Sadu, lõputu sadu

Sajab, aina sajab. Aga mitte lund, vaid vihma. Ja seda juba neli kuud järjest. Harva satub sekka mõni päev, mil taevast midagi alla ei lange. Päike ei taha ka end näidata. On üks lõputuna tunduv oktoober.

Õnneks on päevad pikemaks läinud ja helehalli aega on juba natuke rohkem. Sellist talve ei ole ma enne näinud, mil ööpäeva keskmine temperatuur talvel on pidevas plusskraadis. On see nüüd hea või halb, kahe otsaga asi. Igatahes mul on jäänud veel üks väike istutusala jupike korrastada ja peaks kevadeks enam-vähem korras olema. Lõikamata on veel kõrrelised, monardad ja kollased karikakrad. Need ootavad päris kevadet. Peamiseks tööks on olnud sambla riibumine. Mul ei ole murus kasvava sambla vastu midagi, hea pehme peal tatsata. Aga istutusalades ei ole ta kuigi hea kaaslane. Millest teda nii palju tekib, kes seda teab. Esiteks muidugi nõrgalt happeline pinnas meil. Siis kasvab ta kõrgete püsikute vahele, seal hea varjuline. Ja siis kasvab ta kõikjal kivide läheduses. Aga kive on ju vaja aeda aina juurde tirida, kiviusku rahvas nagu me oleme. Lupja olen aeg-ajal ka lisanud. Ja tuhka. Aga tuhaga on see jama, et ta ei taha mullaga kuidagi seguneda. Ja siis paistab meie niigi halli tooni muld veel hallim ja koledam. Ega ei olegi muud lahendust, kui riibud ja kraabud seda sammalt.

Kui veebruar jätkub samal lainel, siis peaks kuu lõpuks istutusalade laiendused ka kaevatud olema. Kaevata on üllatavalt normaalne. Meil seisvat vett ei ole, põhjavesi ka sügaval. Ma juba katsetasin, muld tuleb kaevates juurte ümbert hästi lahti. Vihmaussid askeldavad ringi ja mustad s...asitikad ka juba ärkvel. Plaane selles vallas on palju ja kui tõesti need talvega tehtud jõuaks, siis oleks see ideaalne. Ka plaanid olen saanud selgeks mõelda tänu lumeta talvele. Väga hea on just sellise talvega aias mõtteid mõlgutada, mida ja kuidas on vaja muuta.  Seega ei ole sel talvel viga midagi, kui nii palju ei sajaks.  See liigne niiskus ei meeldi paljudele taimedele. Kõige rohkem võivad pihta saada alpitaimed, sest nende looduslikus kasvukohas sellist niiskust ei ole. Praegu veel vara miskit öelda, talv alles poole peal, aga näiteks üks hübriidnelgi jupp jäi mul küll pihku, juured alla puhta ära mädanenud. Kevad annab selles vallas arutust.

Võpsikust tõin ronitaimede tugede valmistamiseks sihvakaid tokke. Inglismaal jäi silma, et väga palju tugesid oli ise roigastest meisterdatud. Muidugi ei ole nad pikaealised, aga sobituvad loodusesse ju hästi. Ühe korra pean veel otsima minema, siis võib neid juba paika sättima hakata.

Vahepeal sai Pärnus koolitusel käidud ja sain teada ühe väga põneva fakti parkide ajaloost. Tutvusime koolituse käigus ka Pärnu parkidega. Vallikääru pargis juhtis giid tähelepanu sellele, et pargis kasvavad ainult kõrged puud. Põõsaid ei ole. Ja miks ei ole? Need juuriti välja nõukogude ajal võitluses alkoholismiga :) Selle peale tõesti annab tulla.

Iiri roheline või hakkab ka meil edaspidi nii olema?

See peaks olema keegi kahe-aastane varakevadine õitseja. Eelmisel aastal ma nad endale tõin, aga nime ei tea. Kui õitsema hakkab, siis ehk saab ära määratud.

Armeenia sügislill 'Tivi' alustab veebruaris.

Helmikute vanad lehed lõikasin ka ära. Hõbelehised maranad on ka väga mädanenud olemisega. Punane ämber on muidugi pilgupüüdja.

Itohi pojengid on endiselt turbakuhja all

Futu toodud Barette peekerlill. Looduses on nad välja suremas, on kasvamas veel imepisikesel kaljuserval. See talvine niiskus ei ole neile muidugi hea, aga kasvukas katuse all on nad kenad. Sellised vahvad puitunud varred, nagu pisike puu. Ehk näeb sel aastal õisi ka.

Laugud tulevad nii potis kui peenras.

Sai vahepeal enda pisikesse esikusse ka uued vaibad kootud.

Astume aga vastu veebruarile ja vaatame, mida see ilm meile toob.