Lehevaatamisi kokku

neljapäev, 5. detsember 2019

Pime, pime, pime...

Lumi on meil loodust kaunistanud sel sügistalvisel hooajal juba kaks korda. Tänu sellele kliima soojenemisele peame selle pimedusega aina enam harjuma, sest seda pimedat aega on totaalselt palju.  Linnas või tiheasustusega külas elades seda tõenäoliselt nii ei märkagi, kui sellises hajaasustusega piirkonnas elades, kus aiast on näha ainult ühe naabertalu tulesäras akent. Hommikul kell 8 on endiselt pime ja õhtul neljast on juba pime. Ja kui sellesse kottpimedusse lisada veel veidrad ja hirmutavad loomahääled, mis aia tagant kostuvad, siis tundub see pimedus ja tume öö eriti hirmutav.
Lumega pime aeg on seevastu imeline, valgus saabub hommikul nagu varem ja õhtul hiljem. Sel nädalal paar sellist imelist valget ja härmas päeva meile kingiti. Teisipäeval käisin Tallinnas ja sõita oli tõepoolest imeline, kõik puud ja põõsad sädelesid ja helkisid. Aga nagu see meie Eesti on, kliima piirkonniti väga erinev. Enne Tallinna kadus igasugu härmatis ja valged puud. Lumi oli seal küll maas, aga puid-põõsaid ta ei kaunistanud. Siin lõunapoolkeral oli palju uhkem.
Mulle tundus juba oktoobri lõpus, et nüüd on aiatöödega kõik ühel pool, aga võta näpust :) Aias leiab ju alati midagi teha. Eile näiteks tegin talikülvid ja panin kasvukasse riiulile. Õue ei ole ma külve pannud mitmel põhjusel. Esiteks sp, et ma tahaks neid kevadel natuke varem sooja tuua, kui õues soojaks läheb. Ja kui maa on pikalt külmunud, siis on neid potsikuid sealt külmunud maapinna küljest küllalt keeruline lahti kangutada. Teiseks ei viitsi ma mingit kasti katusega ehitada, mis kaitseks külve tugeva vihma eest. Nimelt võib tugev vihm seemned substraadist lihtsalt välja peksta. Ja kolmandaks on nad mul kasvukas pidevalt silma all, sest kasvuhoonesse on mul asja ka talvel. Midagi suurt põnevat ma ei külvanud, ikka ainult enda korjatud seemneid. Poes ei ole miskit apetiitset silma hakanud. Kaks potsikut said küll sildid nimega 'ei tea mis'. Olen seemned tuppa kuivama pannud, aga sildi unustanud kirjutada ja see hilisem tuvastamine, no ma ei tea. Kalimeris, alpi adenostüül ja sulgjas kolmseemnik on eile külvatutest sellised põnevamad. Ja suur lobeelia ja nepeta yunnanensis ehk ka. Põllule külvasin koehne pihlakat ka enne viimase lume tulekut. Mutihunnikud said eile aia taga pargiosades laiali rehitsetud ja pesin sooja veega labidad, kühvlid ja muud aiatööriistad puhtaks. Seda viimast tööd tegin küll elus esimest korda, et pesin sügisel aiatööriistu :)



Meie aia arukask 'Youngii' erineb paljudest teistest sordikaaslastest oma kasvukuju poolest ja see mulle meeldib.




Olen igasugu tutsude ja nutsude vastane talvises aias, nüüd endal sama rida. See kanada kuusk 'Rainbow's End' on mul kõik senised talved olnud küll katmata ja ei ole põletada saanud. Nüüd otsustasin talle sibulavõrgu pähe tekitada ja ühineda 'nutsakute' aedadega.


'Nutsaku' tekitamise mõte tekkis seda esiplaanil olevat kanada kuuske 'Conica' vaadates. Sel kuusel ei ole latva juba aastaid ja puuduvad ka mõned külgoksad, millele kevadine ere päike on lõpu teinud. Kuuse moodi paistab ta ainult tänu nöörile, millega on talle antud korrapärase vormiga puu välimus. 




Tõenäoliselt jääb see talv sellele suurele läätspuule 'Lorbergii' viimaseks. Üks korralik sulalumi vajutab ta lihtsalt vastu maad. Tegemist on omajuurse puuga, Luua päritolu,  juurestik tal pinnapealne ja mitte eriti laiali harunenud. Paar korda oma elu jooksul on ta end koos juurepalliga maapinnale külili keeranud. Ostsin sügisel Järvseljalt juba uue puu ära, seekord poogitud variandi. Muidugi see hakkab oma pookealusega laiutama, aga tuleb endal hoolikas olla ja järjepidevalt need maapinnast sirguvad võrsed ära napsata. Sellest omajuursest olen proovinud haljaspistikuid päris palju teha, kahjuks ei ole mind edu sel teel saatnud.



Hiina siidpöörised said ka nutsu seotud ja kohe kolmelt erinevalt kõrguselt kõvasti kokku tõmmatud. See kevadine lehtede koristus saja meetri raadiuses mulle ei istu. Pigem lõikan kevadel nutsu maha ja lõkkesse, kui kõnnin mööda aeda ja iga meetri tagant on harjutus kõhulihastele :)





Harilik luudpõõsas on ilus pool aastat aastast. Iga kevad on oksad mustad, mis tuleb maha lõigata. Mustad oksad on inetud ja peale tagasilõikust puudub tal igasugune tegu ja nägu. Suve lõpuks on ta kasvatanud uued ilusad ja kõrged võrsed, mis püsivad ilusad esimeste suurte külmadeni. Valge lume taustal on ta igatahes nagu kirss tordil. Istutusalasse on teda sp vist väga keeruline ka paigutada. Pealegi on ta mõõtmed päris pirakad. Minul jäi see põõsas omast laiskusest põllule kasvama ja see koht ongi talle sobilik. Õiteilu on ka ainult talvitunud okstel vastu maapinda, seega suurt kollast õitemerd ta ka ei paku. Saartel ja rannikul on ta tõenäoliselt pärl aias, ma arvan.



Sel sügisel jõudsin küll kõik vajalikud püsikute pealsed lõigatud. Samuti said istutusalad leheprahist puhtaks. Enne viimast lund jõudsin veel ''lumepalli'' lehed kokku riisuda ja istutusalalt minema vedada. Aed-ja puishortensiad lõikasin hilissügisel, samuti jaapani enelad. Puishortensiate vanad, seest õõnsad oksad, teevad lõkkes ilutulestiku helisid, päris huvitav. Meenus aeg, mil sai põletatud sahhalini konnatatra oksi, need tegid ka pauguparaadi :) Itohi pojengid ja suurelehine hortensia said turbamütsid pähe. Kasutasin harilikku kasvuturvast. Rooside tarvis sai valmis ostetud talvekatte turvas. Ega muud, kui paar-kolm kuud veel ja saab esimesi kevadisi õitsejaid nautida :)

Ja nüüd natuke mõtisklusi võimalikust saabuvast külmalainest, mida Gismeteo meile ennustab. Ette muretseda ei ole vaja, aga ette mõelda ja tegutseda ju võib. Kasvukas talvituvate pottide pärast ma ei muretse. Igas maamajas on igaks sajaks juhuks alles hoitud vanu vaipu, tekke ja puhvaikasid, ehk läheb vaja. Kui on ikka suur külm tulekul, pillun kasvukas pottidele katted peale. Ajalehed ka abiks. Püsikute pärast ei ole ka mõtet pead murda, ega tervet aeda ei kata ja kesse täpselt enam mäletab, mis ja kus on. Õnneks ei ole ma hellikuid aeda ka eriti varunud. Mure on natuke sel aastal istutatud noorte puude pärast. Oleks vist arukas enne maapinna külmumist panna kahele poole noort puukest paar tokki maasse. Et kui see külm tõesti peaks tulema lumeta maale, saab ju ka ajalehed pesulõksudega puu ümber olevate tokkide külge kinnitada. Kas ja palju see aitaks, puudub kogemus. Aga võimalus siis oleks või mõni vana jope tokkide peale visata. Kui maapind juba külmunud, siis seda enam teha ei saa. Teine mõtlemiskoht on aedhortensia sordid, kui palju nemad seda külma taluvad ja kas see aitab, kui nad enne saabuvat suurt külma tekkidega katta?
 Seda külma ju ei pruugigi tulla, aga need tokid ma lähipäevil maasse toksin. Istutasin sügisel veel korea ja mandžuuria vahtra, himaalaja hortensia, halli lepa 'Muhkura' ning veel nipet näpet. Ka mitu jalaka liiki ja sorti ning kollane hobukastan on mul ikka beebi mõõdus veel. Loodan muidugi, et seda külma ei tule.


Minu pimeda aja tegemised ka üles rivistatud :)




neljapäev, 21. november 2019

Lubatakse heitlikku talve

See ei tõota ühele aednikule midagi head. Pikk sügis oli küll imetore, vähemalt minusugusele aiapidajale. Ma julgen väita, et ma ei ole elus suutnud sügisel aeda nii korda teha, nagu sel aastal. Samas võib liigne agarus hiljem kätte maksta. Olen jõudnud kõik püsikute pealsed maha lõigata ja istutusaladele kogunenud lehed ära koristada. Ilus on, kohe väga ilus novembri kohta. Aga kui tuleb lumeta külm, siis ei ole see mitte kiita töö olnud. Samas tean, et kevad on alati väga kiire ja aega vähe, seega loodan, et tehtud tööd on olnud õigustatud. Eriti järgmisel kevadel, mil päevad on juba praegu ette planeeritud ja ajaga võib väga kitsas kätte tulla.
Kuna lubatakse sellist vahelduva sula ja külmaga talve, siis minu soovitus on viia kõik talveks potti jäänud taimed kasvukasse. Olen seda kogenud, mis üks selline talv õue jäetud potitaimedega teeb. Enamus läheb kevadel komposti. Just see vahelduv külmumine ja sulamine, seda ei suuda need potistatud taimed üle elada. Võib olla aitab pottide külili panemine, puittaimedega nii olen teinud ja neile on sobinud. Aga igasugu alpitaimed seda kindlasti ei taha. Ja turvast hetkel kuhugi kuhjata ka ei soovita. Soe, haudumine, hallituse teke. Olen mulda rehaga peale tõmmanud ainult itohi pojengi pungadele, ei mujale. Kuuseoksi ka vara panna. Kui on ikka aega ja võimalust seda hiljem teha, kui tõesti vajadus tekib, siis tasub oodata. Liigne agarus on ogarus just selle varase katmise ja matmise puhul. Ja see täna saabunud külmalaine ei jää mitte kestma.
Mulle sobib selline pikk sügis ja varajane kevad, siis jõuad ja saad aia tibens-tobens korda. Miks Inglismaal on nii uhked aiad? Neil on aega, mida meil tihti ei ole. Kui ikka lumi novembri alul maas on, siis ei loe isegi see, et mul on nüüd aia tarbeks aega.




neljapäev, 14. november 2019

Ilmataat soosib aiatööde tegemist

Eile oli küll kole ja märg ilm ning aeda asja ei olnud. Täna oli taas pime ja hall, aga soe. Ja ei sadanud.  Kui ikka aega ja võimalust on, jõuab kevadeks aia läikima lüüa küll.
Juurikamaa ja taimede ettekasvatusplatsid on sügiseks jõudnud korralikult rohtuda. Vesihein ju aastaaega ei küsi, see muudkui õilmitseb. Üleeile alustasingi põllu korrastamist. Edeneb küll visalt, aga natukesehaaval siiski. Plaani on võetud pühapäevaks kõik puhtaks saada. Kui vihma just ei kalla, siis reaalselt täiesti võimalik.


Taga rohetavad uni- ja kukemagunad. Ei ole ammu korralikku külma olnud ja seemned on selle soojaga idanenud. Kevadeks on nad õnneks ise läinud, nende rohimisel ei ole mõtet.

Põllu lõpus on pilgupüüdjaks sõnnikuhunnik, väga vajalik kraam aiapidajale.

Pojengid said ka korda tehtud ja minu üllatuseks on suured pungad just itohi pojengidel, samas kui valgeõielise sortidel ei paista midagi. Kraapisin mulda pungadele, turvast ei taha selle suure soojaga veel peale kallata. Võib-olla talvituvad ka ilma selle turbakuhjata, ei tea, sest ei ole katsetanud. Külmahellad nad võivad olla, seega ei riski vist päris katteta talveks jätta.


Kasvuhoone lõhnab imeliselt - nõgeselehine vesikanep on juba suht väsinud ja koltunud, aga lõhna eritab veel jõuliselt.

Kasvuhoones üldse suur suvi. Soojade ilmadega hoian küll uksed lahti, seega ega seal nii soe ei ole midagi. Aga puudub see pidev vihmasadu ja taimi räsiv tuul.




Okkaliste erinev värv torkab just sügisel silma. Suvel nad kaovad nagu massi ära või tõmbavad kirkad lilled tähelepanu rohkem endale. Kahel alumisel pildil peaks olema h.elupuud 'Bor' ja 'Alba'. Ostetud aastaid tagasi päris tittedena, siiani kosusid põllus. Sügisel sai aeda istutatud välja juuritud ebajasmiinide asemele. Sirgub neist mis iganes, aga sügisvärv on neil kuidagi eriline.



Vasakul h.elupuu 'Litomysl', millalgi Lätist toodud. Tema valged võrsetipud on ka miskit päris vahvat. Keskmise elupuu nime ei tea, silti potis kahjuks ei olnud.


H.elupuu 'Rheingold' on minul selline matsakas tegelane. Samas Helle ja Aini aias on ta sihvakas poiss. Öeldakse, et koerad lähevad ajaga peremehe nägu, meil sirguvad siis elupuud perenaise proportsioonidega võrdeliselt :)



Sirelite pungad on prisked ja mahlased. Selles ei ole midagi erakordset, sest nii on igal sügisel.



Kamm-soohein püsib sügisel pikalt kena. Kui enamus kõrrelisi on juba pruuni jumega, siis tema püsib veel vapralt roheline.



Sügislille 'Waterlily' ostsin suvel mingist suvalisest külapoest. Lihtsalt jäi silma ja vajalik ta ka oli. Nüüd novembri keskel näitab oma ilu :)







pühapäev, 10. november 2019

Hall november

10.11.2019
November on selline vastik ja pime ja kole kuu olnud alati. Valgust vähe, sel aastal niiskust palju. Ja peale neid suuri vihmasadusid ka palju pori. Üks tavaline aiapidaja mõtleb juba oktoobris, et selleks aastaks on kõik. Nüüd aitab, aed on korras ja jalad seinale või siis vardad kätte. Isegi kõik meie aiandusteemalised ajakirjad jagavad meelsasti näpunäiteid, kuidas oma tööriistakuur sügisel korda teha ja tööriistad ära pesta ja ära õlitada. Õnneks ma nii agar ogar ei ole kunagi olnud. Kui nüüd oleks kõik tööriistad kuuris rivvi sätitud ja ära õlitatud, siis ju ei raatsiks neid enne kevadet ka kasutada. Aga meie novembrikuine parema ilmaga päev soosib endiselt aiatöid. Eriti, kui ka natuke päikest näitab. Ja kui terve talv juhtub selline hall ja soe tulema, siis oleks tööd kevadeni. Vähemalt minul küll. Eile ja üleeile olid sellised parajad aiailmad ja no mis ma siis tegin. Käisin selle nädala algul paar päeva Lätis koolitusel ja leidsime teise päeva õhtul nii palju aega, et külastada ka ühte kaubandusasutust. Muidugi Depot. Nimelt oli mul vaja paari pilliroomatti valgete kastmistünnide ümber (Viljandi kaubandusest ma neid ei leidnud)  ja ega siis lillesibulatest ei saanud ka mööda vaadata. Sai mõningad pakid korvi sokutatud. Hea meelega oleks ostnud ka mõned puittaimede seemned, aga kõik pakid olid ilma ladinakeelse nimeta ja mina läti keelt ka ei jaga. Ühesõnaga sai ostetud laugu, nartsissi, lumikellukese (see ost oli küll ainult tänu Tistoule, sest tänu tema blogile sain üldse teada, et neid lumikellukese sorte nii palju on), puškiinia ning krookuste sibulaid ja need oli vaja maha panna.

Mõned sibulad oli vaja panna aedhortensiate ette. Seda aga ei tahtnud enne teha, kui lõikan hortensiad tagasi. Kui hortensiad lõigatud, siis torkas silma umbrohi, mis oli eriti säravalt roheline selles hallis päevas ja vajas kindlasti rohimist. Selle märja maa seest jooksid juured veel eriti hästi välja. Kui see töö ka tehtud sai, siis riivasid silma ümbritsevas murus pikutavad õunapuulehed, mis olid pikemalt puus olnud. Need oli ju ka vaja veel kokku riisuda. Kui lehed said riisutud, siis viisin oksteprahi lõkkesse ja lehed kraavi. Ja oligi aeg sibulad maha pista. Aga nende sibulatega on jälle see häda, et uurista auk, kuhu tahad, juba vaatab mõni sibul jälle vastu. No Lätist toodud sibulad sain ikka enne pimedat maha, aga lisaks ootas veel üks väiksem ämbritäis tulbisibulaid. Ei leia lihtsalt kohta. Väiksemad sibulad viisin komposti, osadele leidsin elupaiga ja paarkümmend suurt sibulat jäid veel ootele. Ehk annab ka täna aiatöödeks ilma.


11.11.2019
Vahepeal on taas olnud üks hea aiatööilm, eile oli küll ilus ja soe, isegi päike taas piilus. Ja hommikul saabusid luiged. See oli küll eriline vaatepilt, pole meitel ei merd ega järve. Maandusid koristatud maisipõllule, kuhu on ka läga sisse tõmmatud. Märg ja vesine on seal praegu küll. Hommikul olid põllul neli valget ehk vana ja neli halli ehk noort luike. Vaatasime kui ilmaimet. Mingi hetk läks taevas lärm lahti, nagu kiirabiauto hakkaks lennult maanduma. Põllule lisandus neli vana ja üks noor luik. Alul hoiti eelmise seltskonnaga distantsi. Aga siis läks tantsuks ja tralliks. Ehmusin alul, sest arvasin, et nad hakkavad kaklema, aga ei. Tehti kiire tants koos paraja lärmiga ja koheselt mõlemad pundid ühinesid. Väga huvitav oli igatahes, kas taaskohtumine või leppimine või mis iganes. Nad veetsid põllul terve päeva. Üks luik oli alati valvel, kui teised magasid. Hämaruse saabudes nii kella nelja paiku nad alustasid taas teekonda soojale maale.

Lõikasin tagasi viimased aedhorensiate sordid, mis on istutatud muru sisse. Neid soovin näha edaspidi kõrgematena, seega ma neid nii madalalt ei lõiganud. Kui multšialal olevad põõsad lõikasin paari punga peale, siis murus kasvavad nelja-viie punga peale. Samuti lõikasin ära kõik nõrgad varred. Eks siis järgmine aasta näeb, kuidas mu töö vilja kannab. Sügisene lõikus minu puhul siiski esmakordne. Siis võtsin ette kaks puishortensiat, vat nende tagasilõikus ei kuulu just mu lemmikute hulka. Miskipärast on neil massiliselt selliseid puitumata oksalaadseid moodustisi ja nende lõikamine on eriti tüütu. Samuti on vanemates põõsastes palju oma elu ära elanud oksi. Need näeb ära musta tipu järgi ja puht kogemata avastasin, et neid ei peagi lõikama. Natuke murdes nad eemalduvad ise päris kerge vaevaga. Tammelehised hortensiad on lehtes ja noored, neid ma ei puutu. Himaalaja hortensia sai sügisel paraja vitsana istutatud, teda ma ka ei torgi.
Ja ega seda valget aega ju palju ei ole, suurt rohkem ei jõudnudki. Ilmaprognoos lubab taas sooja nädalat, saab aia kevadeks ikka täitsa korda, kui tahtmist ja viitsimist ja aega on.

Lõppu kaks murekohta, millele sooviks kommentaare. Esiteks mu amuuri toomingas. Kas peaksin võra lõikama? Kui jah, siis kas on arukas eemaldada kõik alumised tüvest väljuvad oksad, et edaspidi see kaunis tüvi mõjule pääseks? Kellel kogemusi, siis palun lahkelt jagada.


Ja teiseks, see uus välikäimla. Kui kõik on raagus, siis on ta teed mööda sisse sõites kui pilgupüüdja, mida ju ei ole vaja. Kas peaksin muretsema sinna ette korraliku metallist taimetoe ja panema sinna ronima näiteks kollase humala? Või oleks parem mõni loodusliku elulõnga liik, mis talvel ka varjaks? Kuidas teie selle probleemi lahendaksite?

teisipäev, 29. oktoober 2019

Oktoobri lõpp tõi miinuskraadid

Üleüldse oli see oktoobri lõpp üks vastik ja paha. Esmalt suutsin ma hankida mingi koleda viiruse, mis häiris mu elutegevust terve nädala. Paar päeva olin päris horisontaalis ja see kole köha ei taha siiani taanduda.  
Siis saabus see tihe ja tugev vihmasadu. Maapind sai korralikult kastetud, sest aina sadas ja sadas. Kõik taimed, kes tundsid veel janu, said küll korralikult kastetud. Igasugu alpitaimed sellest mitmepäevasest sajust muidugi rõõmu ei tundnud. Kruus vähemalt ei hoia vett kinni, aga vettisid nad siiski. Seejärel saabus see kohutav torm ja maru. Mul oli pühapäeval asja kompostihunnikusse, mis asub meil aia taga kaugemas nurgas. Jumal tänatud, et sel suvel sai sinna aia taha välikäimla paigaldatud, sain veidikegi tuulevarju minna onni taha. Selline tunne oli, et kohe-kohe langevad kõik kõrged kased ja männid. Ulus ja vihises ja möllas niikaua, kui elekter kadus. Ja pimedus hajaasustusega külas on veel eriline pimedus. Kui linnas vaatad aknast kasvõi autode tulesid, siis mida sa seal maal vaatad. Akud hakkasid tühjenema, vesi kadus kraanist. Õnneks veel küte ei sõltu meil elektrist. Igatahes väga abituks muutume, kui elektrit ei ole. Ja elekter kadus kohe mitmeks päevaks. Õnneks see torm aias midagi ei lõhkunud ja muud suurt pahandust ka ei teinud. Aiamööbel oli juba varju alla viidud, lennutada ei olnud tuulel midagi. Katused seisid ka paigal. Kokku vajusid ainult meie sissesõidu tee ääres asunud vana küüni varemed. Midagi kasulikku ka sest tormist :) Üks ripakil vana ja ohtlik hoone saab maaga üheks.
Lühidalt, aiatöödest midagi suurt kirjutada ei ole, sest liigutanud ei ole ma lillegi. Taga-aias oleks küll veel mõned pealsed vaja lõigata, aga see ei ole ka eriti oluline. Ega see talv ka veel tulnud ei ole ja töö ei ole jänes.
Tänane hommik on toonud korralikud miinuskraadid, kõik on mõnusalt härmas. Minul seisab täna ees suuremat sorti pojengide potistamine ja hiljem pottide maasse kaevamine.

 Jõudsin veel enne külma mõned klõpsud teha.

Tammelehised hortensiad on ka oktoobri lõpus veel ilusad värvilised.


Põõsasmaranad ei kuulu just mu lemmikute hulka, aga selgub, et sügiseses aias kohustuslikud õitsejad. Peab vist kevadel paar taime juurde hankima.




Harilik luudpõõsas on taas sügisel imekena, kahjuks ei ole ta seda mitte kevadel. Aia taga põllus see põõsas mul on ja arvestades tema eripära, st et ta on esiteks väga suur ja teiseks kevadel pikalt inetu, ei saagi teda mujale istutada. Las uhkeldab siis seal põllul sügisel ja talve esimesel poolel. Vastu kevadet suudab ta juba mustaks minna. Ja igasugu kaetud-maetud talviseid aedu ma jälestan. Aed peab olema aastaringselt vaadeldav, mitte talvel mingeid nutsakuid ja pleksiklaasidega kaetud alasid täis pikitud.  Enne olgu mustade okstega luudpõõsas, kui hunnik luudpõõsast presentkatte all.




Lehised ehk puruvanad on ka sügisesed värviandjad. Samas kevadel väga varased lehtijad.



Kollane karikakar on ka väsimatu õitseja, ise ta mööda aeda rändab ja sobivaid kasvukohti otsib.



Kopsurohtude lehestik pakub silmailu iga ilmaga.







Mägi-võlupõõsas värvub aegamisi.


Raudrohi väärib oma nime :)


Saabumas on vaikne ja rahulik hingedeaed. Rahulikku ja mõtlikku aega kõigile aiasõpradele! 

esmaspäev, 14. oktoober 2019

Pilla palla pillerkaar

Aias valitseb tõeline pillerkaar. Terve eilse päeva värvilisi lehti aina langes ja nad kihutasid kõik lääne suunas. Oli selline tunne, et on lumesadu, ainult et helbed on ülisuured ja värvilised. Murureha võtsin lehtede riisumise tarvis kätte eile esimest korda sel sügisel. Pihlakate allee kõik seitse pihlakat on nüüdseks raagus ja oli paras aeg lehed kokku tõmmata. Pihlaka leht võib küll ruttu kõduneda ja eks nad on ka mõnel aastal kõik maha jäänud, aga kahjuks see must puudealune näeb nii rusuv välja.
Linde on päevasel ajal aias oma tuhatkond, on minu arvamus. Varblased võtavad veel viimaseid saunapäevi. Jooginõusid nende tarvis on meil kolm, aga kõik nõud on kevadest saati ka saunavanni eest. Ja seda jälgida on alati ülipõnev. Seega ei või jooginõusid väga varakult varju alla viia. Soojad päevad meelitavad neid endiselt pessu.
 Kõik läbirändel olevad linnuparved on otsustanud meil vahepeatuse teha. Nende jutuvadin võtab kõrvad lukku. Kes noolib pihlamarju, kes miskit muud. Kuldnokaparved on igapäevased kaskede vallutajad. Pasknääre ja musträstaid on parvedega. Siis veel igasugu pisilinnukesi. Kõiki liike kahjuks ei tunne ka.  Roherähn tundub, et on kuri, sest tema lärm on üle kõige. Pasknäärid vist purjus, sest marjad ju käärinud. Aga huvitav on see, et valgeid pihlamarju nad ei taha, need püsivad veel talvel puul. Tõenäoliselt nad neid lihtsalt ei märka.
Kitsed liiguvad majale aina lähemale. Kui suvel suudavad nad päevasel ajal vähemalt distantsi hoida, siis sügisel vaatavad nad juba hommikul sulle aia taga oma suurte silmadega otsa. Eks otsivad ka nemad  head ja paremat, et talvele tugevamalt vastu minna.
Aiatöödega olen sealmaal, kus vist igal aastal samal ajal. Mitte kunagi ei ole kõik tehtud, ometi on palju tehtud. Aia taga suures peenras on veel pealseid natuke lõigata. See muidugi ei tähenda seda, et mul kõik pealsed lõigatud oleks. Eks neid jää ka kevadeks nagu ikka. Paljude püsikute pealsed on alles ilusad rohelised ja kuna selle suve märksõna oli taas põud, siis taimed veel ju elavad, toituvad, hingavad. Just sel põhjusel ei ole ma ka kiirustanud. Isegi pojengid näevad veel väga viisakad välja ja ma ei ole nende pealsete lõikamisega vaeva näinud. Põllus ma tõenäoliselt jätan kõik nii nagu on. Põld on lageda peal ja pealsed aitavad lund koguda, muidugi kui lund üldse tuleb. Kevadel küll selle võrra rohkem tööd, aga ehk ka rohkem talvitunuid. Jätan vist isegi sel aastal istutatud flokside pealsed puutumata. Õitsenud õisikud küll eemaldasin, sest teatavasti on floksid päris usinad külvajad. Saab ja fb-st aegajalt loetud, kuidas valge floks on värvi muutnud ja temast on saanud roosa floks. Tegelikult on ta lihtsalt enda puhma keskele korraliku isekülvi teinud ja need kasvavad seemikud on roosad. Ja kui sort on nõrgem, siis need uued taimed võivadki võimust võtta.
Sel sügisel viimistlesin kõik peenraservad, vot seda tööd ma ei ole vist enne sügisel teinud. Ja kus jõudsin, seal ka juba laiendasin. Igasugu puid ja põõsaid sai nii välja juuritud kui ümber istutatud. Ja kevadet ootama jäi ainult mõni üksik püsikupott.  Pojenge kevadiseks istutamiseks see-eest omajagu. Siinkohal ka suured tervitused Mildale. Sügisel saadud pojengijuurikad istutasin suurtesse roosipottidesse ja panen põldu. Kuhjaga mulda peale. Kevadeks pean valmis mõtlema, kuhu ma kõik need uued pojengid panen, sest neid saab siis olema palju :)
Tänaseks lubas kuiva ilma, mõned seemned ka veel tarvis korjata. Muidugi, kui veel on, mida korjata. Olen neid küll piilumas käinud, aga paljud ikka toored olnud. Vahepeal on sadanud ja mõned seemned võivad olla juba minema jalutanud.
Hommikul on pikalt pime ja õhtul läheb vara pimedaks. Järgmisel nädalal peale kella keeramist jääb õhtune aeg olematuks. Ostsin endale sel aastal päris isiklikud kangasteljed ja need said paar päeva tagasi üleval toas ka töökorda. Selle üle olen küll õnnelik. Kui aias selg haigeks jääb, saab vahepeal minna ja tunni kududa. Kui siiani käisin külatuppa kuduma, siis nüüd ei pea ma enam sellele aega kulutama. Juba esimesed tööd valmivad.







Kasvuhoones on veel suur suvi. Päeval teen küll uksed lahti, aga ööseks olen kinni pannud. Kasvuhoone on otsast lõpuni ka täis ja just sp, et sel sügisel sai veel väga palju jagatud ja igasugu haljaspistikuid juba potistatud. Talveks ma potte peenravaibale õue ei jäta ka, mis õue jäävad, said kõik varjulisse kohta põõsaste alla pandud. Ei ole mul seda kevadist sulamist ja külmumist sel mustal vaibal päikese käes vaja.