Kahjureid on ilmas mitut masti, on suuremaid ja väiksemaid, kahejalgseid ja paljujalgseid, tiibadega ja ilma, maa all ja maa peal. Mõnede tekitatud kahjud korvab riik, mõni maksab oma patud ise kinni. Aga kui kasvuhoonesse otsustab sisse jalutada üks leethiir, siis on põrgu lahti. Juhtus meil see siis hiljuti. Kasvuhoone uksed on mul soojade ilmadega, ka talvel, juba aastaid avatuna olnud. Mitte kunagi nende aastate jooksul ei ole selles mingit probleemi olnud. Kuni selle päevani, mil pealinnast messilt tagasi tulin. Kasvuhoonesse minnes tundus seal midagi nagu puudu olevat. Esimese asjana jäid silma siniladva 'Starway to Heaven' potid. Nimelt olid need mul eelmise aasta suve lõpul potistatud taimed, mis püsivad ilma tuule, vee ja suure külmata igihaljad ning nende kirju lehestik torkab kaugelt silma. Ja vot nende lehtede asemel olid ainult varrekontsud. Silma jäid kohe hamsterdatud kevadikud, põisrohud jne. Pisipööristest olid kadunud ainult sordi 'Fire Frost' lehed, teised sordid talle ei maitsenud. Sel hetkel ma ei teadnud, kes see kurjajuur on ja algas kohe võitlus pahalasega. Kaks lõksu üles, vorsti ja juustuga. Lisaks kahele taldrikule mürk. Ühe kahjuri me igatahes kätte saime, muidugi ta juustu ega vorsti ei armasta. Kahjuks armastas ta mürki. Nüüd tundub vaikus olevat. Tohutu suure isuga loomake see leethiir ja pidi ta ka selle ukseava üles leidma. Kogu inventuur on mul veel tegemata, aga kahju täitsa tuntav. Kolmteist alpi tulika potti on nii filigraanselt puhtaks söödud, et alles on ainult narmasjuured. Ja kui ilusad taimed olid, oeh! Neil OLI nii ilusti arenenud juurestik.
Vestlesin ka paari lillekasvatajaga ja ma ei ole ainus kahjukannataja. Lepiku-Mardil tegi vist veel suurema kahju. Aga kuri ja vihane olen küll. Õnneks ta ei jõudnud mu hortensiate pistikuteni, oleks puhas häving olnud.
Muidu tiksub aeg omasoodu, on nagu kevad ja ei ole ka. Tahaks juba jagada, istutada, aga ikkagi natuke veel varavõitu. Märts ees ja ogar agar võib ise endale agaralt tometades palju kahju teha. Õisi meil massiliselt veel ei ole, aga mõni ime on küll sündinud. Minu vaevalt 15cm kõrgune nõiapuu alustab õitsemist. Seda vahtisin põlvili maas kui ilmaimet. Hea, et prillid peas on, muidu õit ei näekski :) Selle minimalistliku õiega saadan parimad tervitused Kaiele. Parane kiirelt!
Ja mõned õied, mis juba igas aias olemas on. Armeenia sügislill 'Tivi' veel päris avanud end ei ole.
Lumikellukesed kasvavad seal, kus neile meeldib. Reeglina meil samblas ja poolvarjus. Peab nina maas kõndima, et neil mitte talluda.
Grisebachi kivirik sätib ka juba õitsema.
Päevad on juba palju palju pikemad, päike kõnnib kõrgemalt ja tegemisi toimetusi lisandub iga päevaga. Kohe on paras aeg püsikute kevadkülvid ka ära teha. Elu aias käib edasi, vaatamata näriliste tekitatud kahjule.
Kehvad ilmad ja pime aeg veerevad suures osas siin telgede taga.
Allolev pilt on tehtud eelmise aasta 17.veebruaril. Kas 2020 märts tuleb selline või mitte, teame juba kuu aja pärast.
No oli siis seda nüüd vaja, kahju tõesti. Mingeid talveilminguid pole nüüd enam aga kohe kindlasti vaja. Loodame ja palvetame, et taevased kohe kena kevade saadavad :)
VastaKustutamul pani 2017.a. kevadel kasvukas nahka triyrtise kasvupungad, kohe jõhverdaski kõik ära, olin ka üsna rabatud. Jama küll
VastaKustutaSoe talv sobib närilistele hästi, jooksevad maru julgelt ringi. Vesirott on ilmselt ööloom, aga hiiri olen keset päeva peenardes jooksmas näinud. Ja neid on ikka päris mitu.
VastaKustuta