Kuidas täna kevad saabus

Õige kevade saabumiseni on meil aega veel kuhjaga, saab suusatada ja kelgutada, lund lükata ja karget talveõhku sisse hingata. Aga ikka otsime ja leiame me kuskil kevadet. Puukoristajatel on kibekiired päevad - ma ei tea, mis asjatoimetustega nad seal pesas ja selle ümbruses askeldavad, aga tegemist on neil palju. Tihastel paistab veel kiirem olevat - söögimajad seisavad suure osa päevast jõude. Jäneste tantsuplatsid põllul võtavad juba hiiglaslikke mõõte. Siin ümberringi paistab neid jäneseid kohe hulgim olevat, kuigi ühtegi jänest ma talvel oma silmaga näinud ei ole.

Et rääkida, kuidas mul see kevad täna saabus, pean minema mõned aastad tagasi. Kaldun arvama, et sain kellegi Aaluja käest kas stepirohu taime või seemet. Tiia nagu oleks silme ees, aga kindel ka ei ole. Igatahes see üks taim tee minu juurde leidis ja põldu katsele ma ta istutasin. Katsele sp, et vaadata, kas ja kuidas ta talvitub. Esimesel aastal ta oma ''õiteilu'' ei näidanud ja seega ei osanud ma temast ka miskit erilist arvata. Talvitus põllus ilma katteta kenasti, no talve muidugi ka ei olnud. Põllus on ta mul tavalises savises aiamullas ja pigem niiskemas osas. Seega niiskustundlik ei tohiks eriti olla. Liiki ma ei ole suutnud kahjuks määrata.

Eelmisel sügisel siis nägin tema ilu - ei ole midagi halba öelda, väga elegantne ja graatsiline tegelane.

Sügisel hakkasid seemned tuulega levima, hõljusid õhus seni, kui leidsid sobiva koha maapinnas, kuhu ennast puurida. Põllu kõrval oli terve muruplats neid täis. Käisin siis küürakil ja kiskusin neid sabapidi murust välja. Panin kasvuhoones turba pottidesse ja sorkasin nad otsapidi sinna mulda. Kahtlus oli küll, et ehk hakkavad juba sügisel idanema, sest aeg oli veel soe. Kaotada ei olnud ka midagi. Sabasid ma neil tagant ära ei lõiganud, seda tegin alles vastu talve. Mitu potti jäigi niimoodi talvituma. Nädal tagasi sai esimesed sügiskülvid tuppa sooja toodud, nii ka üks stepirohu pott. Ja täna hommikul, olge lahked :)

Siit nende ninad tulevad. Teised potid jätsin kasvukasse ja seal saavad nad tärgata just nii nagu ilm lubab. Päris põnev. Huvitav on muidugi, kas ta siis ka nii hullult külvab, kui peenras on ja kas kõik seal ka kasvama lähevad. Seda näeb muidugi tulevikus. Ja stepirohu jutu lõpetuseks tänane pilt sellestsamast taimest. Seemned on kõik teele läinud.

Tänasel vastlapäeval otsustasin kelgutamise asemel aias ja ümber aia ühe korraliku jalutuskäigu teha. Lund on oi kui palju. Ta on nüüd küll kokku vajunud, aga annab ikka astuda. Valge on, isegi päeval on valge ja see ongi see lootusekiir, et valgust saab iga päevaga aina rohkem ja rohkem. Taimed puhkavad, ninad lumehanges. Jänesed on kihutanud ühe puu juurest teise juurde. Kui need vähegi hinnalisemad puud-põõsad oleks võrgutamata, siis vist oleks üks suur lagendik. Kitsedel on kõrval suured orasepõllud, nemad toimetavad rohkem seal.

Viimane pilt on nö piltmõistatus - kes teab, mis on pildil?