Lehevaatamisi kokku

neljapäev, 20. veebruar 2020

Näriliste tekitatud kahju korvamine

Kahjureid on ilmas mitut masti, on suuremaid ja väiksemaid, kahejalgseid ja paljujalgseid, tiibadega ja ilma, maa all ja maa peal. Mõnede tekitatud kahjud korvab riik, mõni maksab oma patud ise kinni. Aga kui kasvuhoonesse otsustab sisse jalutada üks leethiir, siis on põrgu lahti. Juhtus meil see siis hiljuti. Kasvuhoone uksed on mul soojade ilmadega, ka talvel, juba aastaid avatuna olnud. Mitte kunagi nende aastate jooksul ei ole selles mingit probleemi olnud. Kuni selle päevani, mil pealinnast messilt tagasi tulin. Kasvuhoonesse minnes tundus seal midagi nagu puudu olevat. Esimese asjana jäid silma siniladva 'Starway to Heaven' potid. Nimelt olid need mul eelmise aasta suve lõpul potistatud taimed, mis püsivad ilma tuule, vee ja suure külmata igihaljad ning nende kirju lehestik torkab kaugelt silma. Ja vot nende lehtede asemel olid ainult varrekontsud. Silma jäid kohe hamsterdatud kevadikud, põisrohud jne. Pisipööristest olid kadunud ainult sordi 'Fire Frost' lehed, teised sordid talle ei maitsenud. Sel hetkel ma ei teadnud, kes see kurjajuur on ja algas kohe võitlus pahalasega. Kaks lõksu üles, vorsti ja juustuga. Lisaks kahele taldrikule mürk. Ühe kahjuri me igatahes kätte saime, muidugi ta juustu ega vorsti ei armasta. Kahjuks armastas ta mürki. Nüüd tundub vaikus olevat. Tohutu suure isuga loomake see leethiir ja pidi ta ka selle ukseava üles leidma. Kogu inventuur on mul veel tegemata, aga kahju täitsa tuntav. Kolmteist alpi tulika potti on nii filigraanselt puhtaks söödud, et alles on ainult narmasjuured. Ja kui ilusad taimed olid, oeh!  Neil OLI nii ilusti arenenud juurestik.

Vestlesin ka paari lillekasvatajaga ja ma ei ole ainus kahjukannataja. Lepiku-Mardil tegi vist veel suurema kahju. Aga kuri ja vihane olen küll. Õnneks ta ei jõudnud mu hortensiate pistikuteni, oleks puhas häving olnud.

Muidu tiksub aeg omasoodu, on nagu kevad ja ei ole ka. Tahaks juba jagada, istutada, aga ikkagi natuke veel varavõitu. Märts ees ja ogar agar võib ise endale agaralt tometades  palju kahju teha. Õisi meil massiliselt veel ei ole, aga mõni ime on küll sündinud.  Minu vaevalt 15cm kõrgune nõiapuu alustab õitsemist. Seda vahtisin põlvili maas kui ilmaimet. Hea, et prillid peas on, muidu õit ei näekski :) Selle minimalistliku õiega saadan parimad tervitused Kaiele. Parane kiirelt!


Ja mõned õied, mis juba igas aias olemas on. Armeenia sügislill 'Tivi' veel päris avanud end ei ole.

Lumikellukesed kasvavad seal, kus neile meeldib. Reeglina meil samblas ja poolvarjus. Peab nina maas kõndima, et neil mitte talluda.


Grisebachi kivirik sätib ka juba õitsema.


Päevad on juba palju palju pikemad, päike kõnnib kõrgemalt ja tegemisi toimetusi lisandub iga päevaga. Kohe on paras aeg püsikute kevadkülvid ka ära teha. Elu aias käib edasi, vaatamata näriliste tekitatud kahjule.

Kehvad ilmad ja pime aeg veerevad suures osas siin telgede taga.



Allolev pilt on tehtud eelmise aasta 17.veebruaril. Kas 2020 märts tuleb selline või mitte, teame juba kuu aja pärast.



kolmapäev, 5. veebruar 2020

Külmakraadid kohal

Tegelikult on hea, et need külmakraadid ka lõpuks kohale jõudsid, arvan mina. Kutsuvad vähemalt taimi õues korrale ja tuletavad meelde, et on siiski alles veebruari algus. Samuti paneb aednikule mõistuse pähe, et veebruar ei ole mitte kuu, mil õues hargi ja labidaga peaks ringi vehklema. 
Tänu sellele, et meie aed asub siiski suhteliselt külmas kohas, ei olnud meil ka nii palju õitsejaid, kui paljudel mu sõpradel. Võrkiiristel ja laukudel saavad küll lehed ehk natuke kannatada, aga see ei ole mitte murekoht. Lumikellukestel olid ka ainult päikeselisemas kasvukohas õienupud väljas. Ja külm tuli ka hiilides, mitte suure pauguga. -8,6 oli meil eile öösel madalaim kraad.
Aga mida ma enne külma küll tegin, oli see, et tõin talikülvid kasvukast ära sooja. Tekkis eelmisel õhtul enne külma mõte, et ehk on nad juba oma külmaperioodi kätte saanud ja selle pideva soojaga idanema hakanud ja kui see külm nüüd hooga tuleb, siis mu 'idandid' läinud. Ma ei tea, kas oleks nii ka olnud, ei katsetanud. Igatahes olid 10 tunni möödudes habe-peekerlilled ninad mullast välja pistnud. Ja see 'ei tea mis' külv, sellel on juba 6-7cm pikkused idulehed. Mitte ei meenud, mis seemned need olid või mis päritolu, mis külvatud said. Tundub nagu oleks tegu mingi sibullillega. Seega tubane kevad on alanud ja alustuseks täituvad  aknalauad.
Praegu on ka õige aeg panna kokku suviste aiareiside plaanid. Kes mu sõpradest või muidu aiahuvilistest on homme pealinnas, siis homme algab TourEst. Olen kohal ja saame aiateemadel lobiseda. Esindan Garden Pearlsi aedasid boxi peahallis. Saab lähemalt uurida Eesti ja Läti aedade kohta ehk kuhu ja millal sel suvel sammud seada. Loomulikult saab täpsemat infot ka Risttee talu taimeaia kohta. 
Kevadkülvid teen uuel nädalal ja taas algab kõik. Tänaseks lubas taas päikest, juba see on kevad :)

reede, 31. jaanuar 2020

Sadu, lõputu sadu

Sajab, aina sajab. Aga mitte lund, vaid vihma. Ja seda juba neli kuud järjest. Harva satub sekka mõni päev, mil taevast midagi alla ei lange. Päike ei taha ka end näidata. On üks lõputuna tunduv oktoober.
Õnneks on päevad pikemaks läinud ja helehalli aega on juba natuke rohkem. Sellist talve ei ole ma enne näinud, mil ööpäeva keskmine temperatuur talvel on pidevas plusskraadis. On see nüüd hea või halb, kahe otsaga asi. Igatahes mul on jäänud veel üks väike istutusala jupike korrastada ja peaks kevadeks enam-vähem korras olema. Lõikamata on veel kõrrelised, monardad ja kollased karikakrad. Need ootavad päris kevadet. Peamiseks tööks on olnud sambla riibumine. Mul ei ole murus kasvava sambla vastu midagi, hea pehme peal tatsata. Aga istutusalades ei ole ta kuigi hea kaaslane. Millest teda nii palju tekib, kes seda teab. Esiteks muidugi nõrgalt happeline pinnas meil. Siis kasvab ta kõrgete püsikute vahele, seal hea varjuline. Ja siis kasvab ta kõikjal kivide läheduses. Aga kive on ju vaja aeda aina juurde tirida, kiviusku rahvas nagu me oleme. Lupja olen aeg-ajal ka lisanud. Ja tuhka. Aga tuhaga on see jama, et ta ei taha mullaga kuidagi seguneda. Ja siis paistab meie niigi halli tooni muld veel hallim ja koledam. Ega ei olegi muud lahendust, kui riibud ja kraabud seda sammalt.
Kui veebruar jätkub samal lainel, siis peaks kuu lõpuks istutusalade laiendused ka kaevatud olema. Kaevata on üllatavalt normaalne. Meil seisvat vett ei ole, põhjavesi ka sügaval. Ma juba katsetasin, muld tuleb kaevates juurte ümbert hästi lahti. Vihmaussid askeldavad ringi ja mustad s...asitikad ka juba ärkvel. Plaane selles vallas on palju ja kui tõesti need talvega tehtud jõuaks, siis oleks see ideaalne. Ka plaanid olen saanud selgeks mõelda tänu lumeta talvele. Väga hea on just sellise talvega aias mõtteid mõlgutada, mida ja kuidas on vaja muuta.  Seega ei ole sel talvel viga midagi, kui nii palju ei sajaks.  See liigne niiskus ei meeldi paljudele taimedele. Kõige rohkem võivad pihta saada alpitaimed, sest nende looduslikus kasvukohas sellist niiskust ei ole. Praegu veel vara miskit öelda, talv alles poole peal, aga näiteks üks hübriidnelgi jupp jäi mul küll pihku, juured alla puhta ära mädanenud. Kevad annab selles vallas arutust.
Võpsikust tõin ronitaimede tugede valmistamiseks sihvakaid tokke. Inglismaal jäi silma, et väga palju tugesid oli ise roigastest meisterdatud. Muidugi ei ole nad pikaealised, aga sobituvad loodusesse ju hästi. Ühe korra pean veel otsima minema, siis võib neid juba paika sättima hakata.
Vahepeal sai Pärnus koolitusel käidud ja sain teada ühe väga põneva fakti parkide ajaloost. Tutvusime koolituse käigus ka Pärnu parkidega. Vallikääru pargis juhtis giid tähelepanu sellele, et pargis kasvavad ainult kõrged puud. Põõsaid ei ole. Ja miks ei ole? Need juuriti välja nõukogude ajal võitluses alkoholismiga :) Selle peale tõesti annab tulla.


Iiri roheline või hakkab ka meil edaspidi nii olema?

See peaks olema keegi kahe-aastane varakevadine õitseja. Eelmisel aastal ma nad endale tõin, aga nime ei tea. Kui õitsema hakkab, siis ehk saab ära määratud.

Armeenia sügislill 'Tivi' alustab veebruaris.

Helmikute vanad lehed lõikasin ka ära. Hõbelehised maranad on ka väga mädanenud olemisega. Punane ämber on muidugi pilgupüüdja.

Itohi pojengid on endiselt turbakuhja all

Futu toodud Barette peekerlill. Looduses on nad välja suremas, on kasvamas veel imepisikesel kaljuserval. See talvine niiskus ei ole neile muidugi hea, aga kasvukas katuse all on nad kenad. Sellised vahvad puitunud varred, nagu pisike puu. Ehk näeb sel aastal õisi ka.

Laugud tulevad nii potis kui peenras.

Sai vahepeal enda pisikesse esikusse ka uued vaibad kootud.

Astume aga vastu veebruarile ja vaatame, mida see ilm meile toob.





neljapäev, 9. jaanuar 2020

Mulgimaa viljakad mullad

...näevad hetkel välja just sellised. Praegu on maapind märg ja kobestamine ei oleks probleem, aga suvel on ta nagu pragunenud asfalt, kivikõva.


Maa-ameti mullastikukaart annab meie krundi mullaks nõrgalt ja keskmiselt leetunud mulla. Välimuselt on ta kole, kuiv muld on tuhkhall. Samas taimed kasvavad hästi ja niiskust ta hoiab. Põuaga kastma ei ole pidanud.



Tänasega võib aiahooaja alanuks lugeda. Päev oli imekombel vihmavaba ja kohe kutsus välja. Riibusin peenardest sammalt, eemaldasin kopsurohtude mädanenud lehed, korjasin tuule laiali pillutud oksi ja kõrsi. Tegin harvenduslõikuse mustal leedril, kikkapuul ja th. kukerpuul. Oksi terve koorem. Sibulike ninad on väljas, aga nii on see alati olnud. Lihtsalt lume alt ei ole näha olnud. Maa on vett täis, umbrohi piilub siit-sealt. Varajasi õisi ei ole. Tartu BA -s õitsevad juba sinililled, aga sealne mikrokliima ka palju soojem kui meie aias. Lumeroosidel on suured õienupud, aga need on ju alati lume alt välja sulanud. Peale sooja ilma ei ole aias miskit tavatut. Aastaid tagasi olin jaanuar-veebruar Iirimaal ja annab kliimat juba võrrelda küll. Vahe on selles, et meie tuuled on sealsega võrreldes nõrgad. Varsti saame kasvatada igasugu põnevaid nuuste, kui sellised talved ikka jätkuvad.
Paljud tegelevad juba istutusalade kaevamisega. Meie märja ja tatise mullaga seda küll teha ei saa. Kuigi plaane on mul kevadeks palju. Ja miks on plaane palju? Aga sp, et nii pikalt on olnud aega aia raagus ja alasti olekut vaadata ja mõelda, milline kaar tuleks suuremaks venitada.  Seepärast inglastel ongi nii uhked aiad, et talvisel lumetul ajal saavad nad plaane pidada ja aeda koristada. Meil on olnud aed talvel ikka lume all ja mida sa seal siis vaatad või koristad. Selline talv annab selleks hea võimaluse.



Mets-piiphein 'Hohe Tatra' on ka talvel kena. Kevadel panen põõsaste alla, kus teised ei taha kasvada. Panen kohe palju.

Roheline talv.


Itaalia aarum püsib vapralt roheline. Eelmised taimed hävisid esimese talvega, nüüd teisel ringil.

Musta leedri sel suvel tehtud haljaspistikud. Nad üllatavad alati sellega, et hoiavad lehed kevadeni küljes ja alles siis viskavad maha. Samas aias põõsad ammu raagus.

Ehk edaspidi on rohkem sademetevaba päevast aega ja saab aias rohkem nokitseda. Päevad juba pikenevad ja kevad läheneb. Kui just talv vahele ei tule :)


neljapäev, 5. detsember 2019

Pime, pime, pime...

Lumi on meil loodust kaunistanud sel sügistalvisel hooajal juba kaks korda. Tänu sellele kliima soojenemisele peame selle pimedusega aina enam harjuma, sest seda pimedat aega on totaalselt palju.  Linnas või tiheasustusega külas elades seda tõenäoliselt nii ei märkagi, kui sellises hajaasustusega piirkonnas elades, kus aiast on näha ainult ühe naabertalu tulesäras akent. Hommikul kell 8 on endiselt pime ja õhtul neljast on juba pime. Ja kui sellesse kottpimedusse lisada veel veidrad ja hirmutavad loomahääled, mis aia tagant kostuvad, siis tundub see pimedus ja tume öö eriti hirmutav.
Lumega pime aeg on seevastu imeline, valgus saabub hommikul nagu varem ja õhtul hiljem. Sel nädalal paar sellist imelist valget ja härmas päeva meile kingiti. Teisipäeval käisin Tallinnas ja sõita oli tõepoolest imeline, kõik puud ja põõsad sädelesid ja helkisid. Aga nagu see meie Eesti on, kliima piirkonniti väga erinev. Enne Tallinna kadus igasugu härmatis ja valged puud. Lumi oli seal küll maas, aga puid-põõsaid ta ei kaunistanud. Siin lõunapoolkeral oli palju uhkem.
Mulle tundus juba oktoobri lõpus, et nüüd on aiatöödega kõik ühel pool, aga võta näpust :) Aias leiab ju alati midagi teha. Eile näiteks tegin talikülvid ja panin kasvukasse riiulile. Õue ei ole ma külve pannud mitmel põhjusel. Esiteks sp, et ma tahaks neid kevadel natuke varem sooja tuua, kui õues soojaks läheb. Ja kui maa on pikalt külmunud, siis on neid potsikuid sealt külmunud maapinna küljest küllalt keeruline lahti kangutada. Teiseks ei viitsi ma mingit kasti katusega ehitada, mis kaitseks külve tugeva vihma eest. Nimelt võib tugev vihm seemned substraadist lihtsalt välja peksta. Ja kolmandaks on nad mul kasvukas pidevalt silma all, sest kasvuhoonesse on mul asja ka talvel. Midagi suurt põnevat ma ei külvanud, ikka ainult enda korjatud seemneid. Poes ei ole miskit apetiitset silma hakanud. Kaks potsikut said küll sildid nimega 'ei tea mis'. Olen seemned tuppa kuivama pannud, aga sildi unustanud kirjutada ja see hilisem tuvastamine, no ma ei tea. Kalimeris, alpi adenostüül ja sulgjas kolmseemnik on eile külvatutest sellised põnevamad. Ja suur lobeelia ja nepeta yunnanensis ehk ka. Põllule külvasin koehne pihlakat ka enne viimase lume tulekut. Mutihunnikud said eile aia taga pargiosades laiali rehitsetud ja pesin sooja veega labidad, kühvlid ja muud aiatööriistad puhtaks. Seda viimast tööd tegin küll elus esimest korda, et pesin sügisel aiatööriistu :)



Meie aia arukask 'Youngii' erineb paljudest teistest sordikaaslastest oma kasvukuju poolest ja see mulle meeldib.




Olen igasugu tutsude ja nutsude vastane talvises aias, nüüd endal sama rida. See kanada kuusk 'Rainbow's End' on mul kõik senised talved olnud küll katmata ja ei ole põletada saanud. Nüüd otsustasin talle sibulavõrgu pähe tekitada ja ühineda 'nutsakute' aedadega.


'Nutsaku' tekitamise mõte tekkis seda esiplaanil olevat kanada kuuske 'Conica' vaadates. Sel kuusel ei ole latva juba aastaid ja puuduvad ka mõned külgoksad, millele kevadine ere päike on lõpu teinud. Kuuse moodi paistab ta ainult tänu nöörile, millega on talle antud korrapärase vormiga puu välimus. 




Tõenäoliselt jääb see talv sellele suurele läätspuule 'Lorbergii' viimaseks. Üks korralik sulalumi vajutab ta lihtsalt vastu maad. Tegemist on omajuurse puuga, Luua päritolu,  juurestik tal pinnapealne ja mitte eriti laiali harunenud. Paar korda oma elu jooksul on ta end koos juurepalliga maapinnale külili keeranud. Ostsin sügisel Järvseljalt juba uue puu ära, seekord poogitud variandi. Muidugi see hakkab oma pookealusega laiutama, aga tuleb endal hoolikas olla ja järjepidevalt need maapinnast sirguvad võrsed ära napsata. Sellest omajuursest olen proovinud haljaspistikuid päris palju teha, kahjuks ei ole mind edu sel teel saatnud.



Hiina siidpöörised said ka nutsu seotud ja kohe kolmelt erinevalt kõrguselt kõvasti kokku tõmmatud. See kevadine lehtede koristus saja meetri raadiuses mulle ei istu. Pigem lõikan kevadel nutsu maha ja lõkkesse, kui kõnnin mööda aeda ja iga meetri tagant on harjutus kõhulihastele :)





Harilik luudpõõsas on ilus pool aastat aastast. Iga kevad on oksad mustad, mis tuleb maha lõigata. Mustad oksad on inetud ja peale tagasilõikust puudub tal igasugune tegu ja nägu. Suve lõpuks on ta kasvatanud uued ilusad ja kõrged võrsed, mis püsivad ilusad esimeste suurte külmadeni. Valge lume taustal on ta igatahes nagu kirss tordil. Istutusalasse on teda sp vist väga keeruline ka paigutada. Pealegi on ta mõõtmed päris pirakad. Minul jäi see põõsas omast laiskusest põllule kasvama ja see koht ongi talle sobilik. Õiteilu on ka ainult talvitunud okstel vastu maapinda, seega suurt kollast õitemerd ta ka ei paku. Saartel ja rannikul on ta tõenäoliselt pärl aias, ma arvan.



Sel sügisel jõudsin küll kõik vajalikud püsikute pealsed lõigatud. Samuti said istutusalad leheprahist puhtaks. Enne viimast lund jõudsin veel ''lumepalli'' lehed kokku riisuda ja istutusalalt minema vedada. Aed-ja puishortensiad lõikasin hilissügisel, samuti jaapani enelad. Puishortensiate vanad, seest õõnsad oksad, teevad lõkkes ilutulestiku helisid, päris huvitav. Meenus aeg, mil sai põletatud sahhalini konnatatra oksi, need tegid ka pauguparaadi :) Itohi pojengid ja suurelehine hortensia said turbamütsid pähe. Kasutasin harilikku kasvuturvast. Rooside tarvis sai valmis ostetud talvekatte turvas. Ega muud, kui paar-kolm kuud veel ja saab esimesi kevadisi õitsejaid nautida :)

Ja nüüd natuke mõtisklusi võimalikust saabuvast külmalainest, mida Gismeteo meile ennustab. Ette muretseda ei ole vaja, aga ette mõelda ja tegutseda ju võib. Kasvukas talvituvate pottide pärast ma ei muretse. Igas maamajas on igaks sajaks juhuks alles hoitud vanu vaipu, tekke ja puhvaikasid, ehk läheb vaja. Kui on ikka suur külm tulekul, pillun kasvukas pottidele katted peale. Ajalehed ka abiks. Püsikute pärast ei ole ka mõtet pead murda, ega tervet aeda ei kata ja kesse täpselt enam mäletab, mis ja kus on. Õnneks ei ole ma hellikuid aeda ka eriti varunud. Mure on natuke sel aastal istutatud noorte puude pärast. Oleks vist arukas enne maapinna külmumist panna kahele poole noort puukest paar tokki maasse. Et kui see külm tõesti peaks tulema lumeta maale, saab ju ka ajalehed pesulõksudega puu ümber olevate tokkide külge kinnitada. Kas ja palju see aitaks, puudub kogemus. Aga võimalus siis oleks või mõni vana jope tokkide peale visata. Kui maapind juba külmunud, siis seda enam teha ei saa. Teine mõtlemiskoht on aedhortensia sordid, kui palju nemad seda külma taluvad ja kas see aitab, kui nad enne saabuvat suurt külma tekkidega katta?
 Seda külma ju ei pruugigi tulla, aga need tokid ma lähipäevil maasse toksin. Istutasin sügisel veel korea ja mandžuuria vahtra, himaalaja hortensia, halli lepa 'Muhkura' ning veel nipet näpet. Ka mitu jalaka liiki ja sorti ning kollane hobukastan on mul ikka beebi mõõdus veel. Loodan muidugi, et seda külma ei tule.


Minu pimeda aja tegemised ka üles rivistatud :)




neljapäev, 21. november 2019

Lubatakse heitlikku talve

See ei tõota ühele aednikule midagi head. Pikk sügis oli küll imetore, vähemalt minusugusele aiapidajale. Ma julgen väita, et ma ei ole elus suutnud sügisel aeda nii korda teha, nagu sel aastal. Samas võib liigne agarus hiljem kätte maksta. Olen jõudnud kõik püsikute pealsed maha lõigata ja istutusaladele kogunenud lehed ära koristada. Ilus on, kohe väga ilus novembri kohta. Aga kui tuleb lumeta külm, siis ei ole see mitte kiita töö olnud. Samas tean, et kevad on alati väga kiire ja aega vähe, seega loodan, et tehtud tööd on olnud õigustatud. Eriti järgmisel kevadel, mil päevad on juba praegu ette planeeritud ja ajaga võib väga kitsas kätte tulla.
Kuna lubatakse sellist vahelduva sula ja külmaga talve, siis minu soovitus on viia kõik talveks potti jäänud taimed kasvukasse. Olen seda kogenud, mis üks selline talv õue jäetud potitaimedega teeb. Enamus läheb kevadel komposti. Just see vahelduv külmumine ja sulamine, seda ei suuda need potistatud taimed üle elada. Võib olla aitab pottide külili panemine, puittaimedega nii olen teinud ja neile on sobinud. Aga igasugu alpitaimed seda kindlasti ei taha. Ja turvast hetkel kuhugi kuhjata ka ei soovita. Soe, haudumine, hallituse teke. Olen mulda rehaga peale tõmmanud ainult itohi pojengi pungadele, ei mujale. Kuuseoksi ka vara panna. Kui on ikka aega ja võimalust seda hiljem teha, kui tõesti vajadus tekib, siis tasub oodata. Liigne agarus on ogarus just selle varase katmise ja matmise puhul. Ja see täna saabunud külmalaine ei jää mitte kestma.
Mulle sobib selline pikk sügis ja varajane kevad, siis jõuad ja saad aia tibens-tobens korda. Miks Inglismaal on nii uhked aiad? Neil on aega, mida meil tihti ei ole. Kui ikka lumi novembri alul maas on, siis ei loe isegi see, et mul on nüüd aia tarbeks aega.




neljapäev, 14. november 2019

Ilmataat soosib aiatööde tegemist

Eile oli küll kole ja märg ilm ning aeda asja ei olnud. Täna oli taas pime ja hall, aga soe. Ja ei sadanud.  Kui ikka aega ja võimalust on, jõuab kevadeks aia läikima lüüa küll.
Juurikamaa ja taimede ettekasvatusplatsid on sügiseks jõudnud korralikult rohtuda. Vesihein ju aastaaega ei küsi, see muudkui õilmitseb. Üleeile alustasingi põllu korrastamist. Edeneb küll visalt, aga natukesehaaval siiski. Plaani on võetud pühapäevaks kõik puhtaks saada. Kui vihma just ei kalla, siis reaalselt täiesti võimalik.


Taga rohetavad uni- ja kukemagunad. Ei ole ammu korralikku külma olnud ja seemned on selle soojaga idanenud. Kevadeks on nad õnneks ise läinud, nende rohimisel ei ole mõtet.

Põllu lõpus on pilgupüüdjaks sõnnikuhunnik, väga vajalik kraam aiapidajale.

Pojengid said ka korda tehtud ja minu üllatuseks on suured pungad just itohi pojengidel, samas kui valgeõielise sortidel ei paista midagi. Kraapisin mulda pungadele, turvast ei taha selle suure soojaga veel peale kallata. Võib-olla talvituvad ka ilma selle turbakuhjata, ei tea, sest ei ole katsetanud. Külmahellad nad võivad olla, seega ei riski vist päris katteta talveks jätta.


Kasvuhoone lõhnab imeliselt - nõgeselehine vesikanep on juba suht väsinud ja koltunud, aga lõhna eritab veel jõuliselt.

Kasvuhoones üldse suur suvi. Soojade ilmadega hoian küll uksed lahti, seega ega seal nii soe ei ole midagi. Aga puudub see pidev vihmasadu ja taimi räsiv tuul.




Okkaliste erinev värv torkab just sügisel silma. Suvel nad kaovad nagu massi ära või tõmbavad kirkad lilled tähelepanu rohkem endale. Kahel alumisel pildil peaks olema h.elupuud 'Bor' ja 'Alba'. Ostetud aastaid tagasi päris tittedena, siiani kosusid põllus. Sügisel sai aeda istutatud välja juuritud ebajasmiinide asemele. Sirgub neist mis iganes, aga sügisvärv on neil kuidagi eriline.



Vasakul h.elupuu 'Litomysl', millalgi Lätist toodud. Tema valged võrsetipud on ka miskit päris vahvat. Keskmise elupuu nime ei tea, silti potis kahjuks ei olnud.


H.elupuu 'Rheingold' on minul selline matsakas tegelane. Samas Helle ja Aini aias on ta sihvakas poiss. Öeldakse, et koerad lähevad ajaga peremehe nägu, meil sirguvad siis elupuud perenaise proportsioonidega võrdeliselt :)



Sirelite pungad on prisked ja mahlased. Selles ei ole midagi erakordset, sest nii on igal sügisel.



Kamm-soohein püsib sügisel pikalt kena. Kui enamus kõrrelisi on juba pruuni jumega, siis tema püsib veel vapralt roheline.



Sügislille 'Waterlily' ostsin suvel mingist suvalisest külapoest. Lihtsalt jäi silma ja vajalik ta ka oli. Nüüd novembri keskel näitab oma ilu :)