Hall november

10.11.2019
November on selline vastik ja pime ja kole kuu olnud alati. Valgust vähe, sel aastal niiskust palju. Ja peale neid suuri vihmasadusid ka palju pori. Üks tavaline aiapidaja mõtleb juba oktoobris, et selleks aastaks on kõik. Nüüd aitab, aed on korras ja jalad seinale või siis vardad kätte. Isegi kõik meie aiandusteemalised ajakirjad jagavad meelsasti näpunäiteid, kuidas oma tööriistakuur sügisel korda teha ja tööriistad ära pesta ja ära õlitada. Õnneks ma nii agar ogar ei ole kunagi olnud. Kui nüüd oleks kõik tööriistad kuuris rivvi sätitud ja ära õlitatud, siis ju ei raatsiks neid enne kevadet ka kasutada. Aga meie novembrikuine parema ilmaga päev soosib endiselt aiatöid. Eriti, kui ka natuke päikest näitab. Ja kui terve talv juhtub selline hall ja soe tulema, siis oleks tööd kevadeni. Vähemalt minul küll. Eile ja üleeile olid sellised parajad aiailmad ja no mis ma siis tegin. Käisin selle nädala algul paar päeva Lätis koolitusel ja leidsime teise päeva õhtul nii palju aega, et külastada ka ühte kaubandusasutust. Muidugi Depot. Nimelt oli mul vaja paari pilliroomatti valgete kastmistünnide ümber (Viljandi kaubandusest ma neid ei leidnud)  ja ega siis lillesibulatest ei saanud ka mööda vaadata. Sai mõningad pakid korvi sokutatud. Hea meelega oleks ostnud ka mõned puittaimede seemned, aga kõik pakid olid ilma ladinakeelse nimeta ja mina läti keelt ka ei jaga. Ühesõnaga sai ostetud laugu, nartsissi, lumikellukese (see ost oli küll ainult tänu Tistoule, sest tänu tema blogile sain üldse teada, et neid lumikellukese sorte nii palju on), puškiinia ning krookuste sibulaid ja need oli vaja maha panna.

Mõned sibulad oli vaja panna aedhortensiate ette. Seda aga ei tahtnud enne teha, kui lõikan hortensiad tagasi. Kui hortensiad lõigatud, siis torkas silma umbrohi, mis oli eriti säravalt roheline selles hallis päevas ja vajas kindlasti rohimist. Selle märja maa seest jooksid juured veel eriti hästi välja. Kui see töö ka tehtud sai, siis riivasid silma ümbritsevas murus pikutavad õunapuulehed, mis olid pikemalt puus olnud. Need oli ju ka vaja veel kokku riisuda. Kui lehed said riisutud, siis viisin oksteprahi lõkkesse ja lehed kraavi. Ja oligi aeg sibulad maha pista. Aga nende sibulatega on jälle see häda, et uurista auk, kuhu tahad, juba vaatab mõni sibul jälle vastu. No Lätist toodud sibulad sain ikka enne pimedat maha, aga lisaks ootas veel üks väiksem ämbritäis tulbisibulaid. Ei leia lihtsalt kohta. Väiksemad sibulad viisin komposti, osadele leidsin elupaiga ja paarkümmend suurt sibulat jäid veel ootele. Ehk annab ka täna aiatöödeks ilma.


11.11.2019
Vahepeal on taas olnud üks hea aiatööilm, eile oli küll ilus ja soe, isegi päike taas piilus. Ja hommikul saabusid luiged. See oli küll eriline vaatepilt, pole meitel ei merd ega järve. Maandusid koristatud maisipõllule, kuhu on ka läga sisse tõmmatud. Märg ja vesine on seal praegu küll. Hommikul olid põllul neli valget ehk vana ja neli halli ehk noort luike. Vaatasime kui ilmaimet. Mingi hetk läks taevas lärm lahti, nagu kiirabiauto hakkaks lennult maanduma. Põllule lisandus neli vana ja üks noor luik. Alul hoiti eelmise seltskonnaga distantsi. Aga siis läks tantsuks ja tralliks. Ehmusin alul, sest arvasin, et nad hakkavad kaklema, aga ei. Tehti kiire tants koos paraja lärmiga ja koheselt mõlemad pundid ühinesid. Väga huvitav oli igatahes, kas taaskohtumine või leppimine või mis iganes. Nad veetsid põllul terve päeva. Üks luik oli alati valvel, kui teised magasid. Hämaruse saabudes nii kella nelja paiku nad alustasid taas teekonda soojale maale.

Lõikasin tagasi viimased aedhorensiate sordid, mis on istutatud muru sisse. Neid soovin näha edaspidi kõrgematena, seega ma neid nii madalalt ei lõiganud. Kui multšialal olevad põõsad lõikasin paari punga peale, siis murus kasvavad nelja-viie punga peale. Samuti lõikasin ära kõik nõrgad varred. Eks siis järgmine aasta näeb, kuidas mu töö vilja kannab. Sügisene lõikus minu puhul siiski esmakordne. Siis võtsin ette kaks puishortensiat, vat nende tagasilõikus ei kuulu just mu lemmikute hulka. Miskipärast on neil massiliselt selliseid puitumata oksalaadseid moodustisi ja nende lõikamine on eriti tüütu. Samuti on vanemates põõsastes palju oma elu ära elanud oksi. Need näeb ära musta tipu järgi ja puht kogemata avastasin, et neid ei peagi lõikama. Natuke murdes nad eemalduvad ise päris kerge vaevaga. Tammelehised hortensiad on lehtes ja noored, neid ma ei puutu. Himaalaja hortensia sai sügisel paraja vitsana istutatud, teda ma ka ei torgi.
Ja ega seda valget aega ju palju ei ole, suurt rohkem ei jõudnudki. Ilmaprognoos lubab taas sooja nädalat, saab aia kevadeks ikka täitsa korda, kui tahtmist ja viitsimist ja aega on.

Lõppu kaks murekohta, millele sooviks kommentaare. Esiteks mu amuuri toomingas. Kas peaksin võra lõikama? Kui jah, siis kas on arukas eemaldada kõik alumised tüvest väljuvad oksad, et edaspidi see kaunis tüvi mõjule pääseks? Kellel kogemusi, siis palun lahkelt jagada.

Ja teiseks, see uus välikäimla. Kui kõik on raagus, siis on ta teed mööda sisse sõites kui pilgupüüdja, mida ju ei ole vaja. Kas peaksin muretsema sinna ette korraliku metallist taimetoe ja panema sinna ronima näiteks kollase humala? Või oleks parem mõni loodusliku elulõnga liik, mis talvel ka varjaks? Kuidas teie selle probleemi lahendaksite?