Lehevaatamisi kokku

pühapäev, 19. märts 2017

Talv kestab veel

Kalendritalve on järele jäänud veel loetud tunnid, et anda teatepulk üle kevadele. Lõpuks ometi. Realistlikult mõeldes on muidugi siililegi selge, et lund, lörtsi, rahet ja külma saame veel näha. Aga mis siis. Elamegi ju põhjamaal.
Hommikud on külmad. Maa hakkab kahutama juba õhtul kuue paiku, st seda, et külma on ööpäevas ajaliselt veel suhteliselt pikalt. Mina igatahes tirisin eile mõned hellikumate tittede kastid kasvuhoonest siseruumi tagasi. Leidsin lõpuks, et nende püsikute tittede pärast ei tasu veel kasvuhoonet kütma hakata. Inimene tahab ju öösel magada ka. Tugevamatele viskasin loorid peale ja saavad hakkama. Olen aastaid juba läinud seda teed, et enne Türi lillelaata peaksid kõik noortaimed külmakraadidega olema karastunud. Olen maikuus Türi laadal 5 külmakraadi üle elanud. Oleks ju kole, kui siis veel miskit hullu juhtuks. Aga seda ma tegin küll, et tihendasin kasvuhoone mullikilega.

 Kui googeldada ja füüsikalistest seadustest lähtuda, siis see teoreetiliselt vist väga palju sooja juurde ei anna. Aga kuna meie kasvuhoone on ehitatud juba sügaval nõuka ajal, koosneb metallkarkassist ja karastatud klaasist, siis on seal igasugu keevituspragusid, mida mööda külm ja tuul said siiani sisse tuhiseda. Samuti eredad päikesekiired. Soojem tundub seal nüüd küll, mulle vähemalt. Kile ei olnud kallis. Aga see paigaldamine ei ole niisama lihtne, nagu esmapilgul tundus. Nimelt on katuseklaasid ju nurga alla ja iga 40cm klaaspinna tagant on metallsõrestik. Kile kinnitub niiskele klaaspinnale küll hästi, paraku mitte metallpinnale. Igatahes oli see paras mässamine. Lisaks veel see, et kõigist 10m rullidest oli puudu täpselt 60cm. Aga mul oli ju kõik mõõdetud ja arvestatud ja lõpuks tuli ikka alt servadest natuke puudu. On mis on, aga tehtud sai ja aasta pärast saan ehk kasutegurit hinnata.
Õues toimetamistega on nii ja naa - maapind on lõunani külmunud, ega nii eriti miskit veel ei toimeta. Õunapuud on lõigatud, kuusehekk pügatud. Samas on lõikamata kaks noort õunapuud. Üks neist tõenäoliselt pikalt ei ela, vaadates tema haigustunnuseid, aga teine on tugev. Paraku ei ole see õunapuude lõikus mu tugevaim külg ja sp ka viivitus. Sel nädalal tuleb ikka ette võtta. Kõikidel põõsastel, mis sai lubatud välja juurida, on maapealne osa maha lõigatud. Juurimisega läheb veel natuke aega. Uutele tulijatele on päris avarad pinnad tekitatud. Nimekirjad uutest pargielanikest on ka koostatud. 
Kadudest aias on paraku vara veel rääkida, talv ikkagi. Esimese pilguga küll midagi ei ole täheldanud. Paraku lumekuppude ninasid veel näha ei ole.
Sügisel tõstsin müügiplatsil kõik alles jäänud potsikud ühte nurka kokku, kus nad olid kaitstud läänetuulte eest ja sinna nad jäid. Ainus asi, mis nendega talve jooksul tegin, oli lume kuhjamine lumevaesel ajal. No ja mis seis siis kevadel - jää ja vesi nagu ikka. Aga jääd on pottide vahel umbes 5cm. Välja sulavad väga väga aeglaselt ja aegamööda. Eks ma neid siis järjest korjan, viin kasvuhoonesse ja puhastan.

 See on üks ütlemata põnev ja mõnus töö. Kuna potid on segamini, siis sildilt vaatan, kellega tegu ja kuidas talvitumine tundub. Mägisibulad on pottides igatahes ilusamad kui õues.

 Merikannid on ka vaatamata niisketele oludele väga ilusad. Kivirikud samuti väga rõõmsad. Kurekellad on kasvu alustanud. Nende kurekelladega on ka paras jama - esimesel aastal peale külvi nad reeglina ei õitse. Ja ega siis keegi neid ka ostma kipu. Aga kui õis lahti - anna ainult kätte. Eelmisel aastal nägin oma silmaga. Kanada kurekellad olid aasta potis olnud ja liikusid väga vaevaliselt. Kui laadale umbes 30 õitsevat potti kaasa võtsin, läksid need mõne tunniga. Sel kevadel siis erinevad kollaste õitega kurekellad peaksid kõigi märkide järgi olema minev kaup. Samuti laimivärvi õitega. Igasugu kurerehad ja maranad on ka täies elujõus.

Hetkel kell 6.56, päike juba paistab, külma on -4,4, tuuletu. Tihased veel söögimajadest viimast võtmas. Päev paistab tulema kevadine.
Igas kevades paraku ka mõni tõrvatilk. Nimelt eile ei olnud ses suhtes just parim päev. Teatavasti tee, mida mööda suurelt maanteelt koju sõidame, on ca 500meetri pikkune kruusatee lõik. Omal ajal, millalgi 1950.-ndatel mu vanaisa selle rajas. Aga suurte maade erastamise käigus mõõdeti see mitte teena, vaid põllumaa sisse. Seega kuulub see teejupike kuue erineva kinnistu juurde, mitte juppigi meile. Teed kasutame naabripreili (majani maanteelt ca 50m) ja meie koju jõudmiseks. Lisaks siis hunnik põllutöömasinaid. See selleks. Eelmisel kevadel sai siis tee korda - kruus peale, silutud ja väga hea sõidetavusega. Tee seisis kenas korras eilseni, vaatamata suht tihedale kasutusele. Eile siis algas ralli - naabripreili mingi külaline otsustas oma mootorrattaga kiiremad ringid teha. Kannatasin see paar-kolm ringi ära, aga kui see ratas juba umbes kümnendat korda sisse tuiskas, siis sain kurjaks. Läksin vaatama, et kas tee on ikka korras või on pinnas selliseks sõiduks siiski pehme. Ja oh sa püha müristus - mis rööpad, kruus laiali, kivid väljas. Kui ma siis naabripreili käest küsima läksin, et kas sel kevadel ostab tema kruusa teele, siis tegi ta mulle selgeks, et ma olen loll. Esiteks ei sõitnud tema selle rattaga, teiseks ei käskinud tema sõbral seda teed mööda  sõita ja üleüldse, meile käib rohkem autosid kui tema juurde. Jah - värvitud juuksed, küüned ja huuled ei anna ei haridust ega haritust. Kui omal ajal ei suudetud ka 9.klassi lõpetada, siis räägib see iseenda eest. Vana-aasta õhtul taevasse lastud rakettide rämps on siiani tee peal maas, jõulude ajal aknast heidetud kuusk siiani akna all, prügikastist lenduv praht ja prügi mööda õue laiali jne. Kummardamise ja prahi korjamise eest ju palka ei maksta. Sellest ma ei räägigi, et kuivanud oksad põõsas ei häiri kedagi ja mädanenud õunad aias puude all ka ju otseselt jalgu ei jää. Kahju on, lihtsalt kahju. Sina teed ja üritad, siis mingi suvaline kuju tuleb ja hävitab. Oleks mingid 15-16 aastased, aga ikka 30-le lähenevad inimesed. Olen küll kurb.
Aga kevad saabub kohe-kohe vaatamata kõigele.



pühapäev, 5. märts 2017

Aedniku kevad on saabunud

Kalendri järgi oleme endiselt talves, aga sisimas tunneb iga aednik, et nüüd on ta vist kohal. Kuigi mina tunnen seda aeg-ajalt juba jaanuaris. Eriti siis, kui lund ei ole ja päike paistab. Paljude puittaimede lehepungad on juba aasta algul nii suured, et ikka loodad, et nüüd ta tuleb. Tuleb ta aga ikka oma õigel ajal. Küll need pungad jõuavad oodata. Pihlenela pungad on stardipaugu ootel juba oi-oi kui ammu. Ja villane lodjapuu ootab käsku.
Kui eelnevatel talvedel olen muret tundnud nii ühe koma teise taime saatuse pärast, siis nüüdseks mõtlen teisiti. See muretsemine peale hallide juuste muud ju kaasa ei too. Taimel sellest kergem ei hakka ja vesi tema pealt muretsemisega ära ei kao. Selle aasta veebruari märksõna oli vesi. Nojah, veevalaja tähtkuju on ju ka veebruariga seotud. Vett meil jagus. Tuli teda nii taevast kui maast. Ümbruskonna sajad hektarid talirapsi said korralikult üle ujutatud. Kahju kohe. Eile, kui maapind oli külmunud, tegingi põldudel väikese jalutuskäigu. Ajuti tekkis tunne, nagu jalutaks taganenud mere põhjas. Veevool on madalamate paikade otsingul tekitanud suured nö mudaluited. Hooga minnes on uuristanud jõesänge. Teed ületades on alles jätnud suurema fraktsiooniga kivid, peenemad osad on läinud. Veel on meeletu jõud. Nüüdseks on maapind hakanud sulama, suurem vesi on läinud ja kahjud teinud.
Aias näitas seisev vesi hästi kätte murekohad. Nimelt on veel väga hea seisukoht ka künka otsas, juhul kui seal künka otsas on omakorda lohk. Mul kivilas oli paar sellist kohta. Eelmisel aastal küll täitsin ja tõstsin, aga olin ise tekitanud taime istutades väikesed lohud. No ja seal see vesi siis seisis ja sillerdas. Samas mõni tegevus on vilja kandnud. Kuna mul enamus istutusala servasid on labidaga lihtsalt servatavad, siis on mul tava need servad hoida nii 10cm laiuselt madalamad ümbritsevatest aladest. Ja see on suur pluss - vesi seisis ümber istutusalade nagu vallikraav, mis kaitses kindlust. Muidugi ka sellisel puhul tahaks ju vett eemale juhtida. Haarasin siis raudkangi ja tuld. Paraku osutus loodus kõvemaks pähkliks kui eeldasin. Mina ja raudkang ei teinud sellele külmunud pinnasele küll miskit. See pisike toksimine ei viinud meid sulapinnani. Siinkohal arvan, et oleks hea omada üht kalameest, kes omakorda omab jääpuuri. Tõenäoliselt see oleks olnud edu pant. 
Ja selle vesise jutuga jõuan taas tõdemuseni, et see heitlik kliima hukutab taimed. Külmale peab ju suurem osa vastu, aga just see jube niiskus, mis lihtsalt mädandab. Kuu aja pärast on esimesed kahjud näha.
Aias saab juba vaikselt toimetatud, olenevalt ilmast. Hortensiad said kevadise lõikuse, õunapuud on lõigatud ja vaikselt saavad kevadisema ilme ka istutusalad. Vastik on see harilik maajalg, mis minu meelest roomab ka lume all sinna istutusalade poole. Seda ma juba mingi päev kakkusin. Mõrusoola ostsin okkaliste turgutamiseks. Olen seda ikka kevadel kasutanud ja minu meelest annab sära küll. Eriti hästi pritsides. Kuigi endale mugavam on teda puu alla raputada. Mul just mõned noored okkalised vajaksid nagu lisaturgutust. Aga samas, vbl nad säraksid ja kosuksid ka ilma selle mõrusoolata. Ma lihtsalt kujutan ette, et just see aitab. Vähemalt raha on kulutatud :)
Palju titataimi on pikeeritud ja kosuvad. Just eile mõtlesin, et see pikeerimine pidurdab umbes nädalaks taime kasvu. Kui panna kõrvuti pikeeritud taim ja see potike pikeerimata taimedega (millisest pikeeritavaid võtsin), siis on vahe visuaalselt hästi näha. Nädal ajakaotust. Isegi siis, kui saad korralikult mullapallikesega toimetatud. Külvidega läks nii nagu alati. Oli õnnestumisi ja ebaõnnestumisi. Kõik, mis pooleteist kuuga ei idanenud, viisin uuesti külma. Hetkel on nad küll vanade puhvaikade all soojas. Tuleb siis miskit või mitte, vahet pole. Ebaõnnestuvad juba aastaid mitmed ängelheinad, elulõngad ja käokingad. Varsti on aeg kasvuhoone küdema panna.
Tibud.

Linde käib söögimajades aina vähem ja vähem. Meie poolt pakutav toit enam ei kõlba. Sinitihased on veel need, kes ennast akna taga kõige rohkem näitamas käivad. Kiivitaja ja lõokese olen ära näinud ja ära kuulnud. Kuna valget aega on rohkem, siis näeb ka loomi rohkem. (Kell on 6.30 ja päris valge juba väljas). Kitsed jalutavad viiekesi ümber aia.
Turvas sai ära ostetud. Tõenäoliselt läheb järgmisel nädalal puude-põõsaste potistamiseks. Vähe mul neid on, aga üritan esmajärjekorras nemad pottidesse kühveldada. Ja maa sulades on taas vaja ülearuseid puid-põõsaid juurida. Ehk saab mõne puhul naabrimehe traktorist abi. Olengi vist nagu natuke imelik, eelmisel kevadel oli sama töö. Mis liigne, tüütu ja mitte nauditav, aitab küll. Kaks tuhkurenelat 'Grefsheim' on vallutanud mu väärtusliku kiviaia. Aga see aed on parim koht kribudele. Enelad servadest välja ja saan paar meetrit aeda juurde. Aia taga on veel üks üleliigne 'Grefsheim'. Paar põisenelat (neid on lihtsalt liiga palju), harilik sarapuu (kasutegur null), künnapuu (lihtsalt olemise pärast ei pea olema), kurdlehine kibuvits (neid on liiga palju), värdforsüütia (õitemerd näeb üle 5aasta, nagunii neid mitu) - need lähevad juurimisele. Uute soovitaimede nimekirjad on juba tehtud. Ja mitmed noored puud otsivad paremat kohta. Inglise tuhkpihlakas ja mouguetti pihlakas on vaja esmajärjekorras ümber kolida. Juba ruumipuudus sunnib korrektiive tegema.
Kiviaeda varjavad tuhkurenelad.

Täna paistab taas väga vinge tuul olevat, siis ma aeda ka ei kipu. Koduleht vajab veel natuke täiendamist, mõned vaibad kudumist, natuke pikeerimist. Tubasemaid ehk ruumisiseseid töid leiab küllaga. Ja ongi kogu lühike varakevadine lugu kirjas.
Kõik on pildil kirjas.

reede, 27. jaanuar 2017

Aiahooaeg on alanud

Tänasega võin mina oma aiahooaja vist alanuks lugeda. Soojakraadid täna küll teab mis kõrgele ei kerinud, aga oli tuulevaikne ja mõnus õueilm. Kuigi jah, udu oli ma ei tea mitmendas astmes. Nähtavus oli küll olematu. Täna said siis mulda viimased püsikute seemned, mis mul varutud olid. Miskit ülipõnevat mul ei ole, aga nipet-näpet midagi ikka. Ja külvasin kasvuhoones, nii mõnus kohe. Tavaliselt jaanuaris saab ikka tubastes tingimustes külvid tehtud. Muidugi kui miskit uut seemnemaailmast veel kätte satub, siis katsetan ikka jälle. 
Puishortensiad ja jaapani enelad lõikasin tagasi, samuti hulka püsikuid, mis sügisel talvekaunistusteks alles said jäetud. Selle suure vettimisega olid nad juba inetud ja ega see mädanev ollus taime peal teda kuidagi ei kaitse ka. Esimene suur kärutäis sel aastal läks lõkkehunnikusse.
Vaher ja hobukastan jooksevad mahla, see on kindel. Ei oskagi arvata, kui veebruaris juhtub veel käre külm tulema, kas puudele liiga ka teeb. Mahl ju ringleb ja kui külmub, siis ongi pauk ja koorelõhe. Aga ei ole mõtet muretseda asjade pärast, mida juhtunud ei ole. Kollase kastani pungad on hobukastani omadest tunduvalt tagasihoidlikumad. Vähemalt elus tundub ta küll olevat. Söödava kuslapuu pungad on juba natuke avanenud, lehtede roheline toon paistab kohe silma.  Suurelehine pärn 'Tortuosa' uhkeldab oma punaste pungadega. Harilik sinilill ja aed-lumeroos valmistuvad õitsemiseks. Pisiputk uudistab maailma. Sellised tänased vaatlustulemused siis. Hullu ei paista aias midagi, vaatamata sellele, et seda vihma on tulnud pidevalt. Ei mahu see vesi enam kuhugi ära. No eks ta ikka looduses nii on, et tugevamad jäävad ellu. 
Tihased laulavad juba nädala jagu. Täna raadiost üks linnutark just rääkis, et tihastel hormoonid juba möllavad. Puukoristaja oli eile pesa koristamisega ametis. Kevade hõngu on õhus.
See talv ongi mul olnud vist elu kiireim, et ei ole jõudnud isegi kirjutada. Igasugu sada toimetust on pidevalt käsil. Linnakorteris on remont pooleli. Nii kuidas jõuan, nii teen. Maal sai ärklituba uue kuue ja sauna kaminaruum uue viimistluse. Ja muidugi kudumine võtab oma aja. 
Eile alustasin taas kodulehe korrastamist, mis võtab ka tohutu aja- ja energiakulu. Ja minu miinus on see, et ma ei tea ju veel, mida kõike ma kevadel pakkuda saan. Sp ongi natuke nagu keeruline. Kui tellid kauba sisse, oleks tunduvalt lihtsam. Tead ju täpselt, mida müüma hakkad. Aga ise ma selle tee olen valinud ja saan hakkama.

Nüüd veel targematele üks küsimus - miks mu hariliku kuuse 'Aurea' tüvi ja oksad on kõik sammaldunud? Mis võib olla selle põhjus ja mida tuleks teha? Mina küll ei tea. Kuusk näeb siis välja selline, ühesugune nii lõuna- kui põhjaküljest.


Silma alla jäi ka harilik ebatsuuga. Tema oli täna lihtsalt märg.

Vee üleküllus eilse seisuga.





pühapäev, 25. detsember 2016

Päike

Täna paistis päike, küll imeväike ja natuke ainult piilus, aga ta oli olemas. Ja kuna eilne jõululaud oli rikkalik ja kilod kehakaalule lisandunud, siis valisin tänase kauni päeva aiatoimetusteks. Plaan oli tegelikult ainult natuke siit-sealt muruluuaga lehti kokku tõmmata. Seda tegin loomulikult ka ja terve kärutäis lehti sai aiast välja viidud. Põisenelad hoidsid ka lehti nii pikalt, need olid kõik murul laiali. Ja kuldsõstar on tänagi veel uhkes leherüüs. Mõnus oli väljas, täielik laeng kehale ja vaimule. Sellised riisumise tunnid tunduvad väga vajalikud. Nimelt siis on aega mõelda ja vaadata, eriti mõelda, et mida vaadata. Nii ma siis avastasin nii mõndagi. Kõigepealt minu kaks pisikest paju - Boydi paju (Salix x boydii) ja võrkjas paju (Salix reticulata) olid ilma katteta ja vihma käes. Mul on nad esimest talve aias ja ma isegi ei teadnud varem, et on olemas talvisele niiskusele tundlikke pajusid. Suurem osa neist ju niiskuslembid. Aga näe, need kääbikud vajavad vihma eest kaitset. Täna said siis väikesed ''varikatused'' peale. Tegelikult oleks pidanud seda juba varem tegema.
Teiseks tuvastasin, et minu hariliku pärna 'Lico' pookekoht on väga kehva väljanägemisega. Enda viga, et ostes pookekohta lähemalt ei uurinud. Nüüd natuke haavapeitsi panin ühte kohta, ehk ikka elab edukalt edasi. Sinisel kontpuul oli neli oksa kuidagi kahtlaselt murdunud, lõikasin murdekohalt oksakääridega korralikult ära. Vot sellised pisikesed tähelepanekud, mida toas olles ei oleks märganud.


'Lico', pilt küll udune, aga pookekoht paistab küll.


kolmapäev, 21. detsember 2016

Mõtlemise aeg

Täna on aasta pimedaim ja lühim päev. Kuigi aus olles on totaalne pimedus kestnud juba mitu nädalat. Päikest ei ole. Päevad on lühikesed ja pimedad. Aega mõelda ja niisama oleskleda peaks jaguma piisavalt. Kuigi minul on kiire pidevalt. Jah, aias ei ole teha praegusel ajal midagi. Pidev vihmasadu, udu, niiskus ja pimedus. Nautimise hetki napib. Vaba aeg kulub vaipade kudumisele ja lugemisele.

 Lugeda olen jõudnud piisavalt. Kuigi kui aus olla, siis enamik raamatuid on lihtsalt vanade teadmiste värskendamine. Uut ja põnevat leiad harva. Viimane uus oli minu jaoks teadmine amuuri korgipuust. Miks ta mul ei vilju? Aga seepärast, et korgipuu on kahekojaline ja seega oleks vaja kahte taime, aga.... Kumb on isas- kumb emastaim, tont seda teab. No ma igatahes plaanin kevadel ühe lisaks hankida.
Nüüd on käes siis see põnev aeg, kui kodumaal ringi sõites saab vaadata, kuidas meie aiad talvel ilma lumeta välja näevad. Ei, ma ei mõtle jõulukaunistusi, vaid taimede katmise kunstilist poolt. Ise ma ei armasta siin mingit katmist ega matmist ja ma täiega jälestan neid jubedalt kaetud taimi. Kui ikka iluaed, siis olgu ilus aastaringselt. Kollektsioonaia puhul on loomulik, et üritatakse kaitsta igasugu haruldusi. Näha on meie aedades tõesti kõike - puud vanade kaltsudega kinni tõmmatud, sinise nööriga ka lisaks seotud. Ruberoidid, klaasid, plastkatted ja mida kõike on leiutatud. Oleks lumi, siis tema varjaks, aga nagu ikka on meil lihtsalt kehv suusailm ja lumega kitsas. Ise olen katnud minimaalselt. Need vähesed roosid, mis meil on, nemad on küll kuuseokste all peidus. Kuigi on soe ja see on tegelikult täiesti ebavajalik, aga ära ei viitsi ka enam võtta. Pärnvahtra tüve varjutasin päikese kaitseks ka kuuseokstega, oksad said kinnitatud tüve ümbritseva võrgu külge, Kamina taha istutatud kääbusokkalistele said ka oksad päikese kaitseks peale pandud. Leviisiad ja alpikannid katsin eterniidiga ning liivateed said mõned oksad. Ja see on kogu minu katmine. Tuleb mis tuleb. Niiskus teeb igal juhul enim kahju.


Siin on pildid mu kolmest kasest, kes on istutatud ühel ajal. Ühel puul on näha paks korp, mille kõrguseks on umbes 1,5m. Teatavasti tekib kork arukasel. Tekib ka juhul, kui on puu koort kahjustatud. Korp tekib vanematel puudel. Need puud ei ole kuigi vanad. Millest selline korp, ei oska aimata. Jalutasin eile kraavi peal ja vaatlesin vanemaid kaskesid, mitte ühelgi ei ole sellist korpa.



Mätasjal merikannil on värsked õienupud. Sügis on olnud nii soe, et tema vist arvab, et kevad on saabunud.



Pärnvahtra tüve varjutamine.



Roosid kuuseokste all, mida tegelikult ei oleks vaja.






Nauditav ka ilma lumeta talvel.



Siin mul taas murekoht. Uputasin pottidega põldu hunniku pojenge. Potid said maapinnaga tasa ja mullaga ääreni täidetud. Paraku on külm potte kergitanud ja pottides muld vajunud. Vesi seisab peal. Ma ei oska miskit ette ka võtta. Maapind on alt endiselt külmunud ja vesi seisab ja mädandab. Teeb murelikuks. Lähen viin turbakihi vist peale.



Vesi lainetab ka põllul. Õnneks on istutusalad veevabad siiani. Siiski natuke kõik kõrgemad ja istutusalade servad madalamad, vesi valgub äärtesse. Seegi hea.

Aga muidu on elu ilus ja tuleb nautida iga hommikut, mil silmad avame. Elu on siiski kingitus, mis meile on antud!
KAUNIST JÕULUAEGA KÕIGILE!

laupäev, 26. november 2016

Kadripäev

Kadripäev on saabunud imekiirelt, kaugel see aasta lõpp enam on. Sprinteri kiirusega liigub see aeg. Esimene lumi on juba sulada jõudnud. Tänane päev oli üle hulga aja natuke heledama ja rõõmsama moega, aga üldseis on küll nagu polaaröö. Pidevalt valitseb pimedus.
Tahtsin veel veidi külvi teemadel arutleda, mõtiskleda. Mitmed sõbrad teevad sügiskülve, kasutades nö külvipottide kaantena tagurpidi pööratud poolikuid plastpudeleid. Iseenesest hea mõte, kui külve vähem. Mul on hetkel 30 külvitopsi, sellist pudelite rivi ei viitsi ausalt tekitada. Samas peab jälgima, et külvid otsest päikest ei saa. Tekib terava päikesenurga all kasvuhooneefekt ja seemned võivad idanema hakata. Just seepärast on mul ka kasvuhoone uksed avatud, sest vaatamata pilves ilmadele tõuseb temperatuur klaashoones päris nobedalt.
Võtsingi oma külviraamatu kätte ja vaatan siin nii õnnestumisi kui ebaõnnestumisi. Kuna erinevate püsikute seemned vajavad idanemiseks ka erineva pikkusega külmaperioodi, siis oleks hea teada, kui pikka külmaperioodi mingi liigi seemned idanemiseks vajavad.  Kui näiteks kolmiklillede seemned võivad idanemiseks vajada üle 500 päevast külmaperioodi, siis ei ole ju mõtet veebruaris külvata ja märtsis tärkamist loota. Sellest lähtuvalt olengi teinud külvid kas suvel, sügisel, talvel või kevadel. Näiteks lõhislehine ülane Anemone multifida  - selle liigi puhul ei olnud ma kindel, kui pikka külmaperioodi seeme vajab. Erinevad ülase liigi seemned vajavad 0-90 päevast külmatöötlust. Mina tegin külvid kohe pärast seemnete külvamist 10.juulil, esimesed tärkasid 12.augustil. Talvitusid hästi. Korraliku taime sain alles kolmandal aastal.
Emajuure Gentiana puhul soovitatakse samuti sügiskülvi. Mina olen külvanud juba 19.juulil ja taimed on tärganud 19.veebruaril. Seega oli külmatöötlus vajalik, sest muidu oleks nad ninad sügisel välja pistnud.
Üks perekond, millega olen täielikult ebaõnnestunud, on käoking Aconitum. Olen päris mitmeid liike katsetanud, paraku siiani edutult. Nemad on jällegi sellised naljatilgad, kes tärkavad temperatuuril 5-12. Ehk see ongi mulle natuke raske olnud, sellise temperatuuri hoidmine. Paratamatult soojeneb kevadel kasvuhoone kiiresti ja jahedana on teda hoida võimatu. Õue viies risk veel suurem, sest seal võib ootamatu öökülm idandid hukule viia. Võib-olla oleks sellised seemned arukam põllule külvata ja lihtsalt oodata. Tegelikult on selliseid madalal temperatuuril idanejaid palju ja väga paljud sellised külvid on mul siiski õnnestunud, olenemata sellest, et ma ei ole neile soovitatud tingimusi suutnud pakkuda. Ühed sellised on näiteks upsujuured. Neid liike olen ka mitmeid katsetanud, paraku siiani edutult. Samas, nad võivad idaneda ka mitu aastat ja eks selle külvikasti niiskena hoidmisega nii pika aja vältel mul murekohad tekivadki. Sel korral katsetasin taas valge upsujuurega, näis kas suudan oodata.
Kunas on õige aeg korjata seemneid, et nad ikka valmis oleks? Mina ei tea vastust, visuaalselt hindan. Kui külv ei õnnestu, võis ju ka seeme ebaküps olla. Näiteks olen paar aastat ostnud varretu keelikurohu Carlina acaulis seemneid ja külvid on paraku ebaõnnestunud. 2015 sügisel võtsin ise seemneid - külv õnnestus täielikult. Ja ka isekülv oli korralik. Või näiteks männilehine peekerlill - Penstemon pinifolius, tegin paralleelselt kaks külvi. Ühe paki seemneid ostsin ise, teise saatis Milda, ühe firma seemned ja ühe säilivusajaga. Üks külv tärkas korralikult ja teisest mitte ühtegi taime. Midagi oli kuskil järelikult valesti.
Samuti ei ole väga harvad juhtumid, kui ostetud pakist ei leia loodetud taime seemneid. Õnn on muidugi see, kui enne istutamist ikka taime ära tunned. Jäänelgi seemnetest sain kunagi hulga nurmnelke ja ainult 4 jäänelki. Nõmmkanni asemel tubakat kasvatada on ka omaette ooper.
Olen neid külve nii palju teinud, et neist võiks lõputult jahvatada. Selle põhjal mõtlengi, et klassifitseerun pigem katsetajaks kui aednikuks. Nüüd olengi mõelnud, et pistikutest saab ju taime kordi kiiremini. Suure osa seemnepakkidele kuluvast rahast võiks igal aastal kulutada hoopis uute taimede hankimisele. Seemnekülv jään toimetama nii või teisiti, lihtsalt mahte ei ole mõtet suurendada.
Muudest tegemistest ka. Palju jututeemat on Aalujatel juba olnud Matthew Biggs'i raamatu ''Suured aednikud''  ümber. Nagu enamiku raamatute puhul - mõni koht meeldib rohkem ja mõni koht tekitab vastakaid tundeid. Mulle meeldis enim see äratundmisrõõm taimede osas ja meeldis see, et väga paljude aednikega mu vaated ja mõtted ühtisid. Ning tõesti, ei ole siin maailmas enam midagi uut. Need nn kaljuaiad, millest meil siin hooga vaimustuti, on ju tõesti iidvanad. Põnev oli lugeda näiteks kahelehise džefersoonia leidmisloost ja kui vana see liik juba on, ometi maksin tema eest veel eelmisel aastal päris korraliku hinna. Inglise aiad on mulle alati sümpaatsed olnud ja siin lugedes sai ka oma fantaasiat mõnuga kasutada. Kuigi jah, üks selline küsimus tekkis küll seda raamatut lugedes - kes on aednik? Kas inimene, kes ise hommikust õhtuni on aias või hoopis see, kes jagab aednikele käske. Aga vahet tegelikult ju pole, kui aed elus püsib ja toimib. Eks vaielda või veel nii mõnegi loetud väite üle, kuid mõnus lugemine oli siiski.
Ja eile leidsin Eneli Krägeri raamatust ''Siin- ja sealpool aknalauda'' vastuse oma ammusele küsimusele. Nimelt teadsin mina juba lapsest saati, et lehis on lärt. Ja kui ma Luua koolis meie dendroloogia õpetajalt selle kohta küsisin, siis tema ei osanud küll mitte midagi vastata, sest ta ei olnud selle sõna kasutusest kuulnudki. Ja mis ma nüüd loen - lart öeldi lehise kohta Mulgimaal Loodi kõnepruugis. Uskumatu, kui leiad vastuse oma küsimusele nii ootamatul moel. Lugeda, lugeda ja veelkord lugeda!
Oma aia tegemistest miskit põnevat ei olegi pajatada. Uut on hollandi iiriste vallas. Nad on mul õues nii paar-kolm aastat pidanud, mitte enam. Aga kuna sibulapakid olid poes odavad, siis minu ostukorvi nad hiljuti tee leidsid. Kuna sügis oli juba hiline, otsustasin nad panna kuiva turba sisse, pimedasse ja külma. Aga nii paari soojakraadi juurde, et külm ligi ei pääse. No ja mis on hetke tulemus, kõik sibulad on ninad taeva poole sirutanud, pikkust neil nii 2cm. Järjekordne katsetus, kas peavad nii kevadeni vastu ja kas õisi näen järgmisel aastal.
Homseks lubab taas lumesadu.




teisipäev, 8. november 2016

Taas aeg külvata

Järjekordselt on kätte jõudnud aeg, mil tarvis lagedale otsida oma kogutud ja varutud seemnepakid. Miskipärast on külvajal tunne, et iga külv oleks nagu esmakordne. Kas on see tingitud sellest, et üritame taas elu anda taimedele või lihtsalt uuest ootusest, jumal seda teab. Minuga igatahes nii ta on. Kuna olen neid külve igat masti teinud juba alates eelmise aastatuhande lõpust saati, siis võtan aega sel teemal natuke ka blogida.
Algajal aiapidajal on kõige kergem ja kindla peale minek alustada suvelilledega (suvikutega). Nende külvidega on küll aega kevadeni, aga igasugu põhitõed tasub ennetavalt selgeks teha. Kui mina oma elus esimesed külvid tegin, siis see oli küll puhtast omaenese tarkusest, nii paljukest kui seda antud oli. Suvikute seemnepakke olid toona täis kõik ajaleheputkad ja kioskid. Ja nii neid esimestel aastatel siit-sealt ostetud sai. Reeglina tärkasid kõik seemned ja minu meelest veel duubeldades. Eks need külvid said maru tihedad ja seega ka taimed nõrgemad. Suvelill sirgub kiirelt, vajab ainult piisavalt sooja ja valgust. Seepärast peab arvestama, kunas on õige aeg külvata, st kas on köetav kasvuhoone või saab tubastes tingimustes sobiva valgusspektriga taimelampe kasutada. Aknalaual on see puudus, et kevadel on siiski valgust vähe ja oma kiire kasvu tõttu kipuvad noored taimed välja venima. Kui esimesel aastal on suvikutega kõik reeglipäraselt läinud, siis tasub kiigata püsilillede ehk püsikute seemnete poole. Kahjuks on meie kaubandusvõrgus püsilillede seemnetega suht kitsas. Seepärast külastan ma aiakauplusi alati, kui nad tee peale jäävad. Samuti on minu meelest puuduseks seemnepakkidel olev puudulik info. Mul isegi ei tule meelde, kas ma olen kohanud mõnel seemnepakil kirja - vajab 60 päeva külmatöötlust või seeme vajab kraapimist või happega töötlemist.  Selle ämbri otsa olen ma elus juba astunud.  Mäletan, et ostsin ammusel ajal mingi raha eest, mis ei olnud just väike, paki alpi taimede seemnesegu. Külvasin siis korralikult nad topsi ja ei saanud ma sealt ühtegi taime. Seekord ajasin süü muidugi praakseemnete kaela. Tihti saab fb-st lugeda, et seal ja seal müüakse ebakvaliteetseid seemneid - ei idane. Muidugi võib viga olla seemnetes, aga alati ei pruugi. Tuleb lihtsalt enne külvi natuke vaeva näha ja taimele taustauuring teha. Tänapäeval on olemas ju kõigi võimalustega internet, seega infot leiab ikka. Kui mina oma esimesi külve tegin, siis ei olnud mul isegi arvutit. Ma kujutasin ette, et nii lihtne see ongi. Kevadel tulid uued seemned müügile, et ostad, külvad ja voilaa...taimi tuleb mühinal. Tegelikkus osutus hoopis keerulisemaks.
Olen endale püsikute seemneid hankinud kõikjalt, kaasa arvatud oma taimedelt seemnete korjamine. Olen jälginud ka külviaega, kas seeme vajab külmatöötlust või mitte. Katsetanud ühe liigiga nii sügis- kui kevadkülve. Tulemusi on ette ennustada võimatu. Näiteks Pulsatilla  liikide seemned on soovitav külvata kohe pärast valmimist. Paar aastat olen nii teinud ja sügiseks on juba kahe pärislehega taimed olemas olnud. Tõsi, õitsema nad ei kipu ka teisel aastal veel mitte. Sel aastal unustasin seemne korjata ja viimased valminud seemned pärsia karukellalt võtsin oktoobris. Tegin ka kuu lõpus küvi. See ongi nüüd see katsetuse koht, et kas seeme jõudsi sügisel idanema hakata ja hukkub talvekülmas või jääb ellu.
Kiirelt idanevate seemnetega on sügisese külvi korral see oht, et nad kipuvad enne külmasid tärkama ja siis ei ole neid võimalik enam päästa. Paraku ei tea ju ilma ka ette. Ka jaanuari pikem sulaperiood võib mõned seemned idanema panna. Selliste seemnete külviga peab ajastus õige olema.
Sügisese külvi puhul soovitavad teadjamad taimetargad järgmist - peale külvi hoida külvikaste soojemas ruumis, et seemned saaksid end vett täis imada. Seejärel viia jahedasse ja õpuks kasvuhoonesse. Olen minagi nii teinud ja hetkel ongi mul jahedamas ruumis hunnik külve ootamas, et liikuda edasi külmkasvuhoonesse. Aga olen katsetanud pikemat külmatöötlust vajavate seemnetega ka järgnevalt - pool seemnetest külvan sügisel ja järgin eelpool välja toodud nõudeid. Teise osa seemneid viin pakiga külma ja hoian neid seal kevadeni ning külvan kevadel. Ja ei saa väita, et nii külv ei õnnestu. Väga paljude liikidega on mul õnnestunud nii sügis- kui kevadkülvid. Seega must ei ole alati must ja valge ei ole valge, on väga palju erinevaid halli varjundeid. Selle katsetamine võtab lihtsalt aega. Sel korral on sarnane katsetus mul valge upsujuurega. Tegin kaks sügiskülvi ja hulk seemneid läks jahedasse ruumi kevadkülvi ootama. Kui ei katseta, ei saa ka teada.
Veel peaks püsikute külvi puhul teadma, et nii mõnegi liigi seemnete idanemine võib võtta aastaid. Sel juhul peab endas kindel olema, et suudate substraadis paar aastat niiskust hoida. Mina seda ausalt öeldes ei jõua ja sp ma olen ka paljud külvid minema visanud. Aga kellel on aega ja tahtmist, siis miks mitte. Teiseks on mitmete liikidega see mure, et esimesel aastal kasvatavad ainult idulehed ja seejärel kuhtuvad. Ka teisel aastal eriti suurt elujõudu neil veel ei ole. Jällegi oleks vaja aega ja meelespidamist neid potsikuid niiskena hoida. See teema oli mul eelmisel aastal jumalatelillega. Õnneks on mul põllus ruumi ja panin need mitukümmend kribalat põldu. Jääbki üle oodata kevadet ja alles siis saan teha kokkuvõtte, kas külv õnnestus või mitte. Sel eesmärgil, et endale aeda jumalatelille saada, ei ole teda küll mõtet külvata. Nad ei ole ostes üldse kallid ja saab kohe õitseva taime. Milleks siis mitu aastat jännata.
Veel üks oluline faktor on teada, mis liigid omavahel segi tolmlevad. See on oluline juhul, kui ise seemet korjata. Toon näite suvikutest ja nende tolmlemisest. See oli palju aastaid tagasi, kui sattusin Pärnus toonase Mudaravila ees oleval haljasalal jalgu puhkama. Suured ümmargused peenrad olid täidetud erineva tooni ja kõrgusega takeetestega. No mina meistrimees korjasin siis mõned õitsenud õied, sildid värvi ja kõrgusega juurde ja järgmisel kevadel läks külviks. Ja kui nad siis maha said istutatud, siis oli see peenar ikka täielik pornograafia. Seal oli kõike toone ja igasugu kõrgusi. Nii sain ma esimesed teadmised tolmlemisest üldse. Näiteks kurekellad on selline vahva pere, mis kergesti segi kipub tolmlema.
Ja sorti ei saa ka seemnest. On küll palju sorte, mis annavad seemne kaudu omadusi päris hästi edasi, kuid enamus siiski mitte. Sp ma ka eriti ei ole katsetanud nende sortide külviga, aga võiks proovida. Just praegu tekkis mõte, et oleks võinud harilikult angervaksalt 'Aurea' ju seemet võtta ja proovida, kas annab kollase lehevärvi edasi. Kaldun arvama, et mingi protsent võib isegi õnnestuda. Tasub proovimist.
Minu selle sügise külvid on nüüd tehtud kahes osas. Esimene sats on juba kasvuhoones, teine jõuab varsti järele. Algusaegadel kasutasin külvide tegemiseks margariini topse, kuhu sorkasin augud põhja. Aastatega sai selgeks, et need topsid on liiga madalad. Sügavama topsi eelis on see, et substraat püsib pikemalt niiske ja juurtel on rohkem ruumi areneda. Nüüd olengi kasutanud lillepotte sügavusega 11-13cm. Potid lähevad taaskasutusse ja pesnud ma neid enam ei ole. On olnud aegu, kui kasutasin külvamiseks ainult uusi potte või pesin kasutatud potid kaalimpermaganaadi lahusega. Paraku ei näe ma sel tööl suurt mõtet ega kasutegurit. Kui tõesti on mingi väga haruldane seeme, ehk sel juhul. Õues idanevad seemned ju tavalisel mullapinnal ja tasub märkimist, et väga edukalt. Külvanud olen Kekkilä kasvuturbasse. Mulle sobib see peen fraktsioon, et ei pea neid halge sealt välja pilduma. Kui on meeles olnud, olen lisanud ka superfosfaati - seda tarkust ma kuskilt jälle lugesin. Kuigi tavaliselt alustan vedelväetise lisamisega kohe, kui esimesed pärislehed ilmuvad. Vermikuliidi ja perliidi kasutamisest loobusin ja seda põhjusel, et ma ei näinud sel erilist kasutegurit. Sammal tekkis nii ehk naa ja kui ikka ei kastnud, siis kuivas samuti kui ainult turbasegusse tehtud külvid. Lund ma kasvuhoones külvidele peale ei pane. Seda põhjusel, et kevadel see lumi sulab, jäätub, sulab, jäätub. Pigem katan enne suuri külmasid, nagu ta nüüd lubab, taimed paksude vaipadega. Vaibad viisin varakult kasvuhoonesse valmis. Ja väljas lageda peal ei ole ma külve hoidnud sel lihtsalt põhjusel, et meil on ''kodulinde'' väga palju ja nad on väga uudishimulikud. Samuti talvised vihmasajud võivad pottidest selle väärtusliku kraami minema viia.
Järgmise blogimise tarvis otsin välja oma külviraamatu ja siis analüüsiks natuke konkreetsemalt.
Viimased külvid on veel turbaga katmata.


Esimene lumi on alati ime ja imeilus.