Lehevaatamisi kokku

teisipäev, 22. august 2017

Tahame või mitte, sügis on tõesti käes

Kuna kevad saabus sel aastal suhteliselt hilja, siis selline varane sügis suurt rõõmu ei valmista. See viimaste päevade vihm on ka kõike kuidagi võimendanud. Kuidas paistab see sügis - kollased vilja- ja rapsipõllud, punased pihlapuud, tihe udu täna õhtul, konn hämaras tiigis laulmas, päikeselise ilmaga on siil- ja päevakübarad ning kobarpead kuhjas täis mesimumme ja liblikaid. Vihmast juba piisaks, aga õnneks on meie pinnas selline, mis ei jää kunagi lirtsuma. Muru on õhtuni märg, aga midagi talla all ei lirtsu.
On istutamise aeg. Seda tööd mul veel jagub pikemaks ajaks, õnneks või õnnetuseks. 
On vaja ka rohida, sest need vihmad on meelitanud kasvama kõik seemned, mis pinnases leida. Aga, siin on taas üks aga, iga taime ei tunne nii algfaasis. Seega ogar on olla praegu agar. Ma täna käisin aia nii üle, et korjasin ainult tuttavad umbrohud, aga pisimudru jätsin alles. Kindlalt leidsin sügisest emajuurt, kalju-kuldkilbikut hulgim (varem ei ole ma tema külvi täheldanud), ängelheina, lupiini täitsa ime-kohast (kas tõesti võib seeme lennata 15 meetrit?). Seega silmad lahti!
On aeg seemneid korjata! Muidugi olen ka mitme taime juures liiga kaua oodanud seemne valmimist ja kui siis topsikuga kohale jõuan selgub, et seemned on juba varisenud. Aga kõike ei peagi ju saama, mida tahad. Kuigi täna ei olnud mitte seemnete kogumise ilm, aga kuna liisi põisrohi tundus iga hetk seemet pillutamas, siis korjasin ära ja tuppa valmima.
Täna üks targem tegelane vaatas ja uuris mu lehist, kellest ma ka varem olen kirjutanud. Tema otsus oli, et ei ole vähk, vaid kahjur. Näiteks lehisevaablane. Kes võib ka kevadeks kadunud olla, aga vbl tahab ka pritsimist. No suur puu, annab pritsida. Ootan kevadet. Pihlakate lehed on pintslisse pistetud osaliselt, mitte silmatorkavalt. Ja see ginnala vaher, temast kirjutasin juba eelmisel , sel sügisel tundub taas palju oksi läinud olevat. Siinkohal meenus dendroloogiaseltsi koosolekul kunagi ammu räägitu, et ginnalat ei soovitata haljastusse tema ebakorrapärase võra tõttu. Äkki siin ongi iva. No lähipäevil peab need oksad saetud saama.
Tänane päev vihma kohalt väga hull ei olnud, peale lõunat jõudsin isegi mingil määral niita. Aga siis tulid külalised ja siis see vastik vihm. Ja kui vaadata aias sipelgate kõrgeid kuhilaid, siis seda kuiva aega ei paista niipea tulevat.
Kaeralill on sügisel imeilus!


Siin on näha kõik sügisene - kollane ''lõhnav''rapsipõld, koltunud kartulivarred, saialilled, hooajaga kogunenud kompostihunnik, koristamata heinapall, vaarikad ja ürdid.


Harilik soorohi 'Chameleon' moodustab vahva ''pärsia vaiba''. On pidanud aastaid, ei jaluta juhuslikult, vaid tihedalt, trügib murusse. Paraku on tal kaks suurt miinust - tärkab jaanipäeval ja esimese külmaga on läinud. Ja potis ei ole ta talve üle elanud.


Täna olid kõik kollaste õitega päevaliiliad mingeid musti sitikaid täis. Aga AINULT kollased, tumedamad olid kõik puhtad.

Jorjenid.


Viimaste õite tulemine, vist. Täna avas muide õied must lumeroos.


Palju punaseid pihlakamarju pidi peres pulmaõnne tuleval aastal ennustama :)



Neist hortensiatest ei saa mul küll. Olen neli sorti sel aastal Lätist juurde toonud. Kaks ootavad istutamist, aga juba potis õitsevad. Igal aastal viskab mõni neist vimkasid, kasvatades üksikuid pikki võrseid.


Siidpööris ei ole veel õitsemist alustanud. Kahiseb kõhedalt!


Palju kübaraid, mulle meeldib!


Siin on kõik täis. Andersoni tradeskantsiad avastasin küll sel aastal. Nii pikalt õitsejaid on vähe. Mul oli neid ka varem, aga ei pannud neid nii tähele. Sel aastal sai kolm uut sorti lisaks ja ma pidevalt imetlen neid. Pildil paremal kollaste lehtedega 'Sweet Kate'


Lahtise tulevikuga ginnala.


Mägitähk siis selline. Sorkasin nüüd neid pisikesi õisi maha, tundub, et edenevad.

neljapäev, 3. august 2017

Vihmast, kokukast ja aiast hetkel

Täna hommikust sadu võis juba vihmaks pidada. Paar tundi vist jõudis sealt taevast miskit alla sadada. Mu meelest on hommikul isegi tuhkpuuhekil naeratus näol. See põud oli meil täitsa kohutav juba. Samas eile ühed kliendid ei suutnud ära imestada, et kuidas teil see maa nii kuiv on, kui kogu aeg sajab. Rõhutan - kogu aeg. Tõesti - paar kilomeetrit Viljandi poole sajab ja mõned kilomeetrid Nuia poole taas sajab. Meie siin vaatame aga kaugenevaid pilvi ning näeme visuaalis, kuidas pilvedest vihm eemal maha sajab. Padusadu see tänane ei olnud, kas kartulite vahele ka vihm jõudis, veel ei tea. Plaanin täna aiatoimetusi veidi hiljem alustada. Las kuivab. Taevas kisub juba selgeks, seega meil taas ilusat ilma oodata.
Nüüd siis ka kohustuslikku kirjutamist ehk mõned read Aalujate aasta suursündmusest - kokukast ehk kokkutulekust. Meid siit Viljandimaalt on kaks ja paaris ka läksime. Kaasavõetavad taimed saatsin juba nädala algul Helle juurde. Ise läksin laupäeva hommikul bussiga taimedele järgi. Kui mina kohale jõudsin, oli Helle juba alustanud taimede mahutamist autosse. Eks seegi võttis omajagu aega, sest kahe peale olime korraliku koorma suutnud kokku panna. Ära me nad mahutasime, ise ronisime ka peale ja siht Muhedikemaale sai võetud. Teatud maani on tee tuttav, eks oleme ennegi elus seda rada tallanud, aga... Kuna mina ei ole autojuht, siis ei jälgi ma kunagi teid nii kui see, kes sõidab. Tänapäeva moodne tehnoloogia ajastu peaks ju reaalselt minejaid aitama. Aga asi vist ikka selles, et neid moodsaid tehnikaimesid peab oskama ka kasutada. Helle auto moodne keps aga ei kepsutanud üldse. Koostöö lihtsalt juhiga ei sujunud. Minu telefoni maps aga ei näidanud Pihlaka talu. Ja siis juhtus see, mis sellises olukorras juhtuma pidigi. Põrutasime lihtsalt õigest teeotsast mööda. Tegelikult pidime keerama paremale, aga meie valisime teise suuna. Ja nii me saimegi tutvuda selle imelise maastikuga, mis seal Pangodis on. Tee oli kitsas, kurv paremale ja käänak vasemale. Mäest üles ja hooga alla. Lõppes kõik aga hästi, sihtpunkt terendas lõpuks silme ees. Kallistasime Muhedikud, kerge kohvi ja pirukas. Milda oma kaasaga oli jõudnud enne meid. Tulijaid lisandus riburada. Ja siis tuli see põnevam osa - aiaring. Mis nii viga aias kõndida, kui Muhedikupapa kõike näitab ja pilgu sinna suunab, kuhu vaja. Alustasime kalade söötmisega. Kaladel kahjuks puudusid lauakombed täielikult, sellist matsutamist ei ole mina elus kuulnud. Kalad olid ilusad, igasugu punaseid toone tiirutas vees ringi. Aed on ilus ja põnev. Alati ma naudin seda pargiosa. Kõigil neil puudel ja põõsalistel on oma lugu rääkida. Äratundmisrõõm on ka suur rõõm.
Edasi viis tee päeva põhiüritusele. Ka sel lühikesel teel tekkis tunne, et oleme eksinud. Kiire telefonikõne Aidile, vasakpööre ja kohal me olimegi. Aidi juures ei olnud ma varem käinud. Muidugi kujutasin seda kõike piltide põhjal ette, aga... Pilt on pilt, reaalsus midagi muud. Kõik see uhke hoonete kompleks annab kohale sellise vana Eesti hõngu. Keegi ütles väga hästi - nagu väike vabaõhumuuseum. Otil on ikka palju tegemist seal olnud. Maja aknaraamid olid juba sellised erilise julge lahendusega nii ehituslikus mõttes kui värvitooni poolest. Ott lubas aidahoonele samasugused teha. No ja ait ise üks imetore hoone. Eriti Aidi töötuba. Kõik need riiulid igasugu pottide ja potsikutega. Korralikult valge ruum. Suur suur töölaud, mis oli tehtud vanast uksest, kui õieti mäletan. Ja see suur tiik ja seda ümbritsev ala - kõik oli niidetud ja trimmerdatud. Ogoroodina kui imedemaa. Seda peab lihtsalt ise nägema. Seda vaadet viljapõldudele ja istutusaladele. Ja see keldrimägi, millest pool on Aidi oma pisikeste kätega juba umbrohust puhtaks kaevanud ja igasugu kaunist mudru sinna asemele istutanud. Kõik see kokku on just selline aed ja elamine, mis sulandub loodusega. Mulle väga meeldis.
Taimede vahetus ja jagamine lõppes minu jaoks natuke südant kripeldama jättes. Nimelt lubasin oma käekotiga lisaks veel kaasa võtta 4 taime soovijatele. Paraku ma ei mäletanud, kellele ma lubasin ühe kerakelluka 'Nana Alba'. Küsisin ühelt ja teiselt ja kolmandalt ja keegi ei tahtnud. Lõpuks arvas keegi, et oli vist Muhedik, kes soovis. Saigi pott Muhedikupapale sokutatud ja asi ants. Aga päev või paar hiljem teatas Tii, et Karin, kui sul see kellukas käekotti ei mahtunud, siis sellest pole midagi. Jeerum-jeerum mind ja seda sakslast, kes mul tol päeval külas oli. Ju ma siis Tii juurde oma kelluka poti pakkumisega ei jõudnud. A pole hullu, Juurikale võtan taas kaasa. Väga palju ma ei hamsterdanud, täiesti mõistlikus koguses. Ehk nüüd julgen juba ka istutada, maas on natukene niiskust.
Õhtu saabub ju kiiresti, eriti kui seltskond on nii hea nagu ta meil on. Sauna ja lõkkeõhtule me ei jäänud. Läksime päeva lõpetuseks hoopis Iirisekasvataja juurde. Ja jumal tänatud, et läksime. Ütlen taas, et pilt on pilt ja reaalsus hoopis midagi muud. Rosaarium eesaias oli vist ainuke, mida ma oskasin ette aimata sellisena nagu ta oli. Roose palju-palju ja üks uhkem kui teine. Ma ei kujutanud seda aeda üldse nii suurena ette. Aga...maja taha minnes tulid hortensiad, need olid jagatud mitmele istutusalale. Imelised ja kui palju neid veel oli. Kahjuks on hortensiad alles alustamas ja seda ilu, mis seda aeda kohe varsti tabamas on, me veel ei näinud. Siis tulid iirised. Uskumatu, ca 300 iirist, kõik filigraanselt hooldatud, lehed korralikult tagasi lõigatud, etiketid igal juures, ilma ühegi umbrohu tutikeseta. Perenaine veel ütleb, et ah, ega mul korras ei ole, olin nädala Tallinnas lapsi hoidmas, eile tulin. No kui see aed korras ei olnud, siis mis veel korras saab olla. Edasi tuli siis imede kivila ehk kribula. Manti oli seal küll oi-oi kui palju. Kõiki kribusid mu silm 1,5meetri kõrguselt ei seletanud, vaja oleks olnud binoklit. Siis olid rododendronid, aed-päevaliiliad, korralike mõõtmetega tiik, kapsad-porgandid-peedid reas. Kasvuhoone värvuvate tomatitega. Avarust piisavalt, aed ei olnud täis topitud. Kõik oli läbi mõeldud. Just nii nagu üks korralik aed olema peab, et peale silmailu saad ka kõhu täis ja lastel on võimalus marju suhu pista. See oli üks tore lõpp päevale.
Koju jõudsin vist kümne paiku. Istutanud ma hamsterdusi ei ole veel tänu kuivale ja pidevale ajapuudusele. Ehk täna on aeg toimetada istutades. Tänu suurele põuale ei ole ka umbrohi eriti kiire kasvaja ja murugi oli veel eile kõrbemises. Homme on mul võõrustada 50+ inimest ja neljapäeval 35. Tänu sellele vist seisab aed ka pidevalt suht järje peal ja ükski koht ei umbrohtu. Seega on tihedad aiakülalised väärt külalised.
Pildistasin kokukal põhiliselt oma peaga, sp mul pilte ei olegi. Aidi juures mõned klõpsud telefoniga sai tehtud ja panen need siis lõpetuseks.




neljapäev, 27. juuli 2017

Sombune sügisene päev juuli lõpus

Täna oli selline imelik ilm, kuidagi kangesti sügise lõhna oli õhus. Tibutas ja udutas meilgi peale lõunat, vihmaks seda just nimetada ei saa. Isegi kurerehade all on muld endiselt kui tuhk. Vihma oleme me saanud väga vähe. Samas Viljandis, 8 kilomeetrit meist, on vihma küll tulnud. Plaanisingi täna hommikuks linnakodus tubast tööd, seega läks kõik asja ette. Värvisin täna ühte seina struktuurvärviga. Peale radikate vahetust ei saanud mina neid radika taha jäävaid seinu enam siledaks lihvitud. Oleks siis antud aega peale vanade radikate eemaldamist tagant seinad korda teha, aga ei. Kohe uued asemele, mis paigaldati hoopis teise kohta ja nii ta läks. Otsustasin struktuuri katsetada, see peaks ju ebatasasused ära katma. Päris põnev oli, nagu plätserdaks peeneteralist kodujuustu seinale. Pintsliga saab veel lainetusi vms iganes tekitada. Tundus, et jäi päris ilus.
Kuna sel aastal jääb mul Folk vahele, siis sai peale lõunat vihmaga maale tuldud. Linnas sadas vahepeal ikka nii kõvasti, et olin sunnitud vihmavarju ostma. Sain nii armsa liiliatega vihmavarju veel.
Tänu suurele õhuniiskusele sain õhtul usinalt taimi potistatud. Muidu on nii, et augustis juba tühjad pihud.
Aias suurt tööd ei ole. Tänu valitsevale kuivusele kuivab isegi vesihein juba ära. Ja tänu sellele, et aeg-ajalt saab mõned grupid vastu võetud, püsib aed ka pidevalt korras. Kui ikka tead, et rohkem külalisi on korraga tulemas, siis saab kõik nurgad üle käidud. Hämaras tegin veel ühe pildiringi aias ja mis siis täna silma jäi, tuleb pildiseeriana.
Harilik kuusk 'Frohburg' alustas sel aastal hargnemist. Huvitav, mis plaanid tal on.



Igasugu mudilased saavutavad sügiseks oma kohevuse, et siis taas puhkusele minna ja uuel kevadel uue hooga alustada.


Mugulaskleepias on üks omamoodi taim. Kevadel tundus, et läinud mis läinud. Millalgi suve algul pistis nina välja ja nüüd on õitsemist alustamas. Vintske sell, ma ütleks.



Elupuu, mis kunagi kingiti emale sünnipäevaks. Oli vast 15cm kõrge, pisikeses lillepotis. Selline ebamääraselt harunev ja keerdus-krussis. Ehk peaks oksi siduma tüve külge, mõtlen juba paar aastat. Tegudeni ei ole veel jõudnud.


Selline tundmatu sell varjupeenras, nahkjate ja kirjude lehtedega. Sõbrad pakuvad mingit priimulat. Ise ma teda kindlasti istutanud ei ole. Ootan huviga, kes temast sirgub.



Must leeder 'Black Beauty' on kasvatanud palju noori võrseid. Kõik nagu raketid taeva poole sirgu. Paremal kikkapuul on juba punast sügisvärvust. Vara nagu veel, kevad oli ju nii hiline ja sügis kipub varakult tulema.


Leidsin kevadel kapi alt ühe pappkarbi mingite kuivanud sibulate moodi asjadega. Mälu ei toiminud, mis taime maa-alused osad need olla võivad. Torkasin nad siin juuni algul turbasse ja ohoo, 2015 sügisel panin nende kallade mugulad karpi, mis seemnest kasvatasin. Nad said päris pikalt seal oma aega oodata. Eluvaim sees ja täna sain neli potti. Ime, et nad selle 17 kuuga kuivas otsi ei ole andnud. 


Kaksiratsik on armas. Kuigi googeldades leiab, et toalill meie kliimas. Minul ikka mitu talve õues olnud.


Sellest hullust mädarõikast ei saa vist elu lõpuni lahti. Nagu näha, tuleb aga taas.


Jaapani ängelhein on imeliselt imeline iludus!!!


Kui korea kitseenela liik on oma õitsemise lõpetanud, siis sort 'Noble Spirit' alles alustab. Elutsevad suht lähestikku, valgustingimused enam-vähem sarnased. Õitsemisaeg aga erinev.



Astilbede vaht.




Raudrohud on kenad.


Liilia 'Kaarin', mille eelmisel sügisel kingiks sain, avas esimese õie. Armas punane!


Külvasin kassisaba, ostsin segupaki - valged, roosad, sinised. Pikeerisin põldu ja nüüd ootan värve. Paraku siiani ainult sinised on õied avanud. Võib-olla polegi muud.


Laialehine seahernes. Mis siis, et lõhna ei ole, aga võimas on küll. Boonuseks see, et ei ole igal kevadel neid herneid vaja maha sorgata.


'Magic Fire' alustab esimesena.


Võrkaia haljastus. Aega võttis päris mitu aastat, enne kui aed sai korralikult kaetud. Plaan on jätkata.


Kahjuks näeb varretu kuldkepi õisi ainult õhtul ja öösel.


Mandžuuria elulõng on meie silma rõõmustanud juba 17 aastat.


Randmertensiale meeldib tema uus kasvukoht. Eelmises kasvukohas oli ta selline tilluke ja ei edenenud. Eelmisel aastal kolisime teda ja siin talle meeldib.



Ogaputked armastavad naabreid! Või on vastupidi.



Lõhislehine pärn - väga aeglase kasvuga noorelt. Samas tõeline kaunitar!


Üks mu lemmik sõnajalgadest.


Liiliate pidu kestab meil pikalt! Mõned on juba lõpetanud ja oi kui paljud ei ole veel alustanud!


Elupuu, ostetud kui 'Tiny Tim'. Minust on ta juba kõrgem ja mingit keravormi siin küll ei ole. Dekoratiivõunapuu, ostetud kui 'Laura'. Väidetavalt on tal nüüd uus nimi. Minul on ta paraku ilma tüveta ehk põõsana, kuna noorena võttis külm tal ladva. Sel aastal on vägagi kasvuhoos.


Virgiinia männasmailane 'Fuscination'


Kanada kuusk, kellel ei ole latva. Latv läks juba mitmeid aastaid tagasi ühel kevadel. Tookord sidusin külgoksad kokku ja nüüd hoiab end juba ise päris hästi. Kolm-neli oksa olid sees kuivanud, lõikasin need ka välja. Siis saputasin teda siit ja sealt ja augud kadusid. Eemalt ei saa arugi, et teda nii palju lõigatud on.


Talvine tee on purgis!