastu ju midagi ei oleks, aga kuna ta muudab muru niitmise füüsiliselt üle jõu käivaks, siis on vaja sekkuda. Lisaks on mure aia nende osadega, kuhu muru on külvatud, mitte niidetud heinamaa. Seal kipub vana valge kuivanud kulu uue kasvava muru alla vatist vaipa tekitama ja peale niitmist kumab see koledus lihtsalt läbi. Just selliste murede pärast oli vaja asuda tegutsema. Lubi ja tuhk ei toimi, see kõik on juba ära proovitud. Ei toimi ka igasugu muruväetised samblaeemaldajaga. Vot ja eile hommikul tõigi kuller meile uue tööriista. Kuigi pean mainima, et ega meil nende samblaeemaldajate valikut nagu ei olegi. Elektriliste valik on küll rikkalik, aga arvestades meie aia suurust, siis sadu meetreid ei hakka ju keegi elektrijuhet vedama. Akutoitel oli miskit valida, aga see hinnaklass tänu akude hinnale ei olnud meile sobilik. Ei leia see tööriist ju igapäevast kasutust. Vaja oli bensiinimootoriga aparaati ja nende vahel valimine ei osutunud üldsegi keeruliseks, sest valida nagu ei olnudki. Sai valitud siis see mis valida oli ja kohale tema jõudis. Alustuseks võttis aparaadi kokkupanek juba hea hulk aega. Kui just tehnikaga suur sinasõber ei ole, siis igale jupile koha leidmine ei kulge just käbedalt. Kui kõik kaasasolevad jupid olid oma avad leidnud, siis õli ja bensiin sisse ja käivitus :) Ega seegi väga sujuvalt ei läinud. Need kaasasolevad kasutusjuhendid on ka nagu nad just on. Lõpuks ta ikka käivitus, umbes kümnendal katsel. Ja see, mis siis juhtuma hakkas... Kui ise näinud ei oleks, ega ei usuks kah. Ja selle kirjapanek ei anna seda ammugi täpselt edasi. Alustasin sellisest väikesest platsist, mis oli tugevalt sammaldunud. See mass sammalt, mis sealt eile sai välja kakutud, ei mahutu murutraktori kõrgendatud kärusse ära. Ausalt kui imede massin. Kunas ma ükskord sellega aia läbi käia jõuan, vbl paari aastaga. Hiljem ka õhutada vaja. Aga kujutan ette, kui tänulikud on muru ja maapind selle eest. Tõesti, see sambla poolt alla surutud kõrs sai hingamise. Panen mõned telefoniga tehtud pildid ka juurde. Lõplik tulemus ehk kuu aja pärast näha.
Siin plats enne sambla kakkumist.


Tehtud on üks ring.


Tehtud kaks ringi.


Käru veel pooltäis, õhtuks oli kuhjaga täis.


Ilupiltide tegemiseks ei olegi sel kevadel mahti olnud. Kui see pojengide ala hakkas juba enam-vähem valmis saama (11 pojengi on veel puudu, 52 oleks kokku vaja saada), oli vaja mõelda hostade uue elupaiga peale. Varjuga meil laiata ei ole ja ainuke mõistlik koht on amuuri korgipuu all. Oma miinus on küll see, et ta langetab sügisel lehed suht kiiresti ja langev mass on suur ja raske. Aga see valik oli parim. Jupiti alustasin selle tööga sügisel. Kirjutasin ka tookord, et murukamarale paks kiht muruhaket ja muld peale. Pisike osa sai nii sügisel valmis tehtud. Hostasid aga sai tellitud palju rohkem, kui sinna oleks mahtunud. Seekord sai siis ajalehekiht murukamarale ja uus muld peale, nii 20cm. Suuremate hostade istutuskohad märkisin enne tokkidega maasse ja sealt kaevasin murukamara alt ära. Palgijupid said servadeks. Istutada aga veel ei julge, sest hostad on kasvuhoones lehed lahti rullinud ja just täna lubas veel öökülma. Puudu on ka sort 'Karin', seda on hädasti vaja. Ilma selle hosta sordita ei ole ka mingi elu. Mullale lähevad taas purustatud oksad. Eks selle puruoksaga on ka nagu on. Helistas üks sõbranna ja ütles, et talle üldse ei meeldi sedasi multšitud istutusalad. Ega ei peagi meeldima. Multš on selleks, et oleks vähem rohimist, hoiaks niiskust ja ma pääsen kaevamisest. Paari aastaga peaks hostad katma kogu pinna ja seda purustatud oksamassi ei olegi enam näha. Eesmärk ei olegi esitleda multši, selle kasutamisel on palju praktilisem vajadus. Aeg, oma säästetud aeg on siiski kõva raha.

Muidu kulgeb kevad ikka nii nagu alati. Puud on märkamatult lehte läinud ja aed mattub õitemerre.

pühapäev, 26. aprill 2020

Tuliürtidest

Mõne sõnaga kahest erinevast tuliürdist, mis mul aias kasvavad. Üldiselt on tuliürdid meie aedades vähe kasutust leidnud ja kui otsida nende kohta infot, siis ega seda suurt ei leia. Ja kui midagi leiab, siis mitte suuri kiidusõnu nende kohta. Aga mina kiidan neid ja kohe väga.
Esiteks mugul-tuliürt. Avastasin selle seemnepaki aastaid tagasi poeletilt, see oli ka minu jaoks täiesti tundmatu liik. Tärganud taimed ei olnud ka teab mis kaunitarid, st nende lehed meenutasid pigem kolmnurkseid kaalikalehti. Peas käis esimene kiiks siis, kui Tistou müügiplatsil taime vaatas ja ütles, et selle ma võtan, see ju nii armas. Kuigi mäletan täpselt, et mul oli veel sel hetkel etiketil kollaste õitega tuliürt. Tistou veel ütles, et see peaks ju roosade õitega olema. No oli mis oli, aga poest ostes oli seemnepakil kollaste õitega tuliürt. Seemnekülvist saadud taim esimesel aastal veel õisi ei näita ja nii pidin veel aasta ootama. Teisel aastal vihtus see mugul-tuliürt juba kasvamist ja temast sirgus imeline kaunitar. Ta sobib kasvama suures aias ja kindlasti võiks ta olemas olla igas taluaias. Tegemist on ka reliktliigiga, st ta on jäänuk mingist varasema perioodi elustikust. Taimed on sihvakad, kasvades kuni 180cm kõrguseks. Õievarred on roosakaslillasid õisi korrustena täis. Seisab püsti ilma toestamata, st ei ole tarvis sinise heinapallinööriga neid mingite roigaste külge siduda. Õitsemise aeg on pikk ehk paar kuud. Kuivanud õievarred on dekoratiivsed. Ei tekita massiliselt isekülvi, mõned hädavajalikud seemikud ikka leiab. Ta on tore tegelane vaatamata sellele, et potti topitud taim ei tekita visuaalselt mingit ostuhuvi, eriti kui õievart peal ei ole. Ja teda võiks aias olla rohkem kui üks taim.

Süüria tuliürt on teine vahva tegelane ja tema on tõesti kollaste õitega. Googeldades oli tema kohta põhiline info, et kerge kasvatada. Ostsin taime mõned aastad tagasi Lätist. Peagi leidsin info, et lühiealine püsik. Lühiealine püsik tähenda seda, et tema kasulik väärtus ehk väline ilu või isegi eluiga on lühike. Sellised taimed kas kaovad mõne aastaga, kasvavad liiga kiiresti ja jäävad keskelt tühjaks või mis iganes. Tihti aitab see, kui taimi paari-kolme aasta tagant jagada. Ka süüria tuliürt ei näita õisi esimesel aastal peale seemnekülvi. Teisel aastal on tal juba kollaste korrusõitega õievarred püsti. Kasvult on ta mugul-tuliürdist madalam, lehemassi kasvatab rohkem ja laiub ka kiiremini. Väga ilus on ta sellegipoolest. Eile siis otsustasin ta üles kaevata ja juppideks jagada. Esiteks oli selle kolm aastat vana taime kangutamine mullast juba omaette ooper. Laienenud oli ta jõudsalt ja pall oli väga suur. Ja no see jagamine oli järgmine ooper. Alul üritasin pika terava noaga, aga see oli täiesti mõttetu üritus. Sinna alla kasvanud muguljas moodustis osutus eriti vintskeks selliks. Appi tuli võtta terava otsaga labidas. Siin ei piisanud ka minu kehakaalust, mis ei kuulu just kärbeskaalu. Asetasin labida juurikale ja hüppasin, aga tulemust mitte mingit. Lõpuks raiusin, kasutades kogu oma jõudu. Kasvatada on teda tõesti lihtne, sest ta kasvab ju ise. Nagu muide kõik lilled kasvavad ise. Aga jagada on keeruline. Vaatamata sellele keerukusele istutasin neid nüüd kohe rohkem. Las säravad ja kaunistava aeda.


Kevad kulgeb kiirelt vaatamata meie endiselt jahedatele öödele. Ja vihma oleks nii vaja, mullapind kuivab ja praguneb. Traktor viljakülvil jätab maha suure hõljuva tolmupilve. Mul on päris mitu istutusala veel vaja enne taimede jõulist kasvu üle käia. Aga pidevalt tuleb igasugu uusi toimetusi ja tegevusi peale. Samas on alles aprilli lõpp ja kiiret ei ole kuhugi.
Tegelikult on vaja pidevalt istutada ja tundub, et istutamistöid jagub ka sel aastal. Paar päeva tagasi käis mul külas Lepiku-Mardi tore perenaine Viivi ja loomulikult teab ka tema, et alati on aias taimi juurde vaja. Vot sellise toreda kasti oli ta mul värava taha poetanud.

kolmapäev, 22. aprill 2020

Kaks päeva istutamise lainel

See oli vist eelmisel aastal, kui tutvusin ühe suvalise haljastusfirma hinnakirjadega. Ja imestasin, kui kallis oli taimede istutamine. Ma täpset hinda ei mäleta ja hetkel ei viitsi vaadata, kui palju see teenus maksis, aga tol hetkel tundus see ulmeliselt kallis. Olles nüüd ise kaks päeva tihedalt istutanud, siis ei tundu ükski hind enam kallis. Ühesõnaga, see minu rajatav pojengide istutusala sai kividega servatud. Maakivi tundub meie aias kõige arukam kasutada, sest käes on ta tasuta ja aiakujunduses on meil teda piisavalt palju. Kuigi jah, kivid võiks olla suuremad ja kobedamad, aga võtsime seda, mida kivihunnikust aia taga saada oli ja millele ka füüsiline ramm peale hakkas. Päris ''kassi surnuaed'' just ei ole. Igasugu plastmasspiirded on minu puhul välistatud ja poes müüdavad puidust peenrapiirded ei kuulu ka mu lemmikute hulka. Ja üleüldse, miks peaks raha kulutama millegi sellise peale, ilma milleta saab ka hakkama. No vot, sai siis see istutusala servatud ja oligi aeg istutama asuda. Plaan oli mul mõttes valmis ja oli vaja veel taimed kohale kärutada. Esmalt said maha 24 arendsi astilbet 'Heavy Metal'.  Tean-tean, et astilbede lehed külmaõrnad ja oleks pidanud paar nädalat selle istutamisega ootama, aga oli ju vaja kohe see töö ära teha. Eks nad juba eile öösel selle -1,6 külmakraadiga natuke näpistada said, aga elavad üle. Nende istutamine kõige hullem ei olnud, sest istutusaugud ei ole väga suured ja lisasin istutusauku ainult komposti, mille segasin mullaga. Kui istutada ainult kompostmulla sisse, siis tekib oht, et juured jäävadki sinna kompostmulla sisse ja sellest mõnusast rammusast keskkonnast ei olegi neil vaja välja sirutuda. Järgmisena said mulda kolm jaapani enelat 'Golden Carpet'. Need olid ka pisikesed põõsahakatised, enda tehtud haljaspistikutest eelmisel suvel. Ei olnud raske istutada. Aga siis oli aeg pojengide käes ja ütlen ausalt - üks ilmatu suur töö. Esimesel päeval jõudsin 12 ja eile 15 pojengi istutada. Lisaks oli mul ema abiks.  Esiteks tuleb istutusauk kaevata parajalt suur ja sügav, et sinna oleks ruumi lisada ka piisavalt kõdusõnnikut. Kaevad augud, kärutad kohale sõnniku. Seejärel segad labida abil sõnniku mullaga. Lisad ka kevadist aiaväetist, päris palju aeganõudev töö. Peale istutamist segasin mulda veel natuke lehtpuutuhka ja korralik kastmine lõppu. Seejärel pinnase tasandamine ja katmine purustatud oksamassiga. Kaks päeva (muidugi mitte hommikust õhtuni) on läinud ja olen poolel teel. On jäänud veel 12 või 13 pojengi istutada. Lisaks aedhortensiad. Paar hortensiat toon pargist ja mõned noored põõsad lisaks. Ja üks vanHoutte'i enelas 'Gold Fountain' on vaja kasvuhoone kõrvalt ka ära tuua. Imearmas enelas, aga kahjuks saab täispäikese ikka palju põletada. Uues kasvukohas saab ta ainult hommikupäikest, seejärel peaks 'Diabolo' vari talle peale tulema. Täisvarjus oleksid lehed suure tõenäususega rohelised. Jah, ta on imearmas kollane enelas, aga päikest ta palju ei armasta, nagu paljud kollaselehised taimed. Kokkuvõtteks ei tundu enam ükski haljastusfirma küsitav hind kallis, tööd ikka parasjagu.






Natuke veel oksapurustajast ja purustatud okstest. Masin kui selline on siiani ainult kiidusõnu saanud minu poolt, aga on ka üks aga. Nimelt saab ühest vägagi suurest oksakuhilast väga vähe valmistoodangut, mis kahaneb ülihelikiirusel. Nüüd on aeg sealmaal, et okste hankimiseks hakka või maanteekraave võsast puhastama. Nali naljaks, aga meil on nüüd okstega kriisiolukord. Ei jagu isegi mu pojengiala katmiseks. Natuke nihverdasin oksapuru ka põõsaste alla ja see idee meeldib mulle veel kõige rohkem. Nimelt on mul aia taga üks küllaltki suur istutusala. Tagumisse ritta on istutatud erinevad põõsad ja siis on võrkaed. Ja seal aia ja põõsaste vahel on naat, palju naati. Jube tüütu töö see pidev naadi kakkumine sealt. Kuigi ega võõras silm seda naati ei pruugigi märgata, sest kõrged püsikud on ees varjamas. Ja kui aus olla, siis suvel olen naadi fokiniga maha tõmmanud ja sinna kuivama jätnud. Muidugi on see ainult hetk ilma naadita sel juhul. Aga ise näen ja tean, et ta on seal kogu aeg olemas. . No ja nii siis saigi sinna aia äärde paks kiht ajalehti ja peale oksapuru. Ma südamest loodan, et see naadi kakkumine sealt vähemalt sel aastal nüüd ära jääb. Suve jooksul selgub.

Ja nüüd mõlgub mõttes muruaeraator. Kas oleks arukas ost? Siinkohal kõik kommentaarid oodatud. Kui ma fb-s mõnes grupis sel teemal sõna võtaksin, siis saaks sealt mööda päid ja jalgu. Ega mul sambla kui sellise vastu midagi ei olegi, ilus, pehme, roheline. Siin tekib see probleem, et ta kasvab jõuliselt just nendes kohtades, kuhu murutraktor ligi ei pääse. Ja väikese niidukiga seal manööverdamine on füüsiliselt hullult raske. Ei tasu mulle rääkida lubjast ja puutuhast, olen kõike katsetanud. Kui ajaga muud teha ei ole, siis võid ju cm cm-i haaval seda kuvama hakkavat sammalt rehitseda. Kui on tuhat või paartuhat ruutu aialapikest, ka siis ehk jõuab. Aga mina küll ei jõua. Lisaks on tagumises aiaosas muru väga tihe ja nii kipub sinna tekkima selline vanast murust valge vilt. Ehk ikka peaks ostma selle aeraatori ja hiljem oleks muru niitmine kui lill :)
Tänaseks lubab taas ilusat sooja ilma, pean hakkama pojengidele istutusauke kaevama :)

neljapäev, 16. aprill 2020

Vaimselt rusuv kevad

Kui ma oleks netist leidnud Aidi Valliku luuletuse 'Kiire', siis oleksin postitust alustanud selle luuletusega. Täpselt igakevadine aedniku elu - kiire. Vahet ei ole, et maailm elab nagu ulmefilmis, aeda unarusse jätta ei saa, kui tervist jagub aias müttamiseks.
Igasugu laadad, nagu ma ennustasin, jäävad sel aastal ära. Türi laada ärajäämisest on kõige rohkem kahju, see oli ikkagi kevadine avaüritus ja paljude sõpradega kohtumispaik. Aga elame üle. Saan nüüd ka Omnivast aru, et pakke saadetakse palju. Olen isegi juba oma poolsada taimepakki posti viinud. Aias askeldamiseks paljudel sel aastal aega jagub ja mõned taimed jõuab ikka osta.
Sel kevadel kolisin oma taimede müügiplatsi pika reana pihlakate rivi alla. 

Täispäikese käes on see kastmine ikka väga tüütu, kui mingit peenemat sorti kastmissüsteemi just hangitud ei ole. Leian, et nii on mul endal kergem ja tööd vähem. Aga sellele platsile, kus enne olid müügitaimed, tuleb lähiajal suur istutusala. 

Nimelt on mul vaja maha istutada pea 40 uut pojengi, mis hangitud on. Tahaserva istutan aedhortensiate rea sügiseseks säraks. Ja astilbed, mis tahavad küll poolvarju, lähevad ka sinna etteserva. Nimelt olen ühe astilbe sordiga natuke puusse pannud ja tellisin taimi üleliia. Paras koht nüüd neid seal katsetada. Ala tuleb oksamultšiga, seega peaks astilbed seal hakkama saama küll. Meil oli aastaid kasvuhoone lõunakülg astilbedega piiritletud ja seal said nad hästi hakkama, sest vihmavesi jooksis mööda klaase neile pähe ja pinnas oli niiske. Multš toimib ju samuti niiskuse säilitajana. Servad laon tõenäoliselt maakividest, sest neid hetkel käepärast jagub. Kuigi mulle eriti ei sümpatiseeri ranged jooned ehk sirged servad, siis see ala tuleb just selline. Murukamar on mitu aastat maas olnud peenravaiba all hävinud, nüüd tuleb maa korralikult läbi kaevata, lisada kõdusõnnikut, servad kividega laduda ja saab pojengid maha istutada. Tuleb üks suur-suur töö.
Kriisiajal olen linnas vist neli korda käinud, aga ühe vajaliku ostu tegin ometi (seegi sai tehtud nii, et ise poodi ei pidanud minema). Oksapurustaja sai lõpuks ära toodud. 

Oksi oleme alles hoidnud sügisest saati ja neid tõesti tundub palju olevat. Samas, purustatud oksamass on ikka imeväike võrreldes kuhjaga, mis purustajasse saab topitud. Igatahes vajalikku multši saab nüüdsest ise toota, ei ole vaja midagi osta.

Kännufreesi laenutasin ka. Rentisime tuttavaga kahasse üheks päevaks. Rent kallim kui auto päevarent. Aga töötas hästi ja kiiresti. Ühe tunniga sai freesitud kaks pärna-, üks kase- ja kaks kreegikändu. Ega see kändude kaevamine ja saagimine ja müttamine käsitsi on parajalt raske töö, frees teeb selle töö kiirelt. Mina olen väga rahul. 
Hostad vajavad istutamist, kui öökülmad läbi saavad.


Sügisel eurohostast tellitud taimed tunnevad kasvuhoones end väga hästi ja aina kasvavad. Väga kenad taimed. Nende tarvis sai juba sügisel alustatud uue istutusala rajamist, kus kõige alla sai murukamarale pandud ajaleht, siis kuhjaga muruhaket ja kõige tipuks muld. Viimistlemata ta veel on ja servadele ka kuju andmata, aga küll see ka ükskord tehtud saab.
 Floksid kolisid põlluserva. Eks aastataega on neid flokse kogunenud juba omajagu ja ma tundsin, et ei suuda neid enam istutusaladesse kuidagi ära sobitada. Üks riba oli mul neid sauna juures aia servas, selline kitsas ja kole riba flokse. Need kaevasin kõik üles ja istutasin põllule, tuultele avatud niiskemale osale. Peaksid esimesena tervitama koju saabudes. Vaatan suvel, kuidas see toimib ja kas visuaalis on hea või mitte.
Suur osa selle aasta müügitaimedest on potistatud, nipet-näpet on veel jäänud. Näiteks soorohi, kes tärkab mõnel aastal alles jaanipäeva paiku. Paar päeva tagasi võtsin hargiga tutsaka juuri maa seest, panin pottidesse. Pooled said tuppa ja pooled kasvuhoonesse. Eks paistab, kas soojas toas hakkavad varakult kasvama või ei ole sellisest eeltööst kasu.
Aedhortensiate eelmisel suvel tehtud haljaspistikud edenevad palju aeglasemalt, kui suurelehise hortensia Luua Roosa omad.

Selle Luua Roosaga oli ka pahandust - ühel päeval olid noored lehed krussis. Mingeid kahjureid ega söödikuid ma ei leidnud, aga rohelise seebi lahusega nad üle valasin. Tundub, et aitas.

Mustad leedrid on nii õues kui potis ideaalselt talvitunud ja kasvu alustanud.
Eriliselt põnev saab olema sordi 'Black Tower' selle suve käitumine. Esimest talve ei ole külm tema oksi maapinnani tagasi võtnud. Kui tema selle aasta juurdekasv peaks olema ka 2meetrit nagu tavaliselt, siis peaks mul sügiseks olema aias 4-meetrine must torn, see oleks äge.
Hommik on täna päikesega, kuigi lubab taas lörtsi ja muud pahna. Ja muidugi tugevat tuult, mis on saanud juba igapäevaseks kaaslaseks. Aeg aeda kobida.

laupäev, 21. märts 2020

Kevad

Kell on 5 hommikul, astun õue. Tuuletu, taevas juba punetab idakaares, päike kõnnib oma rada. Külmakraade on -6,1. Kiivitaja teeb põllu kohal häält, männi otsas pragab keegi rästaline ja tammikust kostab vaikselt võõras meloodia, seda lindu ma ei tunne. Lumikellukesed on langetanud pea külma ees. Sammun kasvuhoone katlamajja, et tuli katla alla teha. Kasvuhoones on veel korralikud plusskraadid.
Tulen tuppa kohvi jooma ja tahes-tahtmata kisuvad mõtted selle vastiku koroona juurde. Sellist katastroofi ei oleks meil vaja olnud, aga kohal ta on. Kõik plaanid on nüüd muutunud, elu on saanud uue rütmi, uue olemise. Õpime. Olema omaette oma mõtetega. Õnneks lubatakse ilusat kevadilma, aias toimetamine annab olemisele mõtte. Väldime igasugu kontakte, vähemalt üritame. Linna olen eriolukorra jooksul saanud kaks korda. Sain vahetult enne seda jama ka arsti juures käidud ja kevadised analüüsid tehtud. Kuulun siiski ka riskirühma oma kroonilise haigusega. Lisaks olen ühe katuse all oma vanematega. 
Kell on 6, lähen jälle välja. Varblased, keda on meil üle saja linnu kindlasti, on ärganud. Kuldnokad lasevad kase otsas laulu ja rähni tööpäev on ka alanud. Korstnasuits tõuseb otse taevasse, taevas on sinine, ilma lennukiteta ja valgete suitsujuttideta. Taamalt kostab koera haukumist. Ka laugud on lehed longu lasknud. Päike tõuseb.
Kevadine aed on küll selline toores ja paljas, aga juba on nii palju avastamist. Meil siin tärkab kõik küll suhteliselt hilja, aga tulemata ei jää miski, loodetavasti. Ja sel aastal on aega. Olen isegi potistamisele kriipsu tõmmanud, sest tulevik on ikkagi teadmata. Türi laat, millele igal kevadel panustanud olen, sel kevadel suure tõenäosusega ei toimu. Ja isegi, KUI toimuks, siis oleks see aja raiskamine. Kliente oleks ainult Eestist, KUI oleks ja see ei ole ju see. Mis edasi, eks näis.
Eelmisel aastal tegin esimest korda suuremas koguses aedhortensiate haljaspistikuid ja need õnnestusid tõesti hästi. Elasid kõik selle olematu talve üle, nüüd on kõik juba suurtesse pottidesse pandud, korralikud juurekavad all ja kasvuhoones lehtes juba. Kui nendega muud ei ole peale hakata, siis ühe heki rajan ikka kuhugi :)
Ilusate ilmadega olen niisama aias prahti koristanud ja plaane teinud. Varakevadeks plaanitud kaevetööd on edasi lükkunud, nendega saab ehk nädala lõpul alustada. Taimi on mul potistatud päris palju, ehk saangi sel aastal teha aias ühe korralikult tiheda istutuse. Eelnevatel aastatel on ikka läinud nii, et istutasin ühe endale ja teised müügiks. Kui sel aastal midagi ei müü, siis muudkui istuta - lust ja lillepidu. Teeks kohe pika-pika flokside rivi põllu serva - hea tuuline koht neil kasvamiseks.
Põhiülesanne hetkel on muidugi tervetena püsida. Olla võimalikult palju õues ja muremõtetel mitte lasta kuhjuda. 
Kevadise valevlille pisikesed õied leidsin sel kevadel aia tagant suurest istutusalast. Meenus, et kui ma need paar sibulat aastaid tagasi Aavikuemandalt ostsin, siis istutasingi nad aia taha. Seal said nad olla küll ainult paar aastat, mil nad välja koukisin ja kivilasse viisin. Aga nemad on seal aia taga suutnud paljuneda ja nüüd õitsevad. On alles elutahe.





Ja natuke võrkiiriseid ka lõppu.




Olge terved, olge hoitud ja nautige kevadet!


teisipäev, 3. märts 2020

Kevad kobistab õue mööda

Kevad kobistab mööda õue ja igal sammul on teda tunda. Kui seda lund ei oleks maha tulnud, siis ei oleks vist tekkinud ka sellist kevadetunnet. Eilne päev oli kui muinasjutt, juba selliste päevade pärast tasub elada. Kõnnid, kuulad, hingad kevadet, ülimalt hea tunne. Lisaks saab sellise positiivse laengu mitmeks päevaks. 8,9 soojakraadi viludas ja 15,1 õhtuse päikese käes. Räästad aina tilkusid, lumikellukestel sulasid õied lume alt välja.  Saabuvaid rändlinde veel ei paista.
Allolevad pildid on tehtud 29.veebruaril, aeda katab korralik lumevaip.





Ja nüüd tänane pilt, lund juba palju vähem.


Kasvuhoones on juba kibekiired tööpäevad. Leethiire maitse-eelistused nüüd teada, sest kõik potid on läbi sorteeritud. Lisaks alpi tulikale maitsevad talle jumalatelilled, kääbuskullerkupud, kollaste lehtedega helmikpöörised, nelgid, karvane piiphein, kahtlane karukell. Ja tohutu suure söömaga on see tegelane peale kõige. Üksainus hiir ja söödud terve kärutäis haljasmassi, lisaks ka paljud juured.

Potistasin täna põõsaid, eelmisel suvel tehtud haljaspistikuid. Kõigil korralikud pungad ja juurepahmakad all - lodjap. põisenelas 'Andre', erinevad aedhortensiad, must leeder 'Black Beauty' ja euroopa mürikaaria said pottidesse. Nipet-näpet enelaid on veel jäänud. Kuigi kasvuhoonet ei ole veel kütnud, on seal aeg õuest mitu nädalat ees. Lilled sirguvad juba silmnähtavalt. Lähipäevil saab vesi ka kasvuhoone torudesse pumbatud ja tuleb ikka natuke lisasoojust anda. Eelmisel kevadel näiteks ei kütnud kasvuhoonet üldse, aga soojas sirguvad siiski kopsakamad taimed.
Külvamises olen laisaks muutunud. Talikülvidest ei tärganud soojas päris mitmed külvid, viisin nad külma tagasi. Ehk tärkavad koos loodusega. Kevadkülvid ka alles tegemata.



Ja kohe algab see kiire kiire aeg. Lisaks potistamisele plaanis ka aias suuremaid töid ette võtta. Õnneks on ka päevad juba piisavalt pikad ja aeg õues toimetamiseks aina pikeneb.