Lehevaatamisi kokku

pühapäev, 9. aprill 2017

Kevade rahulik kulgemine

Kevad on käes nii helis kui pildis. Rändlindude saabumine on massiline, laululindude rõkkeid ja naerupahvakuid on õhk täis. Iga päev leiavad aset uued kohtumised. Puudust tunneme veel linavästrikutest, meie omad ei ole veel koju jõudnud. Ninade tulemine maapinnast on massiline. Roomasin lausa kõhuli mööda aeda, et neid pildile püüda ja paremini hoomata. Kõike on piisavalt peale päikese. Sellega on sel kevadel kuidagi kitsas. Kuigi näonahk on juba parajalt pruun, meenutades traktoristi oma, kes töötab kabiinita traktoris.
Samblast on üleküllus ja seda kõik viimased aastad. Suvel ei riiva see nii silma, aga kevadel. Kõndida mööda paksu ja kohevat samblavaipa on iseenesest ju mõnus. Ja ega ta kole ka ei ole. Aga kõik need mullapinnaga istutusalad on ka kevadel samblarohelised. Minu kogemustele tuginedes ei aita siin ei lubi ega puutuhk. Ega muruväetis samblaeemaldajaga. Ikka puht füüsiliselt tuleb seda sammalt riibuda ja ainult riibuda. Enda südamerahuks võib ju lisada tuhka ja lupja (muidugi ainult nende taimede lähedusse, kes seda kannatavad). Seda ma muidugi ka tegin. Hing vähemalt kergem.
Tuhaga oligi nii, et talvega oli teda kogutud kaks suurt tünnitäit. Esimesed tuhapilved lendasid marjapõõsastele. Aga kuna meie aias on marjapõõsaid terve valla tarvis, siis kõigile ma ei viitsinud seda lennutada. Nagunii olin ise ka ülepea halli karva. Järgmise laadungi said luuviljalised. Neid meil nii palju ei ole, paar kirssi, paar murelit ja mõni ploomipuu. Üks vana ploom ongi küsimärgi all - kas jõuab veel kevadel lehtida või on tema aeg läbi saanud. Ootame. Järgmine tuhalaar läks 'Polka'vaarikatele. Rohisin nad enne korralikult puhtaks, eelnevalt olid nad juba lõigatud ja tuhk peale. Muideks rohida on nii varakult ülimõnus - kõik juurumbrohud alluvad su käskudele tõrkumata, Siis veel üks suurem istutusala ja oligi tuhk otsas. Abiks ikka natuke.
Teine pillutamine oli mõrusoolaga. Kas seda vaja nüüd oli, jumal seda teab. Aga inimene on reklaamiohver ja varakult ma selle purgi ka ära ostsin. Seda tean küll omast kogemusest, et kui kevadel oli mõni okkaline ikka eriti räbal, siis ma pritsisin mõrusoola lahusega ja mu meelest se okaste läige ja roheline toon paranesid silmnähtavalt. Sel kevadel mul ühtegi sellist rääbakakku ei olnud. Puistasin siis pulbrit eelmisel kevadel istutatud okkalistele, puukooremultšiga aladele ja mõnele õnnetumale veel. Kõigi tarvis poleks sest iial jätkunud ja ei ole ka vajadust. Ei pritsinud ma lihtsalt aja kokkuhoiu ja mugavuse mõttes.
Aednikul sel kevadel aega on. Ei ole nii, et 9.aprillil lumi sulab ja hakkan püsikute pealseid lõikama. Ei ole. Aega kõigiks sellisteks töödeks on antud palju rohkem. Olen jõudnud üle käia pea kõik istutusalad. Ei, ma ei kobesta ega müdista midagi liiast nii varakult. Tean ju, et mida varem songida, seda kiiremini umbrohi saab tärgata. Tasa ja targu - lõikan pealseid, tõmban vaikselt juurumbrohtu ja kõike aegamööda. Risttee talu taimeaia tarvis potistamine sai ka alguse väga varakult.

Kõik tänu pikale kevadele muidugi. Tegelikult selle potistamise pärast ma täna kirjutangi. Mõned lihtsad tähelepanekud siia kirja panna.
Kevadmagun. Kuna mul oli see puhmas juba piisavalt suureks kasvanud, siis otsustasin teda sel kevadel potistamise tarvis natuke ka jagada. Enne natuke googeldasin ja leidsin nii mõndagi. Inglise keeles kutsutakse teda vist verejuureks. Kuna tema maa-alused osad pidavat olema vere värvi. Ja väidetavalt olid omal ajal mehed, kel ei olnud edu naiste juures, määrinud selle punasega kokku enda.... Ei-ei, mitte selle, mida te nüüd arvate. Määrisid kokku oma käed ja siis tantsisid nende punaste kätega naiste ümber ja naistele punased käed meeldisid ning mehi saatis edu.  Ja tõesti - verega täidetud tunduvad need mugulad tõepoolest. Mina küll midagi kokku ei määrinud, ja mul ei olnud seda materjali ka nii palju saadaval. Aga oma silmaga näha on põnev.
Aed-mädarõigas. Tõin eelmisel aastal ka siis endale aed-mädarõika 'Variegata'. Ilusad ja pilkupüüdvad on need suured kirjud lehed tõesti. Aga ma poolearuline istutasin ta ju lillepeenrasse. No ei tea, mida ma mõtlesin, tunnen ju ometi ta käitumismustrit. Eile siis lõin labida maasse - oh sa jeerum-jeerum. Ma pole elus oma silmaga nii jämedat mädarõika juurt näinud. Kuigi olen ju kurkide tarvis ja riivimise tarvis aastaid seda kaevanud. No praegu panin ta potti, vaatan mis edasi. Ja tõenäoliselt see võitlus seal peenras temaga alles algab.
Jumalatelill. Vot tema seemnekülv on juba omaette teema. Ja mõttekoht, et kas ikka on mõtet. Eriti teades, et külvata saab siiski liiki. Esiteks korjad sa oma õitsvalt taimelt seemned. Õnneks on seemnete kätte saamine väga kerge. Siis külvad sügisel seemned maha ja kevadel nad siis tärkavad, pea kõik seemned on idanenud. Esimesel aastal pikeerida ei ole mõtet, sest nagunii need pehmed lehed varsti kuhtuvad ja jumalatelille ei meenuta seal miski. Mina olen siis külvipoti pannud kasvuhoonesse mulla sisse, sest seal ei unusta ma teda kuiva kätte. Ja seal kasvuhoone mullas on nad siis järgmise kevadeni. Ka teisel kevadel ei sarnane nad kuidagi jumalatelillele - lehed taas sellised pehme olekuga. Siis võiks nad põldu või kuhugi pikeerida. Minul said nad eelmisel kevadel põldu. Ja nüüd siis kolmas kevad - talv on suure osa neist miniatuurse juurekavaga taimekestest lihtsalt mulla pinnale kergitanud, kus paljud on hukkunud. Allesolevad meenutavad juba jumalatelille küll. Õitsemise kohta veel vara öelda, aga kaldun arvama, et mitte veel sel kevadel. No nii - jõuangi tuumani. Enda tarbeks, miks mitte, kui aega ja viitsimist on. Aga kujutage ette, panna see kribu nüüd potti ja 3€ on maks hind, siis ma olen ju juba kolm aastat nendega mässanud ka. Arukam on ikka osta mõni taim, kui rikkaks saamise eesmärgil jumalatelilli paljundada seemnekülviga. Minul oli tegu jeffrey jumalatelillega.
Aga muidu liigume ikka kevadesse. Selle nädala plaanid on mul istutamised. Paarkümmend taime oleks vaja maha istutada ja ümber istutada jne. Kaevamistöid on tehtu ka hulga. Kõik raieloa saanud puud-põõsad on juba välja juuritud, uutele tulijatele on platsid olemas. 

Paar kärutäit püsikuid läks ka üleeile komposti - ikka selle mõttega, et uutele tulijatele teed rajada. Hetkel suurim murekoht on see, kuhu istutada uued pojengid. Kaheks potti on ootel. Muru sisse ükshaaval ma edasisele hooldusele mõeldes ei tahaks neid pikkida. Aga kuhu kuhu?
Kiviaia otstest said tuhkurenelad välja juuritud, kiviaed ootab nüüd ka pikendust. Hetkel on pooleli aiapostide värvi värskendamine. Kollastest postidest (kollased on nad olnud algusest saati) saavad rohelised. Silmale palju parem vaadata ja sulab loodusega. Kuigi värv sai natuke liiga särav, aga päris ilus on. Kokku vaja värvida 98 posti. Ema-isa tegelevad sellega, värvivad kompressoriga ja töö edeneb päris kiiresti.
Puidust kiigele on vaja leida uus koht. See kiik on meil olnud ka tema algusest saati sauna taga. Aga sel asukohal on kaks viga. Esiteks kiigel istudes oled näoga põhja, väga vale suund. Ja teiseks on see asukoht suletud vaatega. Mulle meeldiks seal kiigel istudes suunata pilk kaugusse. Üks koht mul mõttes on, aga peab veel natuke ajus sel mõttel lasta tiksuda.
Taimede kastmiseks vajalik koletünn sai uued riided selga. Tünni on ju vaja, kui omal tiiki ei ole ja neid on vaja kohe mitu. Aga see valge paak paistis tõesti juba maanteele oma täies hiilguses. Kuna mul vedeles vana pilliroomatt vms iganes ta on, siis kerisin selle paagile ümber ja mu meelest palju parem. Eile ühed kliendid sattusid lausa vaimustusse ja lubasid omal sama teha. Mõtlen, et peaksi seda matti veel ostma ja ümber siniste veekogumistünnide ka tõmbama. Täielikult ta ei peida, aga parem saab.

Trilliumid olid mul mitu-mitu aastat pottidega maas, pottidel olid ka külgedele korralikud augud tehtud. Kõik mügride eest kaitseks. Nüüd võtsin nõuks nad ikka pottidest välja võtta, saavad ikka rohkem jõudu. Ja mis ma nägin - kanada kuusk 'Conica' oli otsustanud oma juured ühte potti sisse ajada ja paraku sealt potist ma seda trilliumit ka ei leidnud. Aga teised olid alles ja ilusad võimsad juba. Loodan et nad ei kurvasta selle liigutamise pärast.

Vot nii see kevad siis meil edeneb siin. Lihtsalt sibulike pilte ma ei lisa. Neid niigi terve fb täis.

8 kommentaari:

  1. Ka meil oli see kevad kõik samblasse kasvanud.

    VastaKustuta
  2. Meil on muidu ka kõik samblas, sel aastal veel erakordselt palju. See pilliroomatt on geniaalne idee, väga hea näeb välja.

    VastaKustuta
  3. Väga töine :) See tünni peitmine oli tore idee. Nii klatib tõesti rohkem!

    VastaKustuta
  4. Pilliroomatt on tõesti geniaalne, sammal on ilmselt kevade märk. aga väga hästi allub rehale ja ka käele. Juurumbrohud on praegu jah täiesti taltsad ja kukununnud. Linavästrikut pole veel ka meil. aga muidu oli nii hea lugeda, nagu oleks ise kirjutanud. täpselt selline see kevad ongi :)

    VastaKustuta
  5. Meie linavästrik saabus möödunud nädalavahetusel ja seekord juba toimetas asjalikult mööda muru ringi. Mulle meeldib, et nad on nii julged ja inimest ei pelga.
    Sammalduma kipub mineraalsem muld. Kui lisada regulaarselt komposti multsiks mulla pinnale, siis sammal pole probleemiks.

    VastaKustuta
  6. Hea, et rahulikult tuleb. Näeb ikka õied ka ära ja
    pilliroomatt näeb väga hea välja

    VastaKustuta
  7. Küll mõned inimesed on ikka tublid!
    Vaatan ja imestan ja imetlen!

    Pilliroomati eest kiidan eriti. Oma jumalatelille külvi lähen õkva täna piiluma. Nad said potiga mulda pistetud. No näis!
    ja tundub, et uue istutusala pead tegema :D

    VastaKustuta
  8. ma loen alati su postitusi suure mõnuga, sul on suured mastaabid ja ettevõtmised. Kevad tuleb tänavu jah päris hästi, jõuab ringi vaadata. Meie jääpõrutajad saabusid eelmisel nädalal, küllap tänaseks on sinu omad ka kohal.

    Ma loobin tuha juba talvel laiali, ei kogu. Huvitav, kas peaks? panen ka luuviljalistele.
    Pilliroomatt on hea mõte, parem kui lillekesi täis joonistatud tünnid :)

    VastaKustuta