Lehevaatamisi kokku

laupäev, 9. detsember 2017

Elu koos loomade ja lindudega

Talv on aeg, kus ma millegipärast märkan loomade ja lindude tegevusi palju tihemini kui suisel aal. Suvel kulub kogu võhm vist taimede ja aia peale, et ülejäänud olevuste tegevusi eriti tähele isegi ei pane.
Alustan kitsedest, neid on meil 8. Ööbimispaiga on nad leidnud meil aia taga suuremate puude all. Olen ikka käinud hommikuti vaatamas, kas keegi magamas on käinud. Lumega on seda kõike ju hea näha. Ja jutt vist õige, et metsas on hunte palju ja kitsed hoiavad majade lähedusse. Meil on igatahes pidev traali-vaali. Ja uskumatu, kui palju sõnnikut nad toodavad. Sellist pabulate marssi ei ole ma enne näinud, kui täna. Aga väetis tasuta käes. Õnneks on ikka kallimad puud võrgutatud, muidu oleks karauul lahti.
Jäneste arvu ma ei tea, aga jälgede järgi otsustades kihutab neid ringi igas suunas. Juba mitmendat talve vaatan, et meie siberi kontpuu kesselringii neile ei maitse - hammustavad ja sülitavad välja. Maitsed on erinevad. Mulle ei maitse lumepallisupp. Jänes on ju ka paras kurjam ja pahanduse tegija. Ma olen mõelnud nt Tagatalu ja Aidi peale, kes elavad ju metsloomadega täiesti paralleelis, meil on mingigi osa aiast võrguga piiratud. Muidu, ma kujutan ette, et need tegelased jookseksid mu jalust maha.
Põdra jälgi olen näinud ainult korra, ehk on kaugemale kolinud. Kuigi iga talv on nad meil kohal olnud.
Mutid kihutavad sulamaa all mis müdiseb. Ometi oli vahepeal vaikus majas, aga nüüd aia lõunaküljes kuhilad aina kerkivad. Maa on ju täiesti sula. Ühe okkalise võrk oli tuule ja raske lumega maha vajunud ja kinnitust maasse vajutada ei olnud probleem.
Hiired ründasid kõrvalhooneid. Tuppa nad meil ei pääse, remont on meil ses suhtes korralik ja pidav. Aga laut, pööning, keldripealne. Mürki ei tahtnud kasutada, sest selle lubatud laiba leha mittetekkimisse ma ei usu. Olin mitu kuud mingi surnud närilise haisuga üleval toas hädas. Nüüd on meil hunnik lõkse. Isegi kasvuhoonest sai sügisel 16 hiirt püütud, kes olid nagu mutandid, pool rotti. Ja mujalt samuti. Nüüd on näha taandumise märke. Aga mida teha lõksus oleva hiirega? Linnainimene viskab prügikasti, maainimene toidab vareseid. Meil on kaks varest, kes ikka aeg-ajalt ühtkomateist saavad ja nii see toiduahel ju toimib. 
Värvuliste toitmine on meil ikka tavaks olnud, nii ka sel aastal. Päevalilleseemned jäävad vist sel aastal magustoiduriiulile panemata, sest neid ei jõua ette tassida. Korraga on siis akna taga rippumas ploomirasv, kaks pisikeste pallikestega suuremat võrku ja viis rasvapalli ümaras hoidjas. 5 rasvapalli olen Selverist pakina ostnud, kaaluvad 450g ja jagub neljaks päevaks. Täna hommikul sai just uued pandud. Sai ostetud selline ümmarguse kujuga pallihoidja, mis mahutab korraga 10 palli. Miinus ja suur miinus on selle juures see, et kui pall nokitakse väiksemaks, siis ta kukub sealt võrestikust läbi ja suured linnud veavad ta minema. Sp ma seon kõik pallid üksiti selle hoidiku külge kinni. Linde liigiti ei ole palju - varblased, rasvatihased, sinitihased ja puukoristajad. Sinitihaseid tundub sel aastal palju olevat. Muidu oli neid pisikesi ikka ükshaaval söömas, aga nüüd käivad ikka mitmekaupa. Eks ole aeda ja ümbrusse ka rohkelt puid istutatud, mis kõik linnukestele turvatunde annavad. Aga toiduahel on elus selline, et suurem sööb väiksemat ja tugev nõrgemat. Ühel hommikul köögis toimetades nägin küll aknast, et üks suurem lind seal kaevu juures toimetab. Aga mina oma lühinägelikkusega arvasin, et vares ajab oma asja. Jäin siis vaatama ja no oli kull mis kull, oli ühe pisikese söögimaja lähedal kinni saanud. Isegi veri oli maas.

Koduloomadest mainiks kassi. Mulle alati meeldivad need Futu lood tema kassidest. Tekib ikka võrdlus oma kassiga. Või noh, mis oma, ta meil ju pagulane, tulnud naabertalust. Vanust arvan tal olevat 12-14. Hullult tark loom. Eks need kassid vist ongi imetargad, tundub mulle. Kuigi ma ei ole kassiinimene. Sööki valitakse ja veel kuidas. Neid igasugu keeduvorste võid küll ise süüa, kui isu on. Viinerit või sardelli võib ju vahest natuke proovida. Suitsuvorsti valib ta ka. Isegi toorest hakkliha saab kassi peal testida. Muidu tema lemmik, aga on olnud juhuseid, kui keeldub söömast. Meile peab kõlbama. Umbes 3 nädalat tagasi jäi poes pilk peale mingile soodukaga kassipasteedile. 100g oli 29 senti. Võtsin paar karpi. Ja nii uskumatu kui see meile ei tundu, elab kass juba kolm nädalat selle söögi peal. Talle kohe maitseb ja ma ei kujuta isegi ette, kui palju ta korraga pintsli pistaks. Üks imetoit, meie kassi puhul küll. Aga 3 karpi läheb ka päevas. Ja tavahind on nüüdseks taastunud - 39 senti. Haiseb veel nii hullult, et ema tahtis juba maski pähe tõmmata. A Sass on õnnelik. Ja kui peremees (nii me Sassi kutsume) tuppa astub, siis imeharv juhus on see, et ta möödub toidukausist. Saba püsti ja otsetee. Samuti arvab ta, et inimene on loll. Nimelt kui kass käib väljas ja tuleb tagasi, siis on ta oma matkast väsinud ja tahab taas süüa. Siis ta istub meil 15minutit ukse kõrval, saabub tuppa, paneb peaga su jalale paar pauku ja taas avaneb kapiuks. Või nagu on tema tugitool ahju kõrval. Sellest tugitoolist on jube mõnus telekat vaadata. Aga kui Sass tuleb ja sulle oma totu silmadega märku annab, et aeg on käes oma ümaraid vorme kergitada, siis ega muud üle ei jää. See lihtsalt on nii.
Aias lumi sulab. Uputust ei ole.

reede, 1. detsember 2017

Täna ei ole eile ja homme ei ole täna

Loodus on hetkel nii ilus, et ei saa jätta postitamata. Vähemalt detsember algas valgusega.

Noor 'Flammentanz' on nagu lumme sukeldunud kaheksajalg.



Okkalistelt raputasin lume maha. Tagumine on mingi nimetu elupuu. Okste keerdumus sarnaneb 'Spiralis'ele, aga vorm mitte. Nii suure puu oksi ei ole ma kinni ka sidunud. Paraku oksad nii pikad, et lumi vajutab vormist välja.






Talvised õunad.



Kuusehekil on juba märkimisväärse kõrgusega lumekatus.


Arooniad ei ihalda ka linnud. Huvitav, miks?



neljapäev, 30. november 2017

Pime novembri lõpp

Käes on aasta pimedaim aeg. Hommikul on pikalt pime ja õhtul on vara pime ja üleüldse on kogu aeg selline imelik hämarik. Aiatöödega on nagu ta just on, teha suurt ei näe. Eelmisel nädalal ühe valgema päeva ikka olin aias ametis. Nimelt korjasin kiviktaimlast ära kõik sinna tuulega lennutatud puulehed. Neid sai kokkuvõttes ikka päris palju. Seal ju hea end igasugu padjandite ja kivide vahele sättida. Vaatamata suurele niiskusele paistsid enamik taimi vinksis-vonksis olevat. Igihaljas kevadik tundus seal kuidagi kõige õnnetum. Kokkuvõttes sai kiviktaimla täitsa suvise näo. Alpi tulikas oli ainus, kes arvas kevade olevat - temalt näpistasin küll kõik õienupud ära, olid juba suht avanemise staadiumis.
Roosid lõikasin ka tagasi, aga muldamata on küll veel. Maapind siiski väga sula alles ja suuremat külma ka ei ennusta.
Taga aias pikas peenras on mul paljud püsikute pealsed lõikamata - siilkübarad, männasmailased, vesikanepid ja muud kõrgemad tegelased. Haarasin juba käärid, aga siis loobusin. Nimelt seal kuuseheki ääres, aia lääneküljes, sulab lumi kevadel kõige hiljem. Kuigi seal tagareas kasvab ka kõrgeid põõsaid. Ehk kiirendab see kevadist lumesulamist mingil määral. No see paar-kolm tundi leian kevadel ka, et see ala koristatud saab. Kui muidugi lund üldse tuleb sellises koguses, et ta kevadel sulama peaks hakkama.
Tegelikult tahtsin täna kirjutada viali priimulast. Imekena priimula. Ma usun, et sellele väitele ei vaidle keegi ka vastu. Kena on ta sellepoolest, et ta ei meenutagi priimulat oma pika koonusja õisikuga. Ta on kohe see, kes püüab õitsemise ajal pilku. Oma taime päritolu ega aastat ma ei mäleta. Aga 4-5 aastat on ta mul olnud kindlasti ja õitsemine on alati olnud rikkalik. Kevadel ta tärkab tõesti hilja, sel kevadel pistis ta nina mullast kuidagi eriti hilja. Kui nüüd googeldada, siis leiab, et meil ta reeglina üle kolme aasta vastu ei pea. Eks nüüd minulgi mure, et kas jääb alles? Tema seemnete korjamine oli siiani minu jaoks raske. Kui võtsin taimelt selle õitsenud õisiku ja pudistasin käte vahel, siis peale selle, et käed olid kui valge tärklisega koos, ei leidnud ma sealt ühtegi seemet. Eelmisel aastal ostsin seemnepaki. Seemneid ei olnud pakis just palju. Külvasin ... ja tärkasid....  Paraku tabas tõusmeid tõusmepõletik, vaatamata sellele, et pritsisin neid Previcouriga. Kui ta muidugi oli ikka tõusmepõletik. Nimelt pidavat priimulate idujuured olema ülespoole ning neid on vaja peale tärkamist katta, kas siis turba, liiva või vermikuliidiga. Seda ma muidugi ei teinud ja nad võisid sel juhul tõesti lihtsalt janusse surra.  Osa taimekesi õnnestus päästa, aga väga vähesed. Ka peale pikeerimist osad lihtsalt kuhtusid. Sel sügisel korjasin kõik õisikud ja panin tuppa paberi peale nö järelvalmimisele.



 Lasin neil seal lausa kaks nädalat valmida ja siis asusin seemneid otsima. Seemned ikka leidsin, kuigi neid oli üllatavalt vähe. Tõenäoliselt valmivad varem õitsenud õite seemned, kaldun arvama. Ei ole just botaanik, aga nii mulle tundub. Külviraamatust nähtub, et eelmisel sügisel külvasin viali priimulad 14.11 ja tärkasid 04.02 Sel aastal jääb külv detsembri algusesse ja kevadel saavad sooja natuke hiljem. No päris põnev, kuidas seekord siis läheb. Visuaalsel vaatlusel tundub, et saan kolm külvipotti. Katsetan kevadel sooja tuues nädalase vahega.
Aga täna hommikul on ikka paks lumi maas, pean minema lund lükkama, kui vähe valgemaks läheb. Taas sulamaal see lumi. Ja hiiri on aias palju.
Need pildid on eilsed, mil lund oli veel minimaalselt.






esmaspäev, 20. november 2017

Hüvasti, kallis Muhedik!

Aeg elada on õnn. Oleme õnnelikud, et see aeg on meile antud. Selle aja sisse mahub ju nii palju toredaid hetki. Kahjuks on see aeg lühike.

Mul oli au tunda Muhedikku päris palju aastaid. Kohtusime Aalujate kokkutulekul, Võhma juurikal. Sai tehtud ka üllatuskülastusi. Ja kui palju sai räägitud ja räägitud ja räägitud.... See kogemustepagas oli tal ju kuhjaga täis - oli, mida kuulata. Alles mõned päevad tagasi vahetasime mõtteid aiatee rajamisest.
Kahjuks sai otsa aeg...

Head teed sul minna, Muhedik.
Jään sind alati hea sõnaga meenutama.

teisipäev, 14. november 2017

Kange isu rohida

Paljud head sõbrad ja tuttavad on ikka sügisel küsinud, et kas aiatöödega selleks aastaks ühel pool? Jaa-jaa, enam-vähem. Täna siin aias asjatades selgus tõsiasi, mida meie, aiapidajad, teame ju niigi - sügistööd saavad ühele poole siis, kui algab talv ja algavad talvetööd. Ei ole see elus kunagi nii olnud, et selleks päevaks on sügistööd ühel pool ja kogu kupatus. Lõikasin aias paar nädalat tagasi pealseid valikuliselt, muist jätsin, osad võtsin. Siis saabus nädalane vihmaperiood ja siis suutsin ma külmetada ja haigeks jääda. Juba eile sai üle hulga aja aias toimetatud ja tänane päikseline ilm oli selleks ju loodud. Ja nagu ikka, alustad otsast - ah need pealsed ju nii koledad, no kes neid nutte ja tutte siin taga aias talvel vahib, ah lõikan parem sügisel maha, siis kevadel kergem. Ja no nii ta läheb. Vahepeal vaja veel lõket ka teha. Ja jumal-jumal, kui nii läheneda, siis jagub aias tööd järgmise aasta lõpuni. Mõnus muidugi. Aga kogu selle suure lõikumise juures tekkis mul kohutav isu rohida. Kui suuremas istutusalas on esimene kaks kolmandikku umbrohuvaba, siis kõrgeid püsikuid tagant servast lõigates tulid nähtavale võililled ja teised tegelased, igatahes mitte eriti soovitud külalised seal kasvukohas. Annaks see EMHI ainult ilma. Ja kui ei anna, siis ei anna. Muid toimetusi ka kuhjaga.
Sügiskülvidega hakkan ka ühele poole saama. Ehk kümmekond seemnepakki on veel jäänud. Ja ega ma neid rohkem eriti ei igatse ka. Kui just on kellelgi miskit põnevat. See seemnete puhastamine kodustes tingimustes on ka omaette ooper. Kollane lina ei tahtnud mitte seemneid kestast kätte anda, aga tark ei kiirusta. Kuid abikätt oli ikkagi vaja.
Okkalised on hetkel tegijad. Omaette iludused on muidugi lehised, no tegelikult nad ei ole ka päris okkalised. Heitlehised. Aga ilusad varakevadel ja hilissügisel. Mikrobiootal on pruun talvemantel juba seljas. Seda kollast ja rohelist ikka jagub. Paljud okaspuud on mul veel tillud-noored, aga no viie aasta pärast on ka nemad juba tegijad.
Mutid tegutsevad. Alles oli vaikus, juba on nad taas platsis.
Linde on veel palju. Eks siin neid läbirändajaid ja keda kõike. Ploomirasv on juba puu otsas rippumas.
Pilte ei ole teinud ja mis siin ikka uut. Panen pildiks, no et midagi ikka oleks, oma viimase teksakangast kootud vaibakese. Nimelt oli vaja telgedelt lõime lõpp maha kududa. Siis nii täpselt ei saa ka mõõtu teada ja katsetasin teksakanga rullidelt giljotiiniga eemaldatud karvasest servast kanga kudumist. Tuli nii armas ja üllatavalt soe teksa kohta, pildilt ei paista nii kena. Aga tema sõidab homme juba Tallinna uute taldade alla.



neljapäev, 26. oktoober 2017

Lühike sügis

Suvi sai meil selleks aastaks kiirelt läbi. Meie kandis oli ta pigem põuane kui vihmane. Kuigi enamikus Eesti otsades sadas ka suvel palju. Ilmad olid minu jaoks ja aias toimetusteks soodsad, sest ega seda kuuma ma väga ei armasta. Kalendri järgi lõppes suvi kuu ja mõni päev tagasi. Seega kui mõelda, et eile hommikul saabus juba talv, jäi sügis ikka väga lühikeseks.
See lühike sügis oli siis suurte ja pidevate vihmahoogudega. Aeda toimetama ei saanud ikka päris pikalt, sest vihma kallas pidevalt. Maa oli juba küllastunud sest veest. Põldudel tekkisid kevadele omased minijärved. Futu moodi sööstaedlemist ma ei harrastanud. Seega sai rohkem toimetatud tubastes tingimustes. Lõppesid vihmad ja algasid öised krõbekraadid. Aga need hommikud olid nii nii ilusad, kuigi külmad. Päevad olid soojad, päikselised. Lakkamatu lindude ränne taeva all. Kährik aia taga pihlakamarjadest rasvavaru kogumas. Siis sai küll mööda aeda kihutatud, et jalakannad kulumas. Üks kärutäis komposti, teine lõkkehunnikusse jne jne. Kaks kolmandikku aiast jõudsin veel väikese niidukiga üle lasta. Kuigi jah, ega see muru ju enam ei kuivand. Ja väga suure lehekihi sisse sõit oli ka mõeldamatu. Lehed märjad ja niiduk ei ole just selle eesmärgiga ehitatud. Seega sai veel natuke lehehunnikuid ka kokku kuhjatud.
Suurema osa ebavajalikest püsikute pealsetest jõudsin ära koristada. Kõiki ei lõika nagunii. Valikud tegin pealsete dekoratiivsuse põhjal ja lähtusin ka sellest, kuhu oleks vaja lund koguda. Kui lund muidugi veel peaks tulema. Samas Muhedik kirjutas oma blogis väga tabavalt - võid ju aia sügisel filigraanselt ära koristada, aga kevadeks on ikka keegi ta prahti täis tassinud. Ja no suur osa lehtedest ka alles puude otsas.
Müügiplatsile jätsin ainult põõsapotid, mis tarvis veel pikali keerata. Mõned potid süvistasin põllul mulda ja kuhilad kohe seisva vee vältimiseks pottide peale. Kõik ülejäänu sõitis kasvuhoonesse. Jäi sinna ka arvestatav kogus aias kohta otsivaid taimehakatisi, kes on kevadel vaja maha istutada. Kasvuhoones mulda süvistasin ainult pojengid, luudpõõsa ja alangi. Kui juhtub tulema kõva pakane, siis lähevad mitmekordsed loorid pottidele peale. Viimane sügisene taimesaak oli Hellelt kingitusena saadud hookeri kuutõverohi, mis jäi ka potti kevadet ootama.
Seemneid olen varunud suuremas koguses. Ma ei olegi varem nii usinalt neid korjanud. Kollase lina seeme vajab veel korjamist. Külvanud olen parajalt ja eks varsti tuleb seda tööd jätkata.
Jorjenid, kannad ja kaeralilled sõitsid keldrisse. Jänesekapsad, saurusevõhad, kallad üles tuppa, jahedasse trepi alla. 
Jõuludeni ei ole enam kahte kuud. Olen ennegi jõulupühade aegu rohinud. Vaatab mis sel aastal saab :)
Mõned pildid ka lõppu. Need ei ole valged ega lumised nagu tänane ilm. Pildid on tehtud täna nädal tagasi. Loodus muutub imekiirelt. Kollast oli veel hiljuti nii-nii kuhjaga. Täna domineerivad valge ja hall.












esmaspäev, 2. oktoober 2017

Madala huumustasemega kivine istutusala

Pikka juttu ei tule. Tuleb jutt millalgi pimedamal ajal. Täna teen lühidalt. FB-s oli siin vaidlus, mis on kivila? Mis vahet seal on, ma aru ei saa? Kiviktaimla, kivila, alpiaed, alpinaarium, rohkete kivide ja madala huumusega kõrgpeenar. Kõik sobib, vist. No sellised kunstlikud minikaljud on omaette teema ja see klassifitseerub mitte loodusliku, vaid kunstlikult pingutatud jäljendusele. See on hoopis teine teema.
Tagasi vana kiviktaimla juurde. Mul on aias maeiteamitu istutusala ja nende korrashoidmine ei ole reeglina väga aeganõudev töö. Erand on siis, kui vaja on seemikuid säilitada jne, st et pead hoolikas olema. Ei ole vaja fokiniga kõik jumalatelilled suures fokini promomises üles künda. Aga no see kiviktaimla - agarate ja ogarate lollusel ei ole piire. Ma tuhveldasin sõna otseses mõttes seal septembris kaks pikka päeva ja sai enam-vähem. Ise käin ja ise vaatan ja kiidan ennast. Kui saabub mõni Aaluja, kiidab ja vaatab ka. Üldjuhul selline on ja ei ole koht. Pilte saab kribulatest, kui omad kallist tehnikat, imelisi. Kõik laigivad. Ja siis kui selle shopitud taime ostavad, ei olegi nad nii õnnelikud. Vähemalt suurem osa neist.
Igatahes kui ma selle madala huumusega kive täis kõrgpeenra korda sain peale kahte päeva, oli minu süda rahul. See vist ongi kõige tähtsam.









Tegelikult võib seda kutsuda ka kukeharjade, merikannide ja kivirike metsaks, ma arvan küll nii.