Aias valitseb tõeline pillerkaar. Terve eilse päeva värvilisi lehti aina langes ja nad kihutasid kõik lääne suunas. Oli selline tunne, et on lumesadu, ainult et helbed on ülisuured ja värvilised. Murureha võtsin lehtede riisumise tarvis kätte eile esimest korda sel sügisel. Pihlakate allee kõik seitse pihlakat on nüüdseks raagus ja oli paras aeg lehed kokku tõmmata. Pihlaka leht võib küll ruttu kõduneda ja eks nad on ka mõnel aastal kõik maha jäänud, aga kahjuks see must puudealune näeb nii rusuv välja.
Linde on päevasel ajal aias oma tuhatkond, on minu arvamus. Varblased võtavad veel viimaseid saunapäevi. Jooginõusid nende tarvis on meil kolm, aga kõik nõud on kevadest saati ka saunavanni eest. Ja seda jälgida on alati ülipõnev. Seega ei või jooginõusid väga varakult varju alla viia. Soojad päevad meelitavad neid endiselt pessu.
Kõik läbirändel olevad linnuparved on otsustanud meil vahepeatuse teha. Nende jutuvadin võtab kõrvad lukku. Kes noolib pihlamarju, kes miskit muud. Kuldnokaparved on igapäevased kaskede vallutajad. Pasknääre ja musträstaid on parvedega. Siis veel igasugu pisilinnukesi. Kõiki liike kahjuks ei tunne ka. Roherähn tundub, et on kuri, sest tema lärm on üle kõige. Pasknäärid vist purjus, sest marjad ju käärinud. Aga huvitav on see, et valgeid pihlamarju nad ei taha, need püsivad veel talvel puul. Tõenäoliselt nad neid lihtsalt ei märka.
Kitsed liiguvad majale aina lähemale. Kui suvel suudavad nad päevasel ajal vähemalt distantsi hoida, siis sügisel vaatavad nad juba hommikul sulle aia taga oma suurte silmadega otsa. Eks otsivad ka nemad head ja paremat, et talvele tugevamalt vastu minna.
Aiatöödega olen sealmaal, kus vist igal aastal samal ajal. Mitte kunagi ei ole kõik tehtud, ometi on palju tehtud. Aia taga suures peenras on veel pealseid natuke lõigata. See muidugi ei tähenda seda, et mul kõik pealsed lõigatud oleks. Eks neid jää ka kevadeks nagu ikka. Paljude püsikute pealsed on alles ilusad rohelised ja kuna selle suve märksõna oli taas põud, siis taimed veel ju elavad, toituvad, hingavad. Just sel põhjusel ei ole ma ka kiirustanud. Isegi pojengid näevad veel väga viisakad välja ja ma ei ole nende pealsete lõikamisega vaeva näinud. Põllus ma tõenäoliselt jätan kõik nii nagu on. Põld on lageda peal ja pealsed aitavad lund koguda, muidugi kui lund üldse tuleb. Kevadel küll selle võrra rohkem tööd, aga ehk ka rohkem talvitunuid. Jätan vist isegi sel aastal istutatud flokside pealsed puutumata. Õitsenud õisikud küll eemaldasin, sest teatavasti on floksid päris usinad külvajad. Saab ja fb-st aegajalt loetud, kuidas valge floks on värvi muutnud ja temast on saanud roosa floks. Tegelikult on ta lihtsalt enda puhma keskele korraliku isekülvi teinud ja need kasvavad seemikud on roosad. Ja kui sort on nõrgem, siis need uued taimed võivadki võimust võtta.
Sel sügisel viimistlesin kõik peenraservad, vot seda tööd ma ei ole vist enne sügisel teinud. Ja kus jõudsin, seal ka juba laiendasin. Igasugu puid ja põõsaid sai nii välja juuritud kui ümber istutatud. Ja kevadet ootama jäi ainult mõni üksik püsikupott. Pojenge kevadiseks istutamiseks see-eest omajagu. Siinkohal ka suured tervitused Mildale. Sügisel saadud pojengijuurikad istutasin suurtesse roosipottidesse ja panen põldu. Kuhjaga mulda peale. Kevadeks pean valmis mõtlema, kuhu ma kõik need uued pojengid panen, sest neid saab siis olema palju :)
Tänaseks lubas kuiva ilma, mõned seemned ka veel tarvis korjata. Muidugi, kui veel on, mida korjata. Olen neid küll piilumas käinud, aga paljud ikka toored olnud. Vahepeal on sadanud ja mõned seemned võivad olla juba minema jalutanud.
Hommikul on pikalt pime ja õhtul läheb vara pimedaks. Järgmisel nädalal peale kella keeramist jääb õhtune aeg olematuks. Ostsin endale sel aastal päris isiklikud kangasteljed ja need said paar päeva tagasi üleval toas ka töökorda. Selle üle olen küll õnnelik. Kui aias selg haigeks jääb, saab vahepeal minna ja tunni kududa. Kui siiani käisin külatuppa kuduma, siis nüüd ei pea ma enam sellele aega kulutama. Juba esimesed tööd valmivad.
Kasvuhoones on veel suur suvi. Päeval teen küll uksed lahti, aga ööseks olen kinni pannud. Kasvuhoone on otsast lõpuni ka täis ja just sp, et sel sügisel sai veel väga palju jagatud ja igasugu haljaspistikuid juba potistatud. Talveks ma potte peenravaibale õue ei jäta ka, mis õue jäävad, said kõik varjulisse kohta põõsaste alla pandud. Ei ole mul seda kevadist sulamist ja külmumist sel mustal vaibal päikese käes vaja.
Oh ja ah, neid linnukesi ja seda sädinat, vidinat, kraaksumist ja huilgamist on meil ka, varesed narrivad koera ja koer valvab usinasti oma arooniapõõsast ja viirpuud on ka valvsa pilgu all. Ta meil ju marjamaias. Päristoitu läheb praegu vähe, sest sööb usinasti aiasaadusi. Ja lehed lendavad ikka siia ja sinna, mina riisumisega lihtsalt ei tegele juba mitmeid aastaid. kevadel on mõni liigutus vaja teha kui on kusagile kogumid tekkinud, muidu ei.
VastaKustuta