Mandrilise ja merelise kliima vaheline üleminekuline paraskliima.

Elame just selliselt klassifitseeritud kliimavöötmes. Üks igavesti vahva paik, kus elada. Paar päeva tagasi valitses väljas täielik talveilm - lumehanged olid põlvini, tuiskas ja marutas. Peale kilomeetrist jalgsimatka nende teeoludega ja sellise ilmaga pidin otsad andma. Olin ikka täiesti väsinud ja läbi. Kuna kõndida oli niigi selles möllus meeletult raske, vedasin ma veel koormaga kelku enda järel. Ja kui ilus ilm oli täna, lumi on sulanud, veed vulisevad, tuult minimaalselt. Kõike meil on ja ilm õues muutub minutitega.

Tänase ilusa ilmaga leidsin pool tundi aias tuiamiseks. Fotoka haarasin ka kaasa ja mis põnevat ma siis tähele panin.

Sõnajalgadest ja sõnajalalaadsetest taimedest oli Aalujatega arutelu - mis on igihaljas, pooligihaljas, talihaljas või mis iganes. Täpne sõnastus jäägu botaanikutele. Aednikku huvitab, milline taim talvel välja näeb, kui lumi sulab ja kas üldse näeb. Siin väike valik tänastest jalgadest.

Hiiri paistab meil jaguvat. Ka maasse sukeldumise auke leidsin piisavalt. Silmaga nähtavat kahju veel ei paistnud.

Pensilvaania kivirik on ka talvel selline kena kapsas.

Palsamnulg 'Nana' on igal aastaajal kena. Talvevärv ei erine suve omast.

Epimeediumeid on nii haljaid, kui mitte haljaid. Põhiliselt vist talihaljad. Mõnedel on pealsed üldse kadunud.

Harilik kuusk 'Cypressina' - tema on meil küll meeletult aeglase kasvu poolest silma paistnud. Istutusaastat ei mäleta, aga kaua on juba olnud. Kasvuhoo sai sisse alles eelmisel aastal.

Serbia kuuse ilu nautimise oma aias jõudsin ära oodata - need alt valged okkad on ikka imearmsad. Kasvukiirus ka päris hea.

 Kollane koer.

Üks huvitav fakt veel - aia lääneküljest leian ma tigusid haruharva. Aia taga kuusehekk, seespool marjapõõsad ja siis kõrgete püsikute peenar. Samas üks niiskemaid kohti aias, aga tigusid seal ei ole. Kuidagi hakkasin sellele mõtlema, et peaks ometi tigudele sobiv koht ju olema. Aga ju siis midagi seal neile ei meeldi või pistavad konnad nad seal pintslisse, ei tea.

Veebruariks ennustab veel parajat pakast, saame ehk ikka talve ka natuke nautida. Hetkel tekib taas see vastik seisev vesi. Maapind on alt külmunud, aga see lumi ju sulab. Istutusalades vett ei ole, kõik on valgunud servadesse süvendatud kraavikestesse. 

Ega tali taeva jää..

Täna oli üks vähestest tõelistest talveilmadest. Terve päeva on taevaluugid avatud olnud ja maa on kaetud korraliku valge vatiga. Oli ka aeg. Sest see kribal, mis siin enne maas oli, seda oli ikka näruselt vähe. Kahjuks prognoosid ennustavad sula ja iiri talve jätkumist. Seda vihma ja läga ei ole meile mitte vaja, aga vot selle vastu me ei saa. Edaspidi uusi taimi aeda tuues peab mõtlema, millised taimed ei ole niiskusele nii tundlikud. Paistab, et kliimamuutus on märgatav ning seega ei pruugi paljud hellikud meil enam hakkama saada.

Külma eriti ei ole olnud, vist -11 oli meil lagi. Igatahes kasvukas vedasin küll loorid talvituvatele pottidele ja külvidele peale. Täna korjasin nad taas kokku. Jätsin rulli kasvukasse, veebruar ju veel ees.

Täna sai vist viimane talikülv tehtud. Tänud muidugi Suvelillekesele, kes ühistellimuse enda kanda võttis. Lagodehhi pojengi külvasin ka veel mitu potti - lihtsalt ei raatsinud seemneid ära visata ja natuke neid veel üle oli. Esialgu jätsin külvid sauna eesruumi vett imama, pühapäevast lähevad kasvuhoonesse. 

Okkalisi ma veel varjutanud ei ole ja mine tea, kas seda üldse vaja sel aastal on. Eelmisel aastal ma kamina taha istutatud noori varjutasin, aga aia äärde istutatud noored elupuud unustasin. Aga häda ei olnud neil küll midagi. 

Aias toimetamist talvel ei ole, aga ega aega sp üle ikka ei jää. Kogu aeg on miskit käsil. Laupäeval käisin Võhma aiandusseltsi koosolekul - juba pool päeva läinud. Kuna olen ka tugitoolisportlane, kellele meeldivad just talialad, siis kulub nädalavahetustel aeg ka teleka vaatamisele. Ja muidugi saab kootud ka palju. Ja selleks, et kududa, tuleb enne mõttes värvid ja muster paika panna ning olemasolevast materjalikuhjast sobivad toonid üles otsida.

 Ja nüüd pean hakkama ka kodukale uut sortimenti üles panema. See on ka parajalt aeganõudev tegevus. Isegi raamatud on unarusse jäänud, kuigi mitu uut on kapil ootamas.

Üle ega ümber ei saa taas harilukust luudpõõsast - nii puhast tooni rohelist on talvel lust vaadata. Pilt küll kasvuhoonest.

Varsti on jaanuar minevik, lühike veebruar kulgeb kiirelt ja ongi kevadkuu kohal :)

2018

on siis kohal, täitsa olemas. Kui 2017 algas meil suure vihmasajuga, isegi sellisega, et rakette vaatama mindi vihmavarjudega, siis sel aastavahetusel vihma just ei sadanud. Aga soe,  nagu meil juba tavaks on saanud. Viimanegi lumekribal on kadunud ja maa on sula ning muld suhteliselt soe.

Eile tõusis õhutemperatuur +5,4 juurde. Kui suur vihmasadu lõunaks lakkas, tundus ka nagu tobe toas vahtida, eriti kui vaba aega on. Seega alustasin nö ''kevadtöödega''. Tuha pildumine on mul selline kevadtööde algus ikka olnud. Ja kuna paar tünni oli juba tuhka täis, siis said pojengid, luuviljalised, marjapõõsad ja söödavad kuslapuud oma osa kätte. Kõigile muidugi ei jagunud, aga natuke ikka.

Ka selle aasta esimesed rohimistööd said tehtud. Pisiokkaliste lapike jäi mul sügisel rohimata. Eile sai see viga parandatud. Ja muld on tõesti soe. Õhukeste kinnastega toimetades ei hakanud sõrmedel isegi külm mitte.

Head ja tegusat uut kõigile!!! ning kaugel see kevad enam on. Need paar kuud mööduvad ju ruttu. Märtsis on päike juba kõrgel, õhtud pikad ja loodus tärkab!