Lehevaatamisi kokku

neljapäev, 14. november 2019

Ilmataat soosib aiatööde tegemist

Eile oli küll kole ja märg ilm ning aeda asja ei olnud. Täna oli taas pime ja hall, aga soe. Ja ei sadanud.  Kui ikka aega ja võimalust on, jõuab kevadeks aia läikima lüüa küll.
Juurikamaa ja taimede ettekasvatusplatsid on sügiseks jõudnud korralikult rohtuda. Vesihein ju aastaaega ei küsi, see muudkui õilmitseb. Üleeile alustasingi põllu korrastamist. Edeneb küll visalt, aga natukesehaaval siiski. Plaani on võetud pühapäevaks kõik puhtaks saada. Kui vihma just ei kalla, siis reaalselt täiesti võimalik.


Taga rohetavad uni- ja kukemagunad. Ei ole ammu korralikku külma olnud ja seemned on selle soojaga idanenud. Kevadeks on nad õnneks ise läinud, nende rohimisel ei ole mõtet.

Põllu lõpus on pilgupüüdjaks sõnnikuhunnik, väga vajalik kraam aiapidajale.

Pojengid said ka korda tehtud ja minu üllatuseks on suured pungad just itohi pojengidel, samas kui valgeõielise sortidel ei paista midagi. Kraapisin mulda pungadele, turvast ei taha selle suure soojaga veel peale kallata. Võib-olla talvituvad ka ilma selle turbakuhjata, ei tea, sest ei ole katsetanud. Külmahellad nad võivad olla, seega ei riski vist päris katteta talveks jätta.


Kasvuhoone lõhnab imeliselt - nõgeselehine vesikanep on juba suht väsinud ja koltunud, aga lõhna eritab veel jõuliselt.

Kasvuhoones üldse suur suvi. Soojade ilmadega hoian küll uksed lahti, seega ega seal nii soe ei ole midagi. Aga puudub see pidev vihmasadu ja taimi räsiv tuul.




Okkaliste erinev värv torkab just sügisel silma. Suvel nad kaovad nagu massi ära või tõmbavad kirkad lilled tähelepanu rohkem endale. Kahel alumisel pildil peaks olema h.elupuud 'Bor' ja 'Alba'. Ostetud aastaid tagasi päris tittedena, siiani kosusid põllus. Sügisel sai aeda istutatud välja juuritud ebajasmiinide asemele. Sirgub neist mis iganes, aga sügisvärv on neil kuidagi eriline.



Vasakul h.elupuu 'Litomysl', millalgi Lätist toodud. Tema valged võrsetipud on ka miskit päris vahvat. Keskmise elupuu nime ei tea, silti potis kahjuks ei olnud.


H.elupuu 'Rheingold' on minul selline matsakas tegelane. Samas Helle ja Aini aias on ta sihvakas poiss. Öeldakse, et koerad lähevad ajaga peremehe nägu, meil sirguvad siis elupuud perenaise proportsioonidega võrdeliselt :)



Sirelite pungad on prisked ja mahlased. Selles ei ole midagi erakordset, sest nii on igal sügisel.



Kamm-soohein püsib sügisel pikalt kena. Kui enamus kõrrelisi on juba pruuni jumega, siis tema püsib veel vapralt roheline.



Sügislille 'Waterlily' ostsin suvel mingist suvalisest külapoest. Lihtsalt jäi silma ja vajalik ta ka oli. Nüüd novembri keskel näitab oma ilu :)







pühapäev, 10. november 2019

Hall november

10.11.2019
November on selline vastik ja pime ja kole kuu olnud alati. Valgust vähe, sel aastal niiskust palju. Ja peale neid suuri vihmasadusid ka palju pori. Üks tavaline aiapidaja mõtleb juba oktoobris, et selleks aastaks on kõik. Nüüd aitab, aed on korras ja jalad seinale või siis vardad kätte. Isegi kõik meie aiandusteemalised ajakirjad jagavad meelsasti näpunäiteid, kuidas oma tööriistakuur sügisel korda teha ja tööriistad ära pesta ja ära õlitada. Õnneks ma nii agar ogar ei ole kunagi olnud. Kui nüüd oleks kõik tööriistad kuuris rivvi sätitud ja ära õlitatud, siis ju ei raatsiks neid enne kevadet ka kasutada. Aga meie novembrikuine parema ilmaga päev soosib endiselt aiatöid. Eriti, kui ka natuke päikest näitab. Ja kui terve talv juhtub selline hall ja soe tulema, siis oleks tööd kevadeni. Vähemalt minul küll. Eile ja üleeile olid sellised parajad aiailmad ja no mis ma siis tegin. Käisin selle nädala algul paar päeva Lätis koolitusel ja leidsime teise päeva õhtul nii palju aega, et külastada ka ühte kaubandusasutust. Muidugi Depot. Nimelt oli mul vaja paari pilliroomatti valgete kastmistünnide ümber (Viljandi kaubandusest ma neid ei leidnud)  ja ega siis lillesibulatest ei saanud ka mööda vaadata. Sai mõningad pakid korvi sokutatud. Hea meelega oleks ostnud ka mõned puittaimede seemned, aga kõik pakid olid ilma ladinakeelse nimeta ja mina läti keelt ka ei jaga. Ühesõnaga sai ostetud laugu, nartsissi, lumikellukese (see ost oli küll ainult tänu Tistoule, sest tänu tema blogile sain üldse teada, et neid lumikellukese sorte nii palju on), puškiinia ning krookuste sibulaid ja need oli vaja maha panna.

Mõned sibulad oli vaja panna aedhortensiate ette. Seda aga ei tahtnud enne teha, kui lõikan hortensiad tagasi. Kui hortensiad lõigatud, siis torkas silma umbrohi, mis oli eriti säravalt roheline selles hallis päevas ja vajas kindlasti rohimist. Selle märja maa seest jooksid juured veel eriti hästi välja. Kui see töö ka tehtud sai, siis riivasid silma ümbritsevas murus pikutavad õunapuulehed, mis olid pikemalt puus olnud. Need oli ju ka vaja veel kokku riisuda. Kui lehed said riisutud, siis viisin oksteprahi lõkkesse ja lehed kraavi. Ja oligi aeg sibulad maha pista. Aga nende sibulatega on jälle see häda, et uurista auk, kuhu tahad, juba vaatab mõni sibul jälle vastu. No Lätist toodud sibulad sain ikka enne pimedat maha, aga lisaks ootas veel üks väiksem ämbritäis tulbisibulaid. Ei leia lihtsalt kohta. Väiksemad sibulad viisin komposti, osadele leidsin elupaiga ja paarkümmend suurt sibulat jäid veel ootele. Ehk annab ka täna aiatöödeks ilma.


11.11.2019
Vahepeal on taas olnud üks hea aiatööilm, eile oli küll ilus ja soe, isegi päike taas piilus. Ja hommikul saabusid luiged. See oli küll eriline vaatepilt, pole meitel ei merd ega järve. Maandusid koristatud maisipõllule, kuhu on ka läga sisse tõmmatud. Märg ja vesine on seal praegu küll. Hommikul olid põllul neli valget ehk vana ja neli halli ehk noort luike. Vaatasime kui ilmaimet. Mingi hetk läks taevas lärm lahti, nagu kiirabiauto hakkaks lennult maanduma. Põllule lisandus neli vana ja üks noor luik. Alul hoiti eelmise seltskonnaga distantsi. Aga siis läks tantsuks ja tralliks. Ehmusin alul, sest arvasin, et nad hakkavad kaklema, aga ei. Tehti kiire tants koos paraja lärmiga ja koheselt mõlemad pundid ühinesid. Väga huvitav oli igatahes, kas taaskohtumine või leppimine või mis iganes. Nad veetsid põllul terve päeva. Üks luik oli alati valvel, kui teised magasid. Hämaruse saabudes nii kella nelja paiku nad alustasid taas teekonda soojale maale.

Lõikasin tagasi viimased aedhorensiate sordid, mis on istutatud muru sisse. Neid soovin näha edaspidi kõrgematena, seega ma neid nii madalalt ei lõiganud. Kui multšialal olevad põõsad lõikasin paari punga peale, siis murus kasvavad nelja-viie punga peale. Samuti lõikasin ära kõik nõrgad varred. Eks siis järgmine aasta näeb, kuidas mu töö vilja kannab. Sügisene lõikus minu puhul siiski esmakordne. Siis võtsin ette kaks puishortensiat, vat nende tagasilõikus ei kuulu just mu lemmikute hulka. Miskipärast on neil massiliselt selliseid puitumata oksalaadseid moodustisi ja nende lõikamine on eriti tüütu. Samuti on vanemates põõsastes palju oma elu ära elanud oksi. Need näeb ära musta tipu järgi ja puht kogemata avastasin, et neid ei peagi lõikama. Natuke murdes nad eemalduvad ise päris kerge vaevaga. Tammelehised hortensiad on lehtes ja noored, neid ma ei puutu. Himaalaja hortensia sai sügisel paraja vitsana istutatud, teda ma ka ei torgi.
Ja ega seda valget aega ju palju ei ole, suurt rohkem ei jõudnudki. Ilmaprognoos lubab taas sooja nädalat, saab aia kevadeks ikka täitsa korda, kui tahtmist ja viitsimist ja aega on.

Lõppu kaks murekohta, millele sooviks kommentaare. Esiteks mu amuuri toomingas. Kas peaksin võra lõikama? Kui jah, siis kas on arukas eemaldada kõik alumised tüvest väljuvad oksad, et edaspidi see kaunis tüvi mõjule pääseks? Kellel kogemusi, siis palun lahkelt jagada.


Ja teiseks, see uus välikäimla. Kui kõik on raagus, siis on ta teed mööda sisse sõites kui pilgupüüdja, mida ju ei ole vaja. Kas peaksin muretsema sinna ette korraliku metallist taimetoe ja panema sinna ronima näiteks kollase humala? Või oleks parem mõni loodusliku elulõnga liik, mis talvel ka varjaks? Kuidas teie selle probleemi lahendaksite?

teisipäev, 29. oktoober 2019

Oktoobri lõpp tõi miinuskraadid

Üleüldse oli see oktoobri lõpp üks vastik ja paha. Esmalt suutsin ma hankida mingi koleda viiruse, mis häiris mu elutegevust terve nädala. Paar päeva olin päris horisontaalis ja see kole köha ei taha siiani taanduda.  
Siis saabus see tihe ja tugev vihmasadu. Maapind sai korralikult kastetud, sest aina sadas ja sadas. Kõik taimed, kes tundsid veel janu, said küll korralikult kastetud. Igasugu alpitaimed sellest mitmepäevasest sajust muidugi rõõmu ei tundnud. Kruus vähemalt ei hoia vett kinni, aga vettisid nad siiski. Seejärel saabus see kohutav torm ja maru. Mul oli pühapäeval asja kompostihunnikusse, mis asub meil aia taga kaugemas nurgas. Jumal tänatud, et sel suvel sai sinna aia taha välikäimla paigaldatud, sain veidikegi tuulevarju minna onni taha. Selline tunne oli, et kohe-kohe langevad kõik kõrged kased ja männid. Ulus ja vihises ja möllas niikaua, kui elekter kadus. Ja pimedus hajaasustusega külas on veel eriline pimedus. Kui linnas vaatad aknast kasvõi autode tulesid, siis mida sa seal maal vaatad. Akud hakkasid tühjenema, vesi kadus kraanist. Õnneks veel küte ei sõltu meil elektrist. Igatahes väga abituks muutume, kui elektrit ei ole. Ja elekter kadus kohe mitmeks päevaks. Õnneks see torm aias midagi ei lõhkunud ja muud suurt pahandust ka ei teinud. Aiamööbel oli juba varju alla viidud, lennutada ei olnud tuulel midagi. Katused seisid ka paigal. Kokku vajusid ainult meie sissesõidu tee ääres asunud vana küüni varemed. Midagi kasulikku ka sest tormist :) Üks ripakil vana ja ohtlik hoone saab maaga üheks.
Lühidalt, aiatöödest midagi suurt kirjutada ei ole, sest liigutanud ei ole ma lillegi. Taga-aias oleks küll veel mõned pealsed vaja lõigata, aga see ei ole ka eriti oluline. Ega see talv ka veel tulnud ei ole ja töö ei ole jänes.
Tänane hommik on toonud korralikud miinuskraadid, kõik on mõnusalt härmas. Minul seisab täna ees suuremat sorti pojengide potistamine ja hiljem pottide maasse kaevamine.

 Jõudsin veel enne külma mõned klõpsud teha.

Tammelehised hortensiad on ka oktoobri lõpus veel ilusad värvilised.


Põõsasmaranad ei kuulu just mu lemmikute hulka, aga selgub, et sügiseses aias kohustuslikud õitsejad. Peab vist kevadel paar taime juurde hankima.




Harilik luudpõõsas on taas sügisel imekena, kahjuks ei ole ta seda mitte kevadel. Aia taga põllus see põõsas mul on ja arvestades tema eripära, st et ta on esiteks väga suur ja teiseks kevadel pikalt inetu, ei saagi teda mujale istutada. Las uhkeldab siis seal põllul sügisel ja talve esimesel poolel. Vastu kevadet suudab ta juba mustaks minna. Ja igasugu kaetud-maetud talviseid aedu ma jälestan. Aed peab olema aastaringselt vaadeldav, mitte talvel mingeid nutsakuid ja pleksiklaasidega kaetud alasid täis pikitud.  Enne olgu mustade okstega luudpõõsas, kui hunnik luudpõõsast presentkatte all.




Lehised ehk puruvanad on ka sügisesed värviandjad. Samas kevadel väga varased lehtijad.



Kollane karikakar on ka väsimatu õitseja, ise ta mööda aeda rändab ja sobivaid kasvukohti otsib.



Kopsurohtude lehestik pakub silmailu iga ilmaga.







Mägi-võlupõõsas värvub aegamisi.


Raudrohi väärib oma nime :)


Saabumas on vaikne ja rahulik hingedeaed. Rahulikku ja mõtlikku aega kõigile aiasõpradele! 

esmaspäev, 14. oktoober 2019

Pilla palla pillerkaar

Aias valitseb tõeline pillerkaar. Terve eilse päeva värvilisi lehti aina langes ja nad kihutasid kõik lääne suunas. Oli selline tunne, et on lumesadu, ainult et helbed on ülisuured ja värvilised. Murureha võtsin lehtede riisumise tarvis kätte eile esimest korda sel sügisel. Pihlakate allee kõik seitse pihlakat on nüüdseks raagus ja oli paras aeg lehed kokku tõmmata. Pihlaka leht võib küll ruttu kõduneda ja eks nad on ka mõnel aastal kõik maha jäänud, aga kahjuks see must puudealune näeb nii rusuv välja.
Linde on päevasel ajal aias oma tuhatkond, on minu arvamus. Varblased võtavad veel viimaseid saunapäevi. Jooginõusid nende tarvis on meil kolm, aga kõik nõud on kevadest saati ka saunavanni eest. Ja seda jälgida on alati ülipõnev. Seega ei või jooginõusid väga varakult varju alla viia. Soojad päevad meelitavad neid endiselt pessu.
 Kõik läbirändel olevad linnuparved on otsustanud meil vahepeatuse teha. Nende jutuvadin võtab kõrvad lukku. Kes noolib pihlamarju, kes miskit muud. Kuldnokaparved on igapäevased kaskede vallutajad. Pasknääre ja musträstaid on parvedega. Siis veel igasugu pisilinnukesi. Kõiki liike kahjuks ei tunne ka.  Roherähn tundub, et on kuri, sest tema lärm on üle kõige. Pasknäärid vist purjus, sest marjad ju käärinud. Aga huvitav on see, et valgeid pihlamarju nad ei taha, need püsivad veel talvel puul. Tõenäoliselt nad neid lihtsalt ei märka.
Kitsed liiguvad majale aina lähemale. Kui suvel suudavad nad päevasel ajal vähemalt distantsi hoida, siis sügisel vaatavad nad juba hommikul sulle aia taga oma suurte silmadega otsa. Eks otsivad ka nemad  head ja paremat, et talvele tugevamalt vastu minna.
Aiatöödega olen sealmaal, kus vist igal aastal samal ajal. Mitte kunagi ei ole kõik tehtud, ometi on palju tehtud. Aia taga suures peenras on veel pealseid natuke lõigata. See muidugi ei tähenda seda, et mul kõik pealsed lõigatud oleks. Eks neid jää ka kevadeks nagu ikka. Paljude püsikute pealsed on alles ilusad rohelised ja kuna selle suve märksõna oli taas põud, siis taimed veel ju elavad, toituvad, hingavad. Just sel põhjusel ei ole ma ka kiirustanud. Isegi pojengid näevad veel väga viisakad välja ja ma ei ole nende pealsete lõikamisega vaeva näinud. Põllus ma tõenäoliselt jätan kõik nii nagu on. Põld on lageda peal ja pealsed aitavad lund koguda, muidugi kui lund üldse tuleb. Kevadel küll selle võrra rohkem tööd, aga ehk ka rohkem talvitunuid. Jätan vist isegi sel aastal istutatud flokside pealsed puutumata. Õitsenud õisikud küll eemaldasin, sest teatavasti on floksid päris usinad külvajad. Saab ja fb-st aegajalt loetud, kuidas valge floks on värvi muutnud ja temast on saanud roosa floks. Tegelikult on ta lihtsalt enda puhma keskele korraliku isekülvi teinud ja need kasvavad seemikud on roosad. Ja kui sort on nõrgem, siis need uued taimed võivadki võimust võtta.
Sel sügisel viimistlesin kõik peenraservad, vot seda tööd ma ei ole vist enne sügisel teinud. Ja kus jõudsin, seal ka juba laiendasin. Igasugu puid ja põõsaid sai nii välja juuritud kui ümber istutatud. Ja kevadet ootama jäi ainult mõni üksik püsikupott.  Pojenge kevadiseks istutamiseks see-eest omajagu. Siinkohal ka suured tervitused Mildale. Sügisel saadud pojengijuurikad istutasin suurtesse roosipottidesse ja panen põldu. Kuhjaga mulda peale. Kevadeks pean valmis mõtlema, kuhu ma kõik need uued pojengid panen, sest neid saab siis olema palju :)
Tänaseks lubas kuiva ilma, mõned seemned ka veel tarvis korjata. Muidugi, kui veel on, mida korjata. Olen neid küll piilumas käinud, aga paljud ikka toored olnud. Vahepeal on sadanud ja mõned seemned võivad olla juba minema jalutanud.
Hommikul on pikalt pime ja õhtul läheb vara pimedaks. Järgmisel nädalal peale kella keeramist jääb õhtune aeg olematuks. Ostsin endale sel aastal päris isiklikud kangasteljed ja need said paar päeva tagasi üleval toas ka töökorda. Selle üle olen küll õnnelik. Kui aias selg haigeks jääb, saab vahepeal minna ja tunni kududa. Kui siiani käisin külatuppa kuduma, siis nüüd ei pea ma enam sellele aega kulutama. Juba esimesed tööd valmivad.







Kasvuhoones on veel suur suvi. Päeval teen küll uksed lahti, aga ööseks olen kinni pannud. Kasvuhoone on otsast lõpuni ka täis ja just sp, et sel sügisel sai veel väga palju jagatud ja igasugu haljaspistikuid juba potistatud. Talveks ma potte peenravaibale õue ei jäta ka, mis õue jäävad, said kõik varjulisse kohta põõsaste alla pandud. Ei ole mul seda kevadist sulamist ja külmumist sel mustal vaibal päikese käes vaja.







laupäev, 28. september 2019

Taaskord aeda jõudnud sügis

Nagu on juhtunud juba palju aastaid, jõuab septembris  kohale sügis. Külma on meil olnud mitmetel öödel, samas suurt kahju veel ei tähelda. Läinud on muidugi jorjenid ja hortensiate õied, vähesed suvelilled takkapihta. Ka hostad on pihta saanud. Olen juba paar päeva taimepealseid tagasi lõiganud ja komposti viinud. Pargis on puud loomade eest kaitsevõrgud ümber saanud. Kuigi praegu pilte valides avastasin, et üks võrk vaja veel panna, enne kui hilja ja kuri karjas.

Harilik haab 'Pendula' on väga uhke ja graatsilise võraga puu. Pisikesest taimehakatisest ei oska nagu miskit arvata. Tema võiks täitsa aias sees kasvada, püsikutele kerge varju andjana. Minul sai ta parki istutatud. Nüüd mõtlengi, et kas kitsed ja jänesed pistavad talvega need rippoksad pintslisse või mitte. Puule aed ümber teha ka tobe väheke.



Kollase männi okkad on tõesti pikad.



Harilik haab 'Erecta'. Tema kolm aastat enne mõtles, kui kasvama hakkas.



Amuuri toominga tüvi peaks olema iga aia ehe, mida eksponeerida ja imetleda. Mina seda tüve veel eksponeerida ei saa, sest see on just paras sokule sarvede teritamiseks. Jämedaid tüvesid ehk vanemaid puid nad ei armasta. Pean tüve veel mõned aastad peidus hoidma.





Pildid tehtud küll erineva nurga alt, aga... Esimene pilt 04.juunil 2018 ja teine pilt 28.septembril 2019. Need aeglasekasvulised okaspuud ei olegi nii aeglasekasvulised. Ja fargesii elulõng on ikka paras laamendaja, mis kasvab nii, et silmaga näha.



Külmavõetud hiidpäevalilled on nagu kurvakuju rüütlid. Sel aastal moodustusid ka kenad õiealgmed. Neid nägin ka tänu Aidile, ise vist ei olekski märganud.


Koehne pihlakas ägab ka rikkaliku saagikoorma all. Tekkiski mõte teda külvata.


Siin on tööriistad, ilma milleta ma enam elu ettegi ei kujuta. Kuidas ma üldse viitsisin nende oksakääridega seda mudru koristada. Suur puhmas aed-päevaliiliat saab sirbi abil hetkega koristatud. Muidugi ka kõik muu. Teeb elu ikka palju lihtsamaks. Ja muruserva käärid teevad peenraservad väga viimistletuks ja väga kiiresti. Ei ole vaja kummardada lõikumiseks ega midagi.


Jaapani mänd 'Negishi' on ka selline tore mütakas ja vahva kräsupea.




Virgiinia männasmailane on apetiitne ka siis, kui ta on õitsemise lõpetanud.



Suhkruvaher 'Wieri' on asunud aeda vallutama.



Ja lõpuks, kas keegi oskab need kaks puud pildi järgi määrata.
Kas võiksid olla mougeotti pihlakas ja pihlakas 'Arranensis'. Mõni väidab, et pooppuud, keegi pakkus valget pihlakat. Mis või kes nad on, ei ole ka ise enam kindel. Ahti käest kunagi ostsin, paraku puudusid pottidel sildid. Iga abi on oodatud. P.S. Pihlakad tuvastatud, mougeotti pihlakas ja pihlakas Arranensis.