Veebruar

Väljas on veebruar täna   (kuula lugemise taustaks). Plaanisin mõne rea kirjutada juba jaanuari lõpus, aga läks nagu ikka. Nimelt oli jaanuari lõpus paar päeva ikka imelist - nii valge, nii valge, et silmal oli valus. Ja kui ilus. Juba selliste valgete päevade nimel tasub Eestis elada. Seda ilu ei väsi kunagi vaatamast.

Veebruari esimesed päevad on lund juurde toonud, kuigi valitseb sulailm. Lumikatte paksuseks on umbes 15 cm. Kui nüüd lubatud öine -14 mingi aeg kohale jõuab, on ka väike kate ehk õhuke tekk taimedel peal.

Täna on küünlapäev, mil naised ei tohtivat tööd teha, aga mina alustasin just täna aiahooajaga. Nii imelikkude imelik kui see ka ei ole. Päev oli mõnusalt soe, aega ka oli ja otsustasin kasvuhoones väikese koristuspäeva teha. Hakkasin siis ükshaaval talvituvaid taimepotte puhastama ja korrastama. Ja teate, mis üllatus mind tabas - kevad on juba kohal. Ma ei ole eelnevatel aastatel seda näinud ega kohanud. Meil on tavaline nõuka ajal ehitatud klaaskasvuhoone, mis lasi tuult ja lund usinalt läbi. Eelmisel kevadel vooderdasin kasvuka küljed mullikilega, mis aitab väga hästi sooja hoidmisele kaasa. Sulaga on kasvuhoone uksed avatud, ka öösel. Ühe korra viskasin loorid pottidele, kui ööseks 14 kraadi külma lubati. Taimepotid on mulla peal, tihedalt üksteise kõrval. Lund ma pottidele ei vii teadlikult, sest siis tekib see sulamis-külmumis-jäätumismoment. Olen selle probleemiga kokku puutunud küll. No aga see kevad ei paistnud mitte ühest potist, vaid oi kui paljudest. Näiteks kisopriimulad on noored lehed maapinnale pistnud, lõhnava kuslapuu lehed on avanenud, himaalaja kipslillel uued kevadised lehed, pojengide punaninad aina sirguvad, kobarkivirik 'Bobo' õienupud on juba päris suured.  Seda kõike oli nii palju. Veetsin kohe tunde täna kasvuhoones. Panen mõned tänased pildid ka, siis näete ise. 

Mets-piiphein 'Hohe Tatra' on püsinud kena. Aias paraku tuul ja lumi räsivad lehestikku.

Pisiputkel on aias pealsed kadunud. Kasvukas nii kena kui olla saab.

Habe-peekerlillel lõikasin täna väsimuse märke näidanud õievarred maha. Ta õitses vapralt veel jaanuaris.

Krimmi parukliilia pealsete lõikamisega jäin hiljaks. Ta on juba hoogsalt kasvu alustanud.

Helmikud on väga värske olemisega.

Nüüd jääb üle ainult loota, et väga hullu külma enam ei tule. No loorid on mul ka ootel, saab ruttu peale visata.

Ja natuke ka külvidest. Kahjuks olen ma nii laisk või õigemini ajapuuduses, et märkmeid paberkandjale saab aina vähem ja vähem. Midagi teha ei ole. Ma ei ole isegi seda kirja pannud, mis kuupäevadel ja mida ma sel hooajal külvanud olen. Palju külve sai tehtud juba talve algul, kui keskmised temperatuurid olid piisavalt madalad. Ega seda õiget aega ju ette ei tea. Kui juhtub liig soojaks minema, võib taim idanema hakata ja pakase saabudes idandid hukkuvad. Ja siis mõtleme, miks nad küll ei tärka. Soovitav on talikülve mingi aeg soojas hoida, et seemned suudaksid end vett täis imada. Ka siin on üks aga. Mõned taimed võivad juba nädalaga soojas ninad välja pista. Aastaid tagasi mul just nii läks. Kuna tark raamat soovitas lavendli külvata talvel, et siis tärkamine ühtlasem, ma nii ka toimisin. Aga ju jäi külv natuke kauaks sooja, nii et taimetited jõudsid ninad juba välja pista. Seega mis läind see läind.

Üleüldse on sel sügis- ja talikülvil nii palju erinevaid nüansse, mis mõjutavad tulemust. Alustuseks juba seemnete kvaliteet. Mitte kunagi me ju ei tea, milline on see kvaliteet. Ei saa ka maha teha erinevaid seemnete pakkujaid. Viga võib olla ka liiga lühikeses külmaperioodis, kehvas substraadis, seemned ei olnud piisavalt küpsed või jumal teab mis. Aastate jooksul on neid ebaõnnestumisi olnud ju kuhjaga. Aga totsikuid-potsikuid on kasvuhoone taas täis. Lähinädalatel teen ka kevadkülvid. Homme peaks saabuma erinevate kukekannuste seemned. Ja osa sügiskülve saab juba varsti sooja tuua.

Ühe eksperimendi tegin täna taas. Võtsin hortensiatelt pistoksad ja torkasin otse niiskesse turbasse. Mõtlesin, et mis neist seal lumehanges kevadeni säilitada, eriti kuna lumega on pidev kitsas. Võib ju otse potti sorgata ja siis vaadata ning oodata. Eks näis. Homme pistan veel mõned musta leedri oksad ka katsetuse mõttes potti. Kuna see haljaspistikutega toimetamine võtab aega, neid ju vaja piserdada, siis sellega ma eriti ei viitsi jaurata.  No katsetan sel korral niipidi.

Homme plaanin hortensiad ja jaapani enelad tagasi lõigata ja nii see kevad läheneb.