Lehevaatamisi kokku

laupäev, 29. aprill 2017

Lõpuks ometi

Eile oli meil siis esimene selline kena kevadpäev, mil kannatas terve pika päeva õues askeldada. Eelnevatest päevadest ja ilmadest ei taha mitte mõeldagi. Neli aastaaega vaheldsid neliteist korda ööpäevas. Rahe tahtis kasvuhoone klaasid sisse peksta. Tuul tahtis prillid peast minema viia. Külm võttis eluisu. Kaos täielik.
No aga eile oli siis ok. Kuigi hommikupoolikul sai ka jope korra seljast maha visatud, siis varsti tuli ikka käed varrukatesse tagasi toppida. Erilist suvesooja ei tulnud, aga ilus oli sellegipoolest. No võtsin siis käsile kaks sellist istutusala, mis on nö olemas, aga sellised pilla-palla paigutusega ja taimestusega. Alustuseks sai põisenelaid tugevalt noorendatud ehk vanu oksi välja lõigatud. See annab võimaluse nende alla istutada nii mõndagi. Järgmisena leidsin oma nutipõõsa taas üles - tema oma aeglase kasvuga kadus mul eelmisel aastal kukekannuste ja elulõngade vahele ära. Tõstsin ta natuke valgemasse kohta. Kaks th kukerpuud elasid üksteise kukil, st olid väljunud oma mõõtudest. Pisema kaevasin suure mullapalliga üles ja ka tema sai uue kasvupaiga. Siis võtsin aga riski, sest kaks sellist minu jaoks hinnalist taimekest oli vaja ka mujale viia - nimelt efedra ja kahtlane kahtlane karukell vajasid esinduslikumat elupaika. No ümber ma nad ka tõstsin ja uued elukohad said mu meelest paremad. Kas ka neile meeldib, näitab aeg.


Elulõngade toed said veel uue värvikuue ja korras üks ala oligi. Istutada oleks sinna küll, aga sellega ma veel natuke ootan.

Seejärel kolisin oma tööriistadega mõned meetrid edasi ja kõndisin ümber selle põõsastiku. Alustan siis otsast. Seal kasvab mul kolm erinevast suuruses ebajasmiini 'Nana' või 'Compactus' või mis ta täpselt on. Kompaktne on ta küll, aga kõik maad puutuvad oksad võtavad ka juured alla. Laiust aiva tuleb. (See jutt sai nüüd kirjutatud eile, s.o. 28.04 Poole teksti pealt otsustas arvuti taas streikima hakata. Kohakuti asetsevad klahvid m n j h u ja y ei allu käskudele. Tegin oma targa aruga taaskäivituse, aga kuna arvuti parool sisaldab just neid tähti, siis ongi kogu moos. Nüüd veel esmaspäeval püha ka ja saan remonditöökotta siirduda alles teisipäeval. Kasutan täna siis koerailma ja võõrast arvutit, et alustatud tekst lõpuni toimetada.)
Ebajasmiin 'Compactus grandiosus' vms võiks selle põõsalise nimi olla. Mul oli küll plaanis kevadel kaks neist välja juurida, aga see töö jääb vist nii aja- kui tööjõu puudusel oma aega ootama. Kõigepealt leidsin siis päris suure hulga ülaseid. Need on Helle päritolu valged täidisõielised. Rohkem ma neid määrata ei oska, aga paljunenud on usinalt. Ja hetkel näeb neid tõesti ainult kõhuli maas olles. Tärkavad taimed on meie mullapinnaga nii ühte karva, et fokiniga ei oleks vist mingi probleem neist ilma jääda. Edasi tuleb kanada punanupp. Teadsin, et seal peab kasvama kolm titekest. Taas põlvili ja juhuu, kenasti talvitunud ja tõusevad - varsti lähevad potti. Ise olen külvanud oma punanupu seemneid paar aastat juba tulutult. Järgmiseks ripsmeline metsvits 'Firecracker'. No vot seda tegelast siis piirates ja kaevates mõtlesin endamisi - ole sa pealegi peene perenimega ripsmeline ja veel uhkema sordinimega, metsvitsaks jääd sa ikkagi. Vaata sama lugu on inimestega, nii mõnigi püüab olla peenem ja trügida peenemasse seltskonda ja näida paremana, kui ta tegelikult on. Aga Maali jääb ikka Maaliks ja seda muuta ei saa. Väga hästi öeldi ühes seriaalis - plekkpurgi võid ju üle kullata, aga kui kraapida, tuleb ikka plekkpurk nähtavale. No vot see metsvits on ikka metsvits - jõuline jalutaja, vallutaja ja lammutaja. Käitumismuster on olenemata moodsast välimusest kõigil üks.
No ja siis hakkasin leidma tõrvalillede vahelt ja seest lumekuppe, õitsvaid ja mitteõitsvaid. Lõpuks tekkis juba lumekupufoobia, ei julgegi kuskil enam torkida. Nüüd on mul tekitatud sinna väike tokimajandus - mida on võimalik välja urgitseda ja transportida, siis need püüan kõik ühte kohta toimetada. Tõenäoliselt on seekord logistikaga tegelenud keegi allpool maapiiri.


Siis leidsin lapikese enda külvatud karatau laukusid. Seemned Milda päritolu ja külvatud paar aastat tagasi. Sel aastal võtavad lehed juba kuju. Ega mul neid just vaja ju ei olnud, endal korralikud taimed olemas. Aga kuna seemned olid, huvi ja tahtmist oli, siis olen vähemalt proovinud. Kuigi mainin taas, et laugu sibulikud on ikka tark osta selle ala meistritelt või veel parem, hollandlastelt.
Ah jaa, vahepeal oli veel looklev forsüütia. Tema sobib me aeda sp imehästi, et oma madala kasvu tõttu näen ma neid kauneid kollaseid õisi igal kevadel. Harilikul forsüütial aga kõigest üle mitme aasta. Hariliku sortidest olengi alles jätnud ühe vanema teadmata nimega tugevama isendi. Lookleva miinuseks on jällegi see, et ta tahaks nagu loogelda väga laialt ja siis peab neid juurdunud oksi maast lahti sikutama. Õnneks ei ole see raske töö.
Ja nende põõsaste alla on lahti lastud aedmaasikas 'Variegata',  koldnõges 'Florentinum', täpitud kellukas ja akakapsas 'Burgundy Glow'. Üks peenema nimega kui teine. Tegelikult eraldi võttes ei hinda ma neist kedagi kõrgelt. Aga koos seal põõsastes maurates muudavad nad mu elu kergemaks. Ega umbrohtu sealt mudru seest naljalt ei leia. Aga neid piirata on küll kevadel üks tüütu ja vanduma ajav tegevus. No sellised mõtted ja tööd olid siis üleeile.
Eilne hommik näis imeline, päikest täis, tuuletu, täis linnulaulu. Paraku lõunast oli päike pilve taga, õnneks püsis ilm sajuta. Ja taas leidsin lumekuppe. Tee või lumekupu laul. Eelmisel kevadel tõin Lätist euroopa lehise 'Pendula'. Poogitud oli ta 1.40 peale ja imearmas puuke. Sobis nagu rusikas silmaauku mul kivilas ühte nurka. Kahjuks ma ei mäleta üldse ta istutamist ega tema juurekava harutamist. Lihtsalt ei mäleta. Aga kuskil augustis juhtus selline imelik asi, et ta lehed ehk siis okkad hakkasid kolletuma ja septembriks oli ta raagus. Kuna meil on ju peaaegu et naabriks suur euroopa lehisepuistu, siis natuke ma ikka lehiste käitumist tean. Mõtlesin siis, et ehk on see sellest, et kui ma mai algul sellel lehise ostsin, siis oli tema tsükkel juba suves ehk ta oli Lätis kasvuhoones nii palju ette ajatatud ja sõltuvalt sellest saabus ka sügis varem. Aga kui sel kevadel ükski pung kevadet ei näidanud, muutusin murelikuks. Võtsin eile oksakäärid, naksasin siit ja sealt - mis kuivanud, see kuivanud. Isegi kaevata ei olnud vaja, lihtsalt tõmbasin ta maast välja. Visuaalsel hinnangul oli pookealusel juurekava läbi raiutud nii lähedalt, et tõesti, püsikutel on ka paljudel suurem juurestik all. Pelgalt peened narmasjuured ei suutnud täita tema vajadusi. Kahju on, muidugi kahju. Aga just mu harilik pärn 'Lico' oli uue elupaiga otsinguil ja tema saigi nüüd sinna kivila nurka viidud. Kuigi ka tema ei ole nagu väga hea olemisega miskipärast. Okste ladvad on talvega mustaks muutunud, pookekohta vahatasin - tahaks nagu lahti tulla, juurestik oli ka küllalt nigel. Aga ma poputan nüüd teda. Ehk tema elutee saab lehise omast pikem olema.

Taimeaias läheb nagu ta läheb - hetkel ületab küll tootmine nõudluse. Selge see, et lumehange ju keegi ei istuta ja sellise koerailmaga kui täna, ei vaata keegi aia poolegi. Müügiplats on juba küllalt hõivatud ja kasvuhoone ka maast laeni täis. Aga küll see kevad saabub ja õnn tuleb ka meie õuele. Postimüük õnneks ikka edeneb juba praegu.
Ehk maikuus jõuab ka kevad kohale.
 

neljapäev, 20. aprill 2017

Ehk seekord...

Ilmast ei ole mõtet pikalt pajatada, sest teada on, et taaskord oli talv. Alles sai hõisatud saabunud kevade üle, kui ilm tegi tagurpidikäigu. Ega hullu ei ole miskit, aga peale vastikut ja niisket talve selline pikk külmalaine. Muidu saabusid öökülmad ikka mõneks tunniks, aga seekordse hullu külmalainega krõbises maapind jalge all juba varajastel õhtutundidel. -9 on ka palju. Ja ega varjulisemates kohtades see maapind ei ole sulanud siiani. Kuidagi ehmatavalt järsk tagasilöök oli. Mõned trilliumid ja murtudsüdamed olid mul ikka kaetud. Aga nüüd sammume siis vihmase kevade suunas.
Mõni rida taimede potis talvitumisest. Palju mul potte talveks ei jäänud, aga sada ehk ikka. Tõstsin nad lihtsalt üksteise vastu ja ilma meelevalda nad jätsin. Niiske talv oli muidugi neile raske, kevadel oli jää pottidel ja maa küljest neid kätte ei saanud. Nüüd kehvade ilmadega siin istusin kasvukas ja sorteerisin siis jääke. Ja väga üllatavaid tähelepanekuid tegin. Mu meelest sellised 'igavamad' ja 'lihtsamad' taimed läinud, 'peenemad' ja 'põnevamad' alles. Üllatasid kurekellad. Ei ole nad ju miskit erilist, aga kuna seemnekülvist olen erinevaid ikka katsetanud, siis kuigipalju neid oli. Ja kusjuures viiest nimetusest olid ühe taimed täielikult hukkunud. Kogu kupatus. Ega ülejäänudki teab mis uhked ei olnud, aga olid elus. Kuutõverohu 'Variegatum' potte tühjendades ehmatasin esimese hooga - suured paksud valged ussid paistsid turbast. Aga oh ime - hoopis eluterved ja tugevad pungad sirutuvad taeva poole. Selle taimega meenus kohe, et ühel aastal mul peenras ta talvega hävis. Õnneks oli sügisel üks taim potti jäänud ja nii ta mul taas olemas oli. Kollane haldjakell on potis talvitunud imehästi, ei oleks isegi uskunud. Kurerehad ei taha talvel potis olla, kevadel ikka närud seal. See on täitsa põnev uurimus - harutada poti sisu. Ei loe ka see, kui juurestik näib ilus, elus ja terve. Paljudel liikidel kasvupungad täiesti mädanenud. Vot selline omamoodi töö.
Tegelikult tahtsin rääkida loomadest-lindudest. Linde tekib iga päevaga aina rohkem ja rohkem. Kõiki tuvastada ei suudagi. Nüüd on meil kolm paksukest hommikuti kuuseheki nurgas murul päevitamas. Varblasest suuremad, eest sellised heleda-tumeda laigulised. Põhivärvus hallikaspruun. Astuvad välja nii 8-paiku ja umbes tunniks. Veel ei tunne neid.
Punarind on tihti nende seltskonnas.


 Siis on hommikul 6 ''teistsugust' tuvi rapsipõllul. Nemad tulevad natuke varem, nii 7.30  Miskit nad seal jäätunud põllul söövad igatahes.

 Jänes on umbes 100 meetrit eemal, tema on üksi. Ja alati on saba tõusva päikese suunas. Täna hommikul ta ei tulnud. Kitsesid on kolm, nemad on igapäevased ja julged. Maja lähedale õnneks ei ole tulnud - vähemalt näinud ei ole. Rähn on leidnud, et meie õunapuu otsas on just see koht, kus on käbisid kolkida jube hea koht. Sinna puu alla neid käbisid aina tekib, sekka ka tammetõrusid. Mõni käbi on nii suur. No mina ei ole veel näinud, et rähn tuleks ja käbi on noka vahel. Ehk kasutab seljakotti :) Ühe käbi tagumine on vist pooleli jäänud, see on puu otsas praegu.

 Ja eile oli siis täismäng. Õhtul kaheksa paiku sammusid areenile kaks põtra. Esimene oli ikka väga suur, teine natuke pisem. Kiiret neil ei olnud. Aknast ehk paarikümne meetri kaugusel. Vahtisime suud ammuli - mina ei ole enne nii lähedalt põtra näinud. Mingit pilti teha ei tulnud muidugi meeldegi.
Seekord sai siis sedasi. Kevad.

pühapäev, 9. aprill 2017

Kevade rahulik kulgemine

Kevad on käes nii helis kui pildis. Rändlindude saabumine on massiline, laululindude rõkkeid ja naerupahvakuid on õhk täis. Iga päev leiavad aset uued kohtumised. Puudust tunneme veel linavästrikutest, meie omad ei ole veel koju jõudnud. Ninade tulemine maapinnast on massiline. Roomasin lausa kõhuli mööda aeda, et neid pildile püüda ja paremini hoomata. Kõike on piisavalt peale päikese. Sellega on sel kevadel kuidagi kitsas. Kuigi näonahk on juba parajalt pruun, meenutades traktoristi oma, kes töötab kabiinita traktoris.
Samblast on üleküllus ja seda kõik viimased aastad. Suvel ei riiva see nii silma, aga kevadel. Kõndida mööda paksu ja kohevat samblavaipa on iseenesest ju mõnus. Ja ega ta kole ka ei ole. Aga kõik need mullapinnaga istutusalad on ka kevadel samblarohelised. Minu kogemustele tuginedes ei aita siin ei lubi ega puutuhk. Ega muruväetis samblaeemaldajaga. Ikka puht füüsiliselt tuleb seda sammalt riibuda ja ainult riibuda. Enda südamerahuks võib ju lisada tuhka ja lupja (muidugi ainult nende taimede lähedusse, kes seda kannatavad). Seda ma muidugi ka tegin. Hing vähemalt kergem.
Tuhaga oligi nii, et talvega oli teda kogutud kaks suurt tünnitäit. Esimesed tuhapilved lendasid marjapõõsastele. Aga kuna meie aias on marjapõõsaid terve valla tarvis, siis kõigile ma ei viitsinud seda lennutada. Nagunii olin ise ka ülepea halli karva. Järgmise laadungi said luuviljalised. Neid meil nii palju ei ole, paar kirssi, paar murelit ja mõni ploomipuu. Üks vana ploom ongi küsimärgi all - kas jõuab veel kevadel lehtida või on tema aeg läbi saanud. Ootame. Järgmine tuhalaar läks 'Polka'vaarikatele. Rohisin nad enne korralikult puhtaks, eelnevalt olid nad juba lõigatud ja tuhk peale. Muideks rohida on nii varakult ülimõnus - kõik juurumbrohud alluvad su käskudele tõrkumata, Siis veel üks suurem istutusala ja oligi tuhk otsas. Abiks ikka natuke.
Teine pillutamine oli mõrusoolaga. Kas seda vaja nüüd oli, jumal seda teab. Aga inimene on reklaamiohver ja varakult ma selle purgi ka ära ostsin. Seda tean küll omast kogemusest, et kui kevadel oli mõni okkaline ikka eriti räbal, siis ma pritsisin mõrusoola lahusega ja mu meelest se okaste läige ja roheline toon paranesid silmnähtavalt. Sel kevadel mul ühtegi sellist rääbakakku ei olnud. Puistasin siis pulbrit eelmisel kevadel istutatud okkalistele, puukooremultšiga aladele ja mõnele õnnetumale veel. Kõigi tarvis poleks sest iial jätkunud ja ei ole ka vajadust. Ei pritsinud ma lihtsalt aja kokkuhoiu ja mugavuse mõttes.
Aednikul sel kevadel aega on. Ei ole nii, et 9.aprillil lumi sulab ja hakkan püsikute pealseid lõikama. Ei ole. Aega kõigiks sellisteks töödeks on antud palju rohkem. Olen jõudnud üle käia pea kõik istutusalad. Ei, ma ei kobesta ega müdista midagi liiast nii varakult. Tean ju, et mida varem songida, seda kiiremini umbrohi saab tärgata. Tasa ja targu - lõikan pealseid, tõmban vaikselt juurumbrohtu ja kõike aegamööda. Risttee talu taimeaia tarvis potistamine sai ka alguse väga varakult.

Kõik tänu pikale kevadele muidugi. Tegelikult selle potistamise pärast ma täna kirjutangi. Mõned lihtsad tähelepanekud siia kirja panna.
Kevadmagun. Kuna mul oli see puhmas juba piisavalt suureks kasvanud, siis otsustasin teda sel kevadel potistamise tarvis natuke ka jagada. Enne natuke googeldasin ja leidsin nii mõndagi. Inglise keeles kutsutakse teda vist verejuureks. Kuna tema maa-alused osad pidavat olema vere värvi. Ja väidetavalt olid omal ajal mehed, kel ei olnud edu naiste juures, määrinud selle punasega kokku enda.... Ei-ei, mitte selle, mida te nüüd arvate. Määrisid kokku oma käed ja siis tantsisid nende punaste kätega naiste ümber ja naistele punased käed meeldisid ning mehi saatis edu.  Ja tõesti - verega täidetud tunduvad need mugulad tõepoolest. Mina küll midagi kokku ei määrinud, ja mul ei olnud seda materjali ka nii palju saadaval. Aga oma silmaga näha on põnev.
Aed-mädarõigas. Tõin eelmisel aastal ka siis endale aed-mädarõika 'Variegata'. Ilusad ja pilkupüüdvad on need suured kirjud lehed tõesti. Aga ma poolearuline istutasin ta ju lillepeenrasse. No ei tea, mida ma mõtlesin, tunnen ju ometi ta käitumismustrit. Eile siis lõin labida maasse - oh sa jeerum-jeerum. Ma pole elus oma silmaga nii jämedat mädarõika juurt näinud. Kuigi olen ju kurkide tarvis ja riivimise tarvis aastaid seda kaevanud. No praegu panin ta potti, vaatan mis edasi. Ja tõenäoliselt see võitlus seal peenras temaga alles algab.
Jumalatelill. Vot tema seemnekülv on juba omaette teema. Ja mõttekoht, et kas ikka on mõtet. Eriti teades, et külvata saab siiski liiki. Esiteks korjad sa oma õitsvalt taimelt seemned. Õnneks on seemnete kätte saamine väga kerge. Siis külvad sügisel seemned maha ja kevadel nad siis tärkavad, pea kõik seemned on idanenud. Esimesel aastal pikeerida ei ole mõtet, sest nagunii need pehmed lehed varsti kuhtuvad ja jumalatelille ei meenuta seal miski. Mina olen siis külvipoti pannud kasvuhoonesse mulla sisse, sest seal ei unusta ma teda kuiva kätte. Ja seal kasvuhoone mullas on nad siis järgmise kevadeni. Ka teisel kevadel ei sarnane nad kuidagi jumalatelillele - lehed taas sellised pehme olekuga. Siis võiks nad põldu või kuhugi pikeerida. Minul said nad eelmisel kevadel põldu. Ja nüüd siis kolmas kevad - talv on suure osa neist miniatuurse juurekavaga taimekestest lihtsalt mulla pinnale kergitanud, kus paljud on hukkunud. Allesolevad meenutavad juba jumalatelille küll. Õitsemise kohta veel vara öelda, aga kaldun arvama, et mitte veel sel kevadel. No nii - jõuangi tuumani. Enda tarbeks, miks mitte, kui aega ja viitsimist on. Aga kujutage ette, panna see kribu nüüd potti ja 3€ on maks hind, siis ma olen ju juba kolm aastat nendega mässanud ka. Arukam on ikka osta mõni taim, kui rikkaks saamise eesmärgil jumalatelilli paljundada seemnekülviga. Minul oli tegu jeffrey jumalatelillega.
Aga muidu liigume ikka kevadesse. Selle nädala plaanid on mul istutamised. Paarkümmend taime oleks vaja maha istutada ja ümber istutada jne. Kaevamistöid on tehtu ka hulga. Kõik raieloa saanud puud-põõsad on juba välja juuritud, uutele tulijatele on platsid olemas. 

Paar kärutäit püsikuid läks ka üleeile komposti - ikka selle mõttega, et uutele tulijatele teed rajada. Hetkel suurim murekoht on see, kuhu istutada uued pojengid. Kaheks potti on ootel. Muru sisse ükshaaval ma edasisele hooldusele mõeldes ei tahaks neid pikkida. Aga kuhu kuhu?
Kiviaia otstest said tuhkurenelad välja juuritud, kiviaed ootab nüüd ka pikendust. Hetkel on pooleli aiapostide värvi värskendamine. Kollastest postidest (kollased on nad olnud algusest saati) saavad rohelised. Silmale palju parem vaadata ja sulab loodusega. Kuigi värv sai natuke liiga särav, aga päris ilus on. Kokku vaja värvida 98 posti. Ema-isa tegelevad sellega, värvivad kompressoriga ja töö edeneb päris kiiresti.
Puidust kiigele on vaja leida uus koht. See kiik on meil olnud ka tema algusest saati sauna taga. Aga sel asukohal on kaks viga. Esiteks kiigel istudes oled näoga põhja, väga vale suund. Ja teiseks on see asukoht suletud vaatega. Mulle meeldiks seal kiigel istudes suunata pilk kaugusse. Üks koht mul mõttes on, aga peab veel natuke ajus sel mõttel lasta tiksuda.
Taimede kastmiseks vajalik koletünn sai uued riided selga. Tünni on ju vaja, kui omal tiiki ei ole ja neid on vaja kohe mitu. Aga see valge paak paistis tõesti juba maanteele oma täies hiilguses. Kuna mul vedeles vana pilliroomatt vms iganes ta on, siis kerisin selle paagile ümber ja mu meelest palju parem. Eile ühed kliendid sattusid lausa vaimustusse ja lubasid omal sama teha. Mõtlen, et peaksi seda matti veel ostma ja ümber siniste veekogumistünnide ka tõmbama. Täielikult ta ei peida, aga parem saab.

Trilliumid olid mul mitu-mitu aastat pottidega maas, pottidel olid ka külgedele korralikud augud tehtud. Kõik mügride eest kaitseks. Nüüd võtsin nõuks nad ikka pottidest välja võtta, saavad ikka rohkem jõudu. Ja mis ma nägin - kanada kuusk 'Conica' oli otsustanud oma juured ühte potti sisse ajada ja paraku sealt potist ma seda trilliumit ka ei leidnud. Aga teised olid alles ja ilusad võimsad juba. Loodan et nad ei kurvasta selle liigutamise pärast.

Vot nii see kevad siis meil edeneb siin. Lihtsalt sibulike pilte ma ei lisa. Neid niigi terve fb täis.

pühapäev, 19. märts 2017

Talv kestab veel

Kalendritalve on järele jäänud veel loetud tunnid, et anda teatepulk üle kevadele. Lõpuks ometi. Realistlikult mõeldes on muidugi siililegi selge, et lund, lörtsi, rahet ja külma saame veel näha. Aga mis siis. Elamegi ju põhjamaal.
Hommikud on külmad. Maa hakkab kahutama juba õhtul kuue paiku, st seda, et külma on ööpäevas ajaliselt veel suhteliselt pikalt. Mina igatahes tirisin eile mõned hellikumate tittede kastid kasvuhoonest siseruumi tagasi. Leidsin lõpuks, et nende püsikute tittede pärast ei tasu veel kasvuhoonet kütma hakata. Inimene tahab ju öösel magada ka. Tugevamatele viskasin loorid peale ja saavad hakkama. Olen aastaid juba läinud seda teed, et enne Türi lillelaata peaksid kõik noortaimed külmakraadidega olema karastunud. Olen maikuus Türi laadal 5 külmakraadi üle elanud. Oleks ju kole, kui siis veel miskit hullu juhtuks. Aga seda ma tegin küll, et tihendasin kasvuhoone mullikilega.

 Kui googeldada ja füüsikalistest seadustest lähtuda, siis see teoreetiliselt vist väga palju sooja juurde ei anna. Aga kuna meie kasvuhoone on ehitatud juba sügaval nõuka ajal, koosneb metallkarkassist ja karastatud klaasist, siis on seal igasugu keevituspragusid, mida mööda külm ja tuul said siiani sisse tuhiseda. Samuti eredad päikesekiired. Soojem tundub seal nüüd küll, mulle vähemalt. Kile ei olnud kallis. Aga see paigaldamine ei ole niisama lihtne, nagu esmapilgul tundus. Nimelt on katuseklaasid ju nurga alla ja iga 40cm klaaspinna tagant on metallsõrestik. Kile kinnitub niiskele klaaspinnale küll hästi, paraku mitte metallpinnale. Igatahes oli see paras mässamine. Lisaks veel see, et kõigist 10m rullidest oli puudu täpselt 60cm. Aga mul oli ju kõik mõõdetud ja arvestatud ja lõpuks tuli ikka alt servadest natuke puudu. On mis on, aga tehtud sai ja aasta pärast saan ehk kasutegurit hinnata.
Õues toimetamistega on nii ja naa - maapind on lõunani külmunud, ega nii eriti miskit veel ei toimeta. Õunapuud on lõigatud, kuusehekk pügatud. Samas on lõikamata kaks noort õunapuud. Üks neist tõenäoliselt pikalt ei ela, vaadates tema haigustunnuseid, aga teine on tugev. Paraku ei ole see õunapuude lõikus mu tugevaim külg ja sp ka viivitus. Sel nädalal tuleb ikka ette võtta. Kõikidel põõsastel, mis sai lubatud välja juurida, on maapealne osa maha lõigatud. Juurimisega läheb veel natuke aega. Uutele tulijatele on päris avarad pinnad tekitatud. Nimekirjad uutest pargielanikest on ka koostatud. 
Kadudest aias on paraku vara veel rääkida, talv ikkagi. Esimese pilguga küll midagi ei ole täheldanud. Paraku lumekuppude ninasid veel näha ei ole.
Sügisel tõstsin müügiplatsil kõik alles jäänud potsikud ühte nurka kokku, kus nad olid kaitstud läänetuulte eest ja sinna nad jäid. Ainus asi, mis nendega talve jooksul tegin, oli lume kuhjamine lumevaesel ajal. No ja mis seis siis kevadel - jää ja vesi nagu ikka. Aga jääd on pottide vahel umbes 5cm. Välja sulavad väga väga aeglaselt ja aegamööda. Eks ma neid siis järjest korjan, viin kasvuhoonesse ja puhastan.

 See on üks ütlemata põnev ja mõnus töö. Kuna potid on segamini, siis sildilt vaatan, kellega tegu ja kuidas talvitumine tundub. Mägisibulad on pottides igatahes ilusamad kui õues.

 Merikannid on ka vaatamata niisketele oludele väga ilusad. Kivirikud samuti väga rõõmsad. Kurekellad on kasvu alustanud. Nende kurekelladega on ka paras jama - esimesel aastal peale külvi nad reeglina ei õitse. Ja ega siis keegi neid ka ostma kipu. Aga kui õis lahti - anna ainult kätte. Eelmisel aastal nägin oma silmaga. Kanada kurekellad olid aasta potis olnud ja liikusid väga vaevaliselt. Kui laadale umbes 30 õitsevat potti kaasa võtsin, läksid need mõne tunniga. Sel kevadel siis erinevad kollaste õitega kurekellad peaksid kõigi märkide järgi olema minev kaup. Samuti laimivärvi õitega. Igasugu kurerehad ja maranad on ka täies elujõus.

Hetkel kell 6.56, päike juba paistab, külma on -4,4, tuuletu. Tihased veel söögimajadest viimast võtmas. Päev paistab tulema kevadine.
Igas kevades paraku ka mõni tõrvatilk. Nimelt eile ei olnud ses suhtes just parim päev. Teatavasti tee, mida mööda suurelt maanteelt koju sõidame, on ca 500meetri pikkune kruusatee lõik. Omal ajal, millalgi 1950.-ndatel mu vanaisa selle rajas. Aga suurte maade erastamise käigus mõõdeti see mitte teena, vaid põllumaa sisse. Seega kuulub see teejupike kuue erineva kinnistu juurde, mitte juppigi meile. Teed kasutame naabripreili (majani maanteelt ca 50m) ja meie koju jõudmiseks. Lisaks siis hunnik põllutöömasinaid. See selleks. Eelmisel kevadel sai siis tee korda - kruus peale, silutud ja väga hea sõidetavusega. Tee seisis kenas korras eilseni, vaatamata suht tihedale kasutusele. Eile siis algas ralli - naabripreili mingi külaline otsustas oma mootorrattaga kiiremad ringid teha. Kannatasin see paar-kolm ringi ära, aga kui see ratas juba umbes kümnendat korda sisse tuiskas, siis sain kurjaks. Läksin vaatama, et kas tee on ikka korras või on pinnas selliseks sõiduks siiski pehme. Ja oh sa püha müristus - mis rööpad, kruus laiali, kivid väljas. Kui ma siis naabripreili käest küsima läksin, et kas sel kevadel ostab tema kruusa teele, siis tegi ta mulle selgeks, et ma olen loll. Esiteks ei sõitnud tema selle rattaga, teiseks ei käskinud tema sõbral seda teed mööda  sõita ja üleüldse, meile käib rohkem autosid kui tema juurde. Jah - värvitud juuksed, küüned ja huuled ei anna ei haridust ega haritust. Kui omal ajal ei suudetud ka 9.klassi lõpetada, siis räägib see iseenda eest. Vana-aasta õhtul taevasse lastud rakettide rämps on siiani tee peal maas, jõulude ajal aknast heidetud kuusk siiani akna all, prügikastist lenduv praht ja prügi mööda õue laiali jne. Kummardamise ja prahi korjamise eest ju palka ei maksta. Sellest ma ei räägigi, et kuivanud oksad põõsas ei häiri kedagi ja mädanenud õunad aias puude all ka ju otseselt jalgu ei jää. Kahju on, lihtsalt kahju. Sina teed ja üritad, siis mingi suvaline kuju tuleb ja hävitab. Oleks mingid 15-16 aastased, aga ikka 30-le lähenevad inimesed. Olen küll kurb.
Aga kevad saabub kohe-kohe vaatamata kõigele.



pühapäev, 5. märts 2017

Aedniku kevad on saabunud

Kalendri järgi oleme endiselt talves, aga sisimas tunneb iga aednik, et nüüd on ta vist kohal. Kuigi mina tunnen seda aeg-ajalt juba jaanuaris. Eriti siis, kui lund ei ole ja päike paistab. Paljude puittaimede lehepungad on juba aasta algul nii suured, et ikka loodad, et nüüd ta tuleb. Tuleb ta aga ikka oma õigel ajal. Küll need pungad jõuavad oodata. Pihlenela pungad on stardipaugu ootel juba oi-oi kui ammu. Ja villane lodjapuu ootab käsku.
Kui eelnevatel talvedel olen muret tundnud nii ühe koma teise taime saatuse pärast, siis nüüdseks mõtlen teisiti. See muretsemine peale hallide juuste muud ju kaasa ei too. Taimel sellest kergem ei hakka ja vesi tema pealt muretsemisega ära ei kao. Selle aasta veebruari märksõna oli vesi. Nojah, veevalaja tähtkuju on ju ka veebruariga seotud. Vett meil jagus. Tuli teda nii taevast kui maast. Ümbruskonna sajad hektarid talirapsi said korralikult üle ujutatud. Kahju kohe. Eile, kui maapind oli külmunud, tegingi põldudel väikese jalutuskäigu. Ajuti tekkis tunne, nagu jalutaks taganenud mere põhjas. Veevool on madalamate paikade otsingul tekitanud suured nö mudaluited. Hooga minnes on uuristanud jõesänge. Teed ületades on alles jätnud suurema fraktsiooniga kivid, peenemad osad on läinud. Veel on meeletu jõud. Nüüdseks on maapind hakanud sulama, suurem vesi on läinud ja kahjud teinud.
Aias näitas seisev vesi hästi kätte murekohad. Nimelt on veel väga hea seisukoht ka künka otsas, juhul kui seal künka otsas on omakorda lohk. Mul kivilas oli paar sellist kohta. Eelmisel aastal küll täitsin ja tõstsin, aga olin ise tekitanud taime istutades väikesed lohud. No ja seal see vesi siis seisis ja sillerdas. Samas mõni tegevus on vilja kandnud. Kuna mul enamus istutusala servasid on labidaga lihtsalt servatavad, siis on mul tava need servad hoida nii 10cm laiuselt madalamad ümbritsevatest aladest. Ja see on suur pluss - vesi seisis ümber istutusalade nagu vallikraav, mis kaitses kindlust. Muidugi ka sellisel puhul tahaks ju vett eemale juhtida. Haarasin siis raudkangi ja tuld. Paraku osutus loodus kõvemaks pähkliks kui eeldasin. Mina ja raudkang ei teinud sellele külmunud pinnasele küll miskit. See pisike toksimine ei viinud meid sulapinnani. Siinkohal arvan, et oleks hea omada üht kalameest, kes omakorda omab jääpuuri. Tõenäoliselt see oleks olnud edu pant. 
Ja selle vesise jutuga jõuan taas tõdemuseni, et see heitlik kliima hukutab taimed. Külmale peab ju suurem osa vastu, aga just see jube niiskus, mis lihtsalt mädandab. Kuu aja pärast on esimesed kahjud näha.
Aias saab juba vaikselt toimetatud, olenevalt ilmast. Hortensiad said kevadise lõikuse, õunapuud on lõigatud ja vaikselt saavad kevadisema ilme ka istutusalad. Vastik on see harilik maajalg, mis minu meelest roomab ka lume all sinna istutusalade poole. Seda ma juba mingi päev kakkusin. Mõrusoola ostsin okkaliste turgutamiseks. Olen seda ikka kevadel kasutanud ja minu meelest annab sära küll. Eriti hästi pritsides. Kuigi endale mugavam on teda puu alla raputada. Mul just mõned noored okkalised vajaksid nagu lisaturgutust. Aga samas, vbl nad säraksid ja kosuksid ka ilma selle mõrusoolata. Ma lihtsalt kujutan ette, et just see aitab. Vähemalt raha on kulutatud :)
Palju titataimi on pikeeritud ja kosuvad. Just eile mõtlesin, et see pikeerimine pidurdab umbes nädalaks taime kasvu. Kui panna kõrvuti pikeeritud taim ja see potike pikeerimata taimedega (millisest pikeeritavaid võtsin), siis on vahe visuaalselt hästi näha. Nädal ajakaotust. Isegi siis, kui saad korralikult mullapallikesega toimetatud. Külvidega läks nii nagu alati. Oli õnnestumisi ja ebaõnnestumisi. Kõik, mis pooleteist kuuga ei idanenud, viisin uuesti külma. Hetkel on nad küll vanade puhvaikade all soojas. Tuleb siis miskit või mitte, vahet pole. Ebaõnnestuvad juba aastaid mitmed ängelheinad, elulõngad ja käokingad. Varsti on aeg kasvuhoone küdema panna.
Tibud.

Linde käib söögimajades aina vähem ja vähem. Meie poolt pakutav toit enam ei kõlba. Sinitihased on veel need, kes ennast akna taga kõige rohkem näitamas käivad. Kiivitaja ja lõokese olen ära näinud ja ära kuulnud. Kuna valget aega on rohkem, siis näeb ka loomi rohkem. (Kell on 6.30 ja päris valge juba väljas). Kitsed jalutavad viiekesi ümber aia.
Turvas sai ära ostetud. Tõenäoliselt läheb järgmisel nädalal puude-põõsaste potistamiseks. Vähe mul neid on, aga üritan esmajärjekorras nemad pottidesse kühveldada. Ja maa sulades on taas vaja ülearuseid puid-põõsaid juurida. Ehk saab mõne puhul naabrimehe traktorist abi. Olengi vist nagu natuke imelik, eelmisel kevadel oli sama töö. Mis liigne, tüütu ja mitte nauditav, aitab küll. Kaks tuhkurenelat 'Grefsheim' on vallutanud mu väärtusliku kiviaia. Aga see aed on parim koht kribudele. Enelad servadest välja ja saan paar meetrit aeda juurde. Aia taga on veel üks üleliigne 'Grefsheim'. Paar põisenelat (neid on lihtsalt liiga palju), harilik sarapuu (kasutegur null), künnapuu (lihtsalt olemise pärast ei pea olema), kurdlehine kibuvits (neid on liiga palju), värdforsüütia (õitemerd näeb üle 5aasta, nagunii neid mitu) - need lähevad juurimisele. Uute soovitaimede nimekirjad on juba tehtud. Ja mitmed noored puud otsivad paremat kohta. Inglise tuhkpihlakas ja mouguetti pihlakas on vaja esmajärjekorras ümber kolida. Juba ruumipuudus sunnib korrektiive tegema.
Kiviaeda varjavad tuhkurenelad.

Täna paistab taas väga vinge tuul olevat, siis ma aeda ka ei kipu. Koduleht vajab veel natuke täiendamist, mõned vaibad kudumist, natuke pikeerimist. Tubasemaid ehk ruumisiseseid töid leiab küllaga. Ja ongi kogu lühike varakevadine lugu kirjas.
Kõik on pildil kirjas.

reede, 27. jaanuar 2017

Aiahooaeg on alanud

Tänasega võin mina oma aiahooaja vist alanuks lugeda. Soojakraadid täna küll teab mis kõrgele ei kerinud, aga oli tuulevaikne ja mõnus õueilm. Kuigi jah, udu oli ma ei tea mitmendas astmes. Nähtavus oli küll olematu. Täna said siis mulda viimased püsikute seemned, mis mul varutud olid. Miskit ülipõnevat mul ei ole, aga nipet-näpet midagi ikka. Ja külvasin kasvuhoones, nii mõnus kohe. Tavaliselt jaanuaris saab ikka tubastes tingimustes külvid tehtud. Muidugi kui miskit uut seemnemaailmast veel kätte satub, siis katsetan ikka jälle. 
Puishortensiad ja jaapani enelad lõikasin tagasi, samuti hulka püsikuid, mis sügisel talvekaunistusteks alles said jäetud. Selle suure vettimisega olid nad juba inetud ja ega see mädanev ollus taime peal teda kuidagi ei kaitse ka. Esimene suur kärutäis sel aastal läks lõkkehunnikusse.
Vaher ja hobukastan jooksevad mahla, see on kindel. Ei oskagi arvata, kui veebruaris juhtub veel käre külm tulema, kas puudele liiga ka teeb. Mahl ju ringleb ja kui külmub, siis ongi pauk ja koorelõhe. Aga ei ole mõtet muretseda asjade pärast, mida juhtunud ei ole. Kollase kastani pungad on hobukastani omadest tunduvalt tagasihoidlikumad. Vähemalt elus tundub ta küll olevat. Söödava kuslapuu pungad on juba natuke avanenud, lehtede roheline toon paistab kohe silma.  Suurelehine pärn 'Tortuosa' uhkeldab oma punaste pungadega. Harilik sinilill ja aed-lumeroos valmistuvad õitsemiseks. Pisiputk uudistab maailma. Sellised tänased vaatlustulemused siis. Hullu ei paista aias midagi, vaatamata sellele, et seda vihma on tulnud pidevalt. Ei mahu see vesi enam kuhugi ära. No eks ta ikka looduses nii on, et tugevamad jäävad ellu. 
Tihased laulavad juba nädala jagu. Täna raadiost üks linnutark just rääkis, et tihastel hormoonid juba möllavad. Puukoristaja oli eile pesa koristamisega ametis. Kevade hõngu on õhus.
See talv ongi mul olnud vist elu kiireim, et ei ole jõudnud isegi kirjutada. Igasugu sada toimetust on pidevalt käsil. Linnakorteris on remont pooleli. Nii kuidas jõuan, nii teen. Maal sai ärklituba uue kuue ja sauna kaminaruum uue viimistluse. Ja muidugi kudumine võtab oma aja. 
Eile alustasin taas kodulehe korrastamist, mis võtab ka tohutu aja- ja energiakulu. Ja minu miinus on see, et ma ei tea ju veel, mida kõike ma kevadel pakkuda saan. Sp ongi natuke nagu keeruline. Kui tellid kauba sisse, oleks tunduvalt lihtsam. Tead ju täpselt, mida müüma hakkad. Aga ise ma selle tee olen valinud ja saan hakkama.

Nüüd veel targematele üks küsimus - miks mu hariliku kuuse 'Aurea' tüvi ja oksad on kõik sammaldunud? Mis võib olla selle põhjus ja mida tuleks teha? Mina küll ei tea. Kuusk näeb siis välja selline, ühesugune nii lõuna- kui põhjaküljest.


Silma alla jäi ka harilik ebatsuuga. Tema oli täna lihtsalt märg.

Vee üleküllus eilse seisuga.





pühapäev, 25. detsember 2016

Päike

Täna paistis päike, küll imeväike ja natuke ainult piilus, aga ta oli olemas. Ja kuna eilne jõululaud oli rikkalik ja kilod kehakaalule lisandunud, siis valisin tänase kauni päeva aiatoimetusteks. Plaan oli tegelikult ainult natuke siit-sealt muruluuaga lehti kokku tõmmata. Seda tegin loomulikult ka ja terve kärutäis lehti sai aiast välja viidud. Põisenelad hoidsid ka lehti nii pikalt, need olid kõik murul laiali. Ja kuldsõstar on tänagi veel uhkes leherüüs. Mõnus oli väljas, täielik laeng kehale ja vaimule. Sellised riisumise tunnid tunduvad väga vajalikud. Nimelt siis on aega mõelda ja vaadata, eriti mõelda, et mida vaadata. Nii ma siis avastasin nii mõndagi. Kõigepealt minu kaks pisikest paju - Boydi paju (Salix x boydii) ja võrkjas paju (Salix reticulata) olid ilma katteta ja vihma käes. Mul on nad esimest talve aias ja ma isegi ei teadnud varem, et on olemas talvisele niiskusele tundlikke pajusid. Suurem osa neist ju niiskuslembid. Aga näe, need kääbikud vajavad vihma eest kaitset. Täna said siis väikesed ''varikatused'' peale. Tegelikult oleks pidanud seda juba varem tegema.
Teiseks tuvastasin, et minu hariliku pärna 'Lico' pookekoht on väga kehva väljanägemisega. Enda viga, et ostes pookekohta lähemalt ei uurinud. Nüüd natuke haavapeitsi panin ühte kohta, ehk ikka elab edukalt edasi. Sinisel kontpuul oli neli oksa kuidagi kahtlaselt murdunud, lõikasin murdekohalt oksakääridega korralikult ära. Vot sellised pisikesed tähelepanekud, mida toas olles ei oleks märganud.


'Lico', pilt küll udune, aga pookekoht paistab küll.