Lehevaatamisi kokku

neljapäev, 20. detsember 2018

Aasta saamas kohe läbi.

Juba kaks kuud ei ole ridagi postitanud. Ja mida sa siin postitad, kui kogu aeg on pime ja hall see ilm olnud. Nüüd on õnneks maa kaetud valge vaibaga ja elu kohe helgem. Lumisest aiast ei olegi pilte veel teinud, seega mõned pildid novembrist sai valitud.

Pildil harilik kuusk 'Frohburg'. Ilus ja kena kuusk, kuid paraku selgus, et olen teda valesti kasvatanud. Nimelt kasvas ta mul siiani koos tokiga, st sikutasin teda pikemaks, enne kui alla kukub. Meie aeda juhtus külastama üks tuntud Viljandimaa pookija, kes sellele viitas. Ka tema olevat paar korda nii katsetanud ja tulemuseks olevat olnud puu murdumine selle langemise koha pealt. Oleks pidanud tal varem kukkuda laskma. Tõenäoliselt aitab taas mingi toestamine. Kuigi, Kalsnava arboreetumis olid need kuused küll sama kõrged kui minul. Elame - näeme.


Viljandi linna jõulupuudeks sel aastal serbia kuusk ja siberi nulg. Paremal ees siis siberi nulg ja taga serbia kuusk. Ka neist kasvavad suured ja ilusad jõulupuud :) Keskel harilik kuusk 'Cypressina'.



Novembri kahutamised.




Thunbergi kukerpuud kannavad sel aastal rikkalikult.


Üks keerdoksaline paju, mille täpset nime ma ei teagi. Suur miinus on see, et juba mitu aastat on  tulnud ta kevadel maapinnani tagasi lõigata, kuna kevadeks on kõik oksad mustad. Kasvab aga uuesti. Pildil ongi selle aasta kasv. Käitub nagu püsilill viimastel aastatel.



Kuslapuu võib õitseda ka vastu talve.



Kõrrelisi ei peagi ise alati istutama. Tee ääres olev söötis maa ongi üks suur kõrrepõld.





Hea näide sellest, kuidas okkalised ei armasta naabreid. Männaskanep oli talle liiga selga roninud. Ja seda õnnetut külge nägin alles sügisel peale pealsete lõikamist.




Ainus hortensia, millel jätsin õisikud lõikamata, sest need on siiani nii ilusad.


Jõulupühade aeg plaanin veel natuke talikülve teha ja siis juba uuele aastale vastu.
RAHULIKKU JÕULU JA HEAD LÕPPU!


pühapäev, 21. oktoober 2018

Aiatöödel selleks aastaks joon all

Soojad ja päikest täis sügispäevad on võimaldanud aias palju ära teha. Nii nagu plaani võtsin, nii ka jõudsin. Eilsega sai kõik enam-vähem korda ja aed võib oma elu elada. Selge see, et eks nii üht koma teist leiab alati, mida teha. Mõni taim vajab talvekatet, mõni niiskuskatet jne. Aga sellega on veel aega. Pealsed said suures osas kõik lõigatud, endal kevadel kergem. Teod kurjamid on ju puhmastesse end magama sättinud. Rohitud sai ka kõik, aga kui tuleb soe talv, siis sel umbrohul on tavaks ka talvel kasvada. Vaadates täna aknast välja, siis õigel ajal jõudsin valmis. Täna on hall ja märg ja aeda ei kutsugi.
Pojengid said ka lõigatud, mis vaja. Tulemasin oli mul abiks ja kuna olen neid pojenge päris palju istutada jõudnud, siis see terade põletamine võttis selle töö juures kõige rohkem aega. Ja siiis mul meenus, et nii kaua kui mina mäletan, vedasid nii mu vanaema kui ka ema vanasti pojengidele sügisel kõdusõnniku peale. Miks sügisel? Ehk sp, et siis nad on ka multšitud ja kevadel saavad kohe oma väetisedoosi. Tänapäeval ma ei ole sellist soovitust juhtunud kuulma, aga paljudel seda kõdusõnnikutki on. No meil veel õnneks on ja selle töö ma plaanin ka ette veel võtta. Kui see vanasti pojengidele meeldis, siis miks ta tänapäeval ei peaks meeldima.

Tegin eile veel mõned pildid. Muruniidukiga sai ka eile viimased ringid tehtud. Vaja veel niiduk ära puhastada ja talveunne panna.





Põllumaa sai ka korda ja mõned tegelased sinna talvituma pandud. Näiteks aed-päevaliiliad ei taha potis hästi talvituda, põllus jäävad paremini ellu.




Minu madal sügisaster jõuab sel aastal usinalt õitseda.


Kasvuhoones sügis algusjärgus.




Keegi elukas arvas, et mis sest kaselehisest kellukast sul vaja on, parem teen endale uru.



Roosid õitsevad veel täiega.



Täna plaaningi telgede taha istuda. Nimelt sai Jõgeva mööblitehasest toodud terve järelhaagise koorem tumedates toonides vaibamaterjali. Kuna mul on just musta värvi vaibamaterjaliga alati kitsas olnud, siis sel aastal saan tumedaid vaipu ka kududa.

kolmapäev, 17. oktoober 2018

Koerast sain üle...

...ehk saan ka sabast. Ilmad on olnud imeilusad, suvised, soojad, päikest täis, lindude ränne taeva all on väga aktiivne. Lehed langevad häälekalt, pidevalt tundub, et keegi luurab sind aias. Seeni on aed täis, neid kerkib kui ''seeni vihmaga''. Maapind väga märg ei olegi, pigem kuivapoolne. Kaevata on mõnus.
Püsikute pealsed on jäänud lõigata veel ühelt suurelt alalt, ülejäänuga olen ühel pool. Juba üle nädala on vist sellele tööle kulunud. Kui suvisel aal kobestad ja servad, siis annad aiale nagu lihvi, aga nüüd kakud alasti. Teod on magama roninud igasugu puhmalistesse, sp on siiski targem pealsed sügisel eemaldada. Mitte muidugi kõik, aga siiski. See on teema, mille üle isegi fb-s kõva vaidlus käib. Aga igaüks leiab omale sobiva variandi. Ja see lage aed on ka omamoodi vahva. 
Kui lõikamata jätta sügisel hõbelehise marana pealsed, siis kipuvad nii mõnedki kevadeks mädad olema. Lehestik paks ja massiivne, ei lase taimel hingata. See teadmine tuleb siiski aja ja kogemuse najal. Ja palju muud sarnast. Täna sai aiast välja veetud 4 murutraktori kärutäit püsikute pealseid, mis lähevad tulle. Lisaks veel aiakärutäied komposti. Ja see ainult tänane päev arvudes.
Lisaks leiad sellise koristamise käigus igasugu põnevikke, kelle olemasolu tundub kui ulme. Siis leiad igasugu seemikuid, enamasti küll neid, mida vaja ei ole ja kirud näiteks liblikõielist kannikest maapõhja. Aga leidub ka väga vajalikke. No märkmikus on mul pikk nimekiri kevadeks 2019 - mis kus tegemist vajab. Kevadel ju sügist muidu ei mäleta.
Pilti mul ei ole, aga täna avastasin, kuidas vesikanep on ühe elupuu läänekülje ära söönud. Päästa vist ei ole sest küljest midagi, aga kevadel tuleb paar vesikanepit sealt välja kaevata. Või sügisel, kui jõuab.

Pilt tehtud 1.juulil wannereri leinakellukast ja paistab ka männilehine peekerlill.


See pilt 16.oktoobril. Väga pika õitseajaga püsikud. Männilehine peekerlill küll haljastuses kasutust ei leia, aga huvilisele üks kena tegelane.

 on 

Lehtla uuendamine edeneb. On vaja veel kivid tuua ja küljed 'kivindada' ning katusevahetus jääb kevadeks. Mis materjal valida, mis oleks kerge ja soodne ja moodne? Soovitused teretulnud. Põhjaküljes on mu sõnajalgla, mis jääb. Läänes oli enne aktiniidiad ja sidrunväändik. Kahjuks ei ole puituvad liaanid sobilikud kergehitise seina katma, seega need said eemaldatud. Ehk leiavad endale seal koha jorjenid. Lõunakülg on nüüd see, kus on olnud aed-päevaliiliad. Sinna oleks vaja miskit nii 50-100 cm kõrget ja lõhnavat, aga mida... See päevaliiliate üksluine lehestik on tõesti igav. Moosesepõõsad oleks head, paraku on nad natuke ohtlikud oma eeterlike õlidega. Koht mõtlemiseks.



Selle samblaga olen ma aastaid hädas. No nii paar kuud tagasi riibusin kiviaialt kõik sambla ja segasin kõvasti tuhka pinnasesse. Kasu pole miskit. Nagu näha, siis sammal kasvab jõudsalt.



Must lumeroos alustas.



Nii see aed tühjaks saab.




See pilt on eilne, tänaseks ka siin pealsed lõigatud.



See 'saba' on siin, koera saba.



Sellised kribuseened on amuuri korgipuu all. Kisub pea keerlema, kui alla vaatad. Nii palju ja nii pisikesed.





Niidan endiselt muru. Kui ilm lubab, siis paar päeva kulub veel niitmisele, sest niita kannatab siiski ainult õhtupoolsel ajal.  Peale niitmist on kena küll.


esmaspäev, 15. oktoober 2018

Kamina tagasein läbi selle aasta

Korrastasin eile hommikul oma fotoalbumeid ja silma hakkas okkaliste kiire juurdekasv sel aastal. Vaatamata sellele, et oli pikk põuaperiood. Kui veel maikuus olid kõik okkalised seal nii pisikesed, siis eile mulle tundusid nad juba hiiglased. Ja elulõngadest olen ma juba kirjutanud. Järelikult okastele soe meeldib :)
13.mai


28.juuni


14.august


15.oktoober





laupäev, 13. oktoober 2018

Suvine soojus kestab

Eilne soe ja suvine ilm pikendas taas suve. Aednikul mõnus aeg toimetada ja aeda talveks ette valmistada. Kuigi kui aus olla, siis igasugu lillepealsete lõikamine ei kuulu just mu lemmiktööde nimekirja. Aga töö tegemist tahab. No esiteks need oksakäärid, ei jõudnud eile ära vanduda. Meil on 7 paari erinevaid oksakääre ja igal on midagi viga. Esimesed viskasin varsti kõrvale, sest nii kui rohkem korraga vahele võtsin, käärid lukustusid. Teise paariga sain enam-vähem hakkama. Meil oli alles hiljuti kaks paari vene oksakääre, kvaliteedimärgiga ja puha. Hind peal 2 rubla ja 30 kopikat. Paremaid kääre ei ole mina näinud. Kestsid nad aastakümneid ja kõik tööd said tehtud. Ühed kadusid ära ja teised andsid paar aastat tagasi sabad. Nüüdsed käärid, mis maksavad kordades rohkem ja näivad ilmatu uhked, kestavad heal juhul paar aastat. Tean aednikke, kes lasevad pealsed trimmeriga sügisel maha. No ma ei ole küll proovinud, aga ma kujutan ette, mis p...a siis kogu ala täis on. Aga jah, ega see päev läbi küürutamine just meeldiv ei ole.
Teine ebameeldiv asi, mis minu puhul tavaline, on järgmine. Kui peenar on ühelt poolt vaadeldav, siis selle tagumise ehk kõrgeima rinde alust ma suvi läbi väga filigraanselt korras ei hoia. Fokiniga siit ja sealt, prahi jätan maha. Aga vot nüüd sügisel, kui pealsed maha saab lõigatud, paistab ka see ju välja. Paras džungel, mis vajab puhastamist. Eile lausa kaevasin taimede ümbrused läbi. Kasutasin vana sepa valmistatud aiaharki ja seda tööriista kiidan küll taevani. Vähemalt läks kiiresti.
Pildid telefoniga kiiruga tehtud. Pool alast sai korda.

See teine pool tuleb siis täna läbi närida.


Sügisel õitsvaid astreid on mul ainult kaks erinevat ja see pildil olev ei jõua tavaliselt õitsemiseni. Sel aastal ikka on õisi näha.


Põõsad on veel ilusad.


Karvase kõreliilia õisi ei pruugi ka igal aastal kohata. Sel aastal jõuab pikalt õitseda.


Leidsin ühe lehe alpikanni. Hea, et fokiniga läbi ei tõmmanud. Oma teada võtsin mädanenud juurika juba eelmisel aastal välja, aga ju siis miskit jäi sisse.


Veel 10 minutit ja oligi täielik pimedus.


Eile kollast liblikat ei näinud, lendasid ainult valged kapsaliblikad ja otsisid kapsaid.






reede, 12. oktoober 2018

Kollaste liblikate päev

12.oktoober, 20 soojakraadi, lühikeste varrukatega aias. Kollaseid liblikaid lendas palju. Võililled õitsevad. Mida saab veel soovida, kui loodus ise teeb sellise kingituse.

Eile puhastasin kaks 'Smaragd'i prahist - terve kärutäis prahti. No kui 200 taime hekis oleks, siis kes neid jõuaks puhastada.




Täna tegin algust pealsete lõikamisega. Ühtlasi ka rohisin ja servasin ääred. Paljud püsikud on veel kenad rohelised ja mõned isegi õitsevad, need jätan vist kevadeks. Leidsin veel hunniku sibulikke, toppisin neid ka siia ja sinna, las need õied siis kevadel uhkeldada.






Lehtla ehitus edeneb. Tagakülje jõuab veel sel sügisel, katus jääb järgmiseks aastaks.



Lubas veel mõned päevad sellist ilusat ilma, jõuab palju teha. Mõnus sügis!