Kevad

Kell on 5 hommikul, astun õue. Tuuletu, taevas juba punetab idakaares, päike kõnnib oma rada. Külmakraade on -6,1. Kiivitaja teeb põllu kohal häält, männi otsas pragab keegi rästaline ja tammikust kostab vaikselt võõras meloodia, seda lindu ma ei tunne. Lumikellukesed on langetanud pea külma ees. Sammun kasvuhoone katlamajja, et tuli katla alla teha. Kasvuhoones on veel korralikud plusskraadid.

Tulen tuppa kohvi jooma ja tahes-tahtmata kisuvad mõtted selle vastiku koroona juurde. Sellist katastroofi ei oleks meil vaja olnud, aga kohal ta on. Kõik plaanid on nüüd muutunud, elu on saanud uue rütmi, uue olemise. Õpime. Olema omaette oma mõtetega. Õnneks lubatakse ilusat kevadilma, aias toimetamine annab olemisele mõtte. Väldime igasugu kontakte, vähemalt üritame. Linna olen eriolukorra jooksul saanud kaks korda. Sain vahetult enne seda jama ka arsti juures käidud ja kevadised analüüsid tehtud. Kuulun siiski ka riskirühma oma kroonilise haigusega. Lisaks olen ühe katuse all oma vanematega. 

Kell on 6, lähen jälle välja. Varblased, keda on meil üle saja linnu kindlasti, on ärganud. Kuldnokad lasevad kase otsas laulu ja rähni tööpäev on ka alanud. Korstnasuits tõuseb otse taevasse, taevas on sinine, ilma lennukiteta ja valgete suitsujuttideta. Taamalt kostab koera haukumist. Ka laugud on lehed longu lasknud. Päike tõuseb.

Kevadine aed on küll selline toores ja paljas, aga juba on nii palju avastamist. Meil siin tärkab kõik küll suhteliselt hilja, aga tulemata ei jää miski, loodetavasti. Ja sel aastal on aega. Olen isegi potistamisele kriipsu tõmmanud, sest tulevik on ikkagi teadmata. Türi laat, millele igal kevadel panustanud olen, sel kevadel suure tõenäosusega ei toimu. Ja isegi, KUI toimuks, siis oleks see aja raiskamine. Kliente oleks ainult Eestist, KUI oleks ja see ei ole ju see. Mis edasi, eks näis.

Eelmisel aastal tegin esimest korda suuremas koguses aedhortensiate haljaspistikuid ja need õnnestusid tõesti hästi. Elasid kõik selle olematu talve üle, nüüd on kõik juba suurtesse pottidesse pandud, korralikud juurekavad all ja kasvuhoones lehtes juba. Kui nendega muud ei ole peale hakata, siis ühe heki rajan ikka kuhugi :)

Ilusate ilmadega olen niisama aias prahti koristanud ja plaane teinud. Varakevadeks plaanitud kaevetööd on edasi lükkunud, nendega saab ehk nädala lõpul alustada. Taimi on mul potistatud päris palju, ehk saangi sel aastal teha aias ühe korralikult tiheda istutuse. Eelnevatel aastatel on ikka läinud nii, et istutasin ühe endale ja teised müügiks. Kui sel aastal midagi ei müü, siis muudkui istuta - lust ja lillepidu. Teeks kohe pika-pika flokside rivi põllu serva - hea tuuline koht neil kasvamiseks.

Põhiülesanne hetkel on muidugi tervetena püsida. Olla võimalikult palju õues ja muremõtetel mitte lasta kuhjuda. 

Kevadise valevlille pisikesed õied leidsin sel kevadel aia tagant suurest istutusalast. Meenus, et kui ma need paar sibulat aastaid tagasi Aavikuemandalt ostsin, siis istutasingi nad aia taha. Seal said nad olla küll ainult paar aastat, mil nad välja koukisin ja kivilasse viisin. Aga nemad on seal aia taga suutnud paljuneda ja nüüd õitsevad. On alles elutahe.

Ja natuke võrkiiriseid ka lõppu.

Olge terved, olge hoitud ja nautige kevadet!