Suvi on selja pööranud

Juba ongi kätte jõudnud oktoober, sügiskuu. Septembris see-eest oli meil veel täielik suvi. Ja üleüldse, mitmed on väitnud, et suve sel aastal ei olnudki. Ma ei tea, kus ja miks teda siis ei olnud. Meil oli küll suvi ilus. Päikest ja sooja jagus kuhjaga, nina oli pidevalt peas päikesest punane. Vihmaga oli kitsas, põuda oli pikalt. Samas 2 kilomeetrit meist lõunas sadas üsna tihti. Kokkuvõtvalt oli ilus ja tegus ja toimeks suvi. Tööd on tehtud ka rohkem kui rubla eest. Ega ma ei olegi vist ühelgi eelneval aastal ka septembris nii palju jõudnud teha kui sel aastal.

Üle kuu ei ole ma juba blogida jõudnud. Õhtud on ka ülihelikiirusel mööda veerenud. Eile oli kohal ka esimene sügistorm. Ja kuna meie aed on lagedate põldude vahel, siis oleme tuultele avatud. Ei aita siin ka aeda ümbritsev kuusehekk. Kui ikka valitsevad läänetuuled, siis lendame ka meie.

Septembri viimastel päevadel sai meil heinamaal ka teine niide tehtud, nii ilus on kohe vaadata.  Kujutan ette, kui ilus on kevadel heinamaa - ei mingit koledat pruuni kulu. Kuldnokad lasid kase otsas hommikuti laulu valla ja pääsukesed olid veel paar päeva tagasi taevas kaari võtmas. 

Lähen ka seekord kergemat vastupanuteed - kasutan blogimiseks eile aias tehtud pilte. 

 Lähenesin aiale lõunaküljest, mööda heinamaad. Tekkis tunne, et lähen karnevalile :)

Tiivuline kikkapuu näitab sügisvärvi.

Uued priimulad näitavad septembris oma õisi.

Chenault lumimarja`Hancock`lõikasin kevadel maani tagasi, nii tugev talvekahjustus oli. Aga on kenasti taastunud.

Thunbergi kukerpuud on head värvilaigud terve suve ja sügise.

Sel aastal tegin enda tarvis nimekirja püsikutest, mis õitsevad terve suve või vähemalt väga-väga pikalt. Alpi lina, kollane lina, jaapani ängelhein ja kassisaba 'Red Fox'. Ikka mitmeid mitmeid kuid saab nende õiteilu nautida.

Minu püramiidtammede kasvatus. Tõrud pärit Tartust ja Nuiast. Põhjalik selekteerimine seisab ees järgmisel aastal. Aga päris mitmed noorukid näitavad juba oma püramiidsust. Kahjuks on lehed kaetud sel aastal jahukastega. Eks järgmisel suvel oskan sellele tähelepanu pöörata ja pritsida.

Siin siis järgmiseks kevadeks ettekasvatatavad taimetirtsud. Virgiinia männasmailase haljaspistikud taaskord õnnestusid. Kahju on sellest, et ühest varrest saab väga vähe pistikuid lõigata, nimelt on nende lehtede vahekohad ju nii pikad. Ja kui oma taime ei raatsi väga palju ratsida, siis tuleb leppida vähemaga.  Aktiniidiad on mul eraldi peenardes - emas- ja isastaimed eraldi. Ka üks parukapuu õnnestus Kundast korjatud seemnest kasvatada. Ehk peab talvele vastu.

Taas kevadet ootamas noorukid.

Kuldheleenium - Mildalt saadud seemnepakist õnnestus saada 8 taimekest. Titepeenras sirgumas.

Helle jagatud hiina siidpöörist kaifin sajaga. Tugev, jõuline, samas õhuline. Imeilus.

Heleeniumid, tanguutia rabarberid ja muud mudru ettekasvatamisel.

Siin siis see kurikuulus pinnakattetaim sagina subulata. Kahjuks seemned olid vist mutanteerunud ja sirgusid virgiinia tubakad. Kenad vaadata sellegipoolest.

Vaarikasaak on ka oktoobri alguses rikkalik.

Müügiplats sai sel aastal ikka suht tühjaks müüdud. Eelnevatel aastatel nii edukat sügist ei olegi olnud.

Aia taga suures istutusalas sai ka mitmeid pikki päevi kaevatud ja kaevatud. Vat elus on ju ka nii, et osad inimesed tulevad su ellu, et jääda. Mõned otsustavad tulla ja minna ning teatud tüübid selekteerime ise välja. Eks taimedega on ka sama rida. Lõppude lõpuks kõik ju marjamaale ei mahu. Eriti kui on sooviks kasvatada võimalikult palju erinevaid liike ja sorte. Tuleb selekteerida. Ma tegin südame kõvaks ja päris mitu traktori kärutäit sõitis metsa. Miks ma tasuta laiali ei jaganud, küsite nüüd. See etapp on ka selleks korraks mu elus läbitud. Jagasin tasuta suuremas koguses aed-päevaliiliaid. Hõikasin Risttee talu taimeaia fb-lehel, et kes soovib, tulgu aga järgi. Tulijaid oli küllaga, kõigi tarvis leidsin aega. Aga kui iga kolmas läks kuhjaga minema, isegi aitäh ütlemata, siis...  Ma ei näe enam põhjust, et oma aega selle jaskari peale raisata ja energiat kulutada. Ennast säästvam on kõik metsa saata.
Igatahes kevadel on siin istutusalas väga palju muutumist näha, ma loodan.

Jaapani enelat 'Macrophylla' tasub kasvatada tema sügisvärvuse tõttu. Kõik punased-oranžid toonid jooksevad sügisega läbi.

Taustaks harilik amorfa. Kevadel olin ikka väga õnnetu, kui ka tema pidin maapinnani tagasi lõikama - nii tugevat talvekahjustust ei ole tal seni olnud. Aga visa hing - aastane kasv ca 2meetrit. Mulle ta lehestik sümpatiseerib. Ees näha veel mõned habe-peekerlille õied. Ka üks väga pika ajaga õitseja ja väga puhta õievärviga. Kaks kuud on ta kindlasti järjepidevalt õitsenud.

Kollase kase lehed värvuvad sügisel täiega kollaseks. Naabriteks olevad paberikask ja kivikask ei pääse löögile.

Hariliku vahtra sordil 'Royal Red' on aastane juurdekasv umbes 50cm. Seega on lootus puu moodi tamme näha küllalt varsti.

Musta leedri sort 'Black Tower' on vahva põõsas. Tüvest väljuvad ainult lehed, tõeliselt püramiid. Küll olin rumal, et ei viitsinud neist ära lõigatud harudest haljaspistikuid teha. Selline must püramiid oleks vahva mõnda istutusalasse vahele sorgata. Hoian pöialt, et talvele vastu peaks ja kõike jälle nullist kevadel alustama ei peaks.

Suurprojektist kivila sai umbes kaks kolmandikku sügiseks valmis. Kevadel tööd jätkuvad, sel aastal ei ole selleks enam ei jaksu ega ka aega.

Siberi jänesekäpp - alpi omast vist natuke miniatuursem, muud erinevust ei ole ma märganud.

Võitlus maa-aluste närilistega toimis kivilas nuuskpiirituse ampullidega edukalt. Muidu oli nii, et iga jumala hommik käisin neid radasid ja õhku tõstetud taimi hooldamas. Üks vanaproua soovitas kasutada nuuskpiiritust. Ampulli teen otsast katki ja diagonaalis auku ja muld peale. Puutokid panen kõrvale, et hiljem tühjaks aurustunud ampullid välja koukida käsi katki tegemata. Ja tõesti toimib. Eile oli küll üks mutt suitsuahju juurest aeda sisenenud ja kuhilaid tekitanud. Täna lähevad ampullid ka seal käikudesse.

Varretu põisrohi alustas õitsemist alles septembri lõpus.

Kassisaba 'Red Fox'  -  väsimatu õitseja.

Õitsenud õievarsi ma maha lõikama nobe ei ole. Milleks siis ise külvata, kui taimed teevad seda ka ise väga edukalt. Sp ei anna siin ka mingit iluaia mõõtu välja, sest säilitan võimalikult kaua neid valmivaid seemneid taime küljes.

Harilik soorohi 'Chameleon' on iseenesest väga kena - nagu pärsia vaip, kui tal ainult nii palju puudusi ei oleks. Esiteks tärkab ta alles jaanipäeva paiku, teiseks võtab tema esimene öökülm (sel sügisel ei ole meil veel öökülma olnud). Ja kolmandaks ta laiutab - mul tuleb juba murust teda päris nobedalt.

Kamina sein ootab valge ja punase õiega alpi elulõnga. Kevadel on kindlasti vaja!

Suhkruvaher 'Wieri' - loodan, et peab talvele vastu.

Lindude külvatud must leeder, ehk nüüd siis musta leedri kollaselehine vorm. Sort 'Aurea' on mul küll olemas, aga tema lehed ei ole üldsegi nii kollased, kui sel isetekkelisel. Huvitav ongi see, et kollane lehevärv pidi puittaimedel seemnekülviga päris edukalt edasi antama.

Paremal musani abeelia - väga efektse sügisseelikuga. Kahjuks on ta selline mitte eriti vormi hoidev põõsas. Aga sel talvel ei saanud isegi mitte kahjustada. Samas kui ta peaks kasvama sama suureks, kui kevadel Lätis nägin, siis on asi kurjast. Siberi kontpuuga olid seal ta mõõdud võrreldavad.

Villane lodjapuu 'Aureum'. Imearmas tegelane, aga talle tuleb leida vägagi sobiv kasvukoht. Nimelt varjus jääb leht roheliseks, päikese käes saab jällegi päikesepõletuse. Tundub, et praegu saab hakkama hästi.

Tugev lõikhein. Käitub meil küll suvelillena, aga kuna hoolitseb usinalt järelkasvu eest, siis on ta mul ikkagi olemas. Muidu selline kena nupsik.

Kohustuslik pilt lursslillest.  Lursslill, haruline 'Brunette' jõudis kenasti õitsema minna ja oma ülimeeldivat aroomi ka meiga jagada. Kobar-lursslill 'Chocoholic' jäi aga liiga varju ning oli õnnetu ja mis ma siis tegin. Võtsin kätte ja istutasin ta eelmisel nädalal suure palliga päikselisemasse kasvukohta. Ei teinud teist nägugi. Samas olen küllaga jaganud õpetusi, et kevadisi õitsejaid istutatakse sügisel ja sügisesi õitsejaid kevadel. Ise samas teen risti vastu. Aga noh, ega jänesed ju šampust ka ei joo :)

See ala sai ka praktiliselt puhtaks roogitud ja palju uusi taimi istutatud ning igasugu ümberkorraldusi siin teostatud. Kevadel näeb. Puittaimi ma ei riskinud sügisel enam transportida, selle töö jätsin kevadeks. Nagu kevadeks jääb ka põõsaste väljajuurimine. Kaks tuhkurenelat (laiuseks juba 3 meetrit, liiga suured), kaks ebajasmiini 'Compactus' (lubatud väikesekasvulisest põõsast kasvab siiski hiiglane), värdforsüütia (õisi näeb haruharva), punaselehine sarapuu (kahte ei ole vaja) - need lähevad kindlasti välja. Eks miskit tuleb veel.

Sinine kontpuu värvub okste kaupa - imekena sügisel.

Ülane, jaapani 'Whirewind' - samuti leidis eelmisel nädalal endale natuke päikselisema kasvukoha. Talvituks ta ometi ka.

Kanada punanupu seemikud ema põlle all. Endal ei ole mul tema seemnekülv vilja kandnud ja nagu näha, ei tasu vaeva nähagi.

Mugullauk on kena sügisene õitseja. Ka temale ei ole see kasvukoht parim, pean kevadel talle rohkem päikest võimaldava kasvukoha leidma.

Ja ohoo, siin mul robiiniad pandud juurduma. Üks vanaproua nad mulle saatis, lehed paraku juba krõbisesid. Lõikasin siis pealsed maha, juured olid muidu ilusad. Kui nüüd ainult hiljaks ei jäänud. Panen talveks kasvuhoonesse mulda koos pottidega ja ootan põnevusega kevadet.

Kasvuhoonest on saaki võtta veel küllaga. Kolmest kurgitaimest sai saaki ülearu, meie neid ära süüa ei jõua kuidagi. Aga õnneks armastavad ka kanad kurki.

Selline see kiire läbilõige siis hetkel aiast sai.

Sügis

Kuigi kalendri järgi peaks jaguma meil veel terveks kuuks mõnusat rannailma, kisub vägisi sügiseks.  Aga eks ole siin ju päevitatud ka küll. Päevad on küll soojad, isegi kuumad. Kraadiklaas näitas üleeile lausa 27 pügalat üle nulli, aga on vastikult niiske. Eile kell 14.30, kui muru niitma hakkasin, oli muru täiega märg alles ja teatavasti sel juhul peale niitmist avanev vaatepilt ei ole suurem asi, kui just kohe niidust kokku ei kogu. Täna hommikul on selline uduloor kõik katnud, et nähtavus on olematu.

Sügis mis sügis, kõik on juba küps.

Seened moodustavad iga aastaga aina suuremaid ringe.

Ginnala vaher, mille hävimist ma okste kuivamise tõttu kahtlustasin, sai päästetud. Ja ega eriti ei torka silmagi, et suur oks läinud on. Nimelt oli üks suur haru maapinnalt murdunud, ma ei tea küll, kuidas see võimalik on. Saime igatahes selle haru kätte ja puu päästetud.

Lilled on päikeselisel päeval liblikatest kirjud. Aias peab ikka liblikamagneteid olema.

Paremal nurgas must leeder 'Black Tower'. Püramiidvorm, mis talvega maapinnani külmus. Kevadel kasvanud kolmest harust naksasin kaks ära ning nüüd on püramiid mis püramiid. Samas jääb tema aastane juurdekasv võrreldes teiste musta leedrite sortidega tagasihoidlikuks. Kõrgust sügiseks ca meeter. Võib-olla ka minu viga - oleks pidanud need kaks tekkinud haru varem ära võtma, sest ta kulutas liigset energiat ka nende toitmisele. No näis, kuidas ta selle talve üle elab - mulle sobiks nii paari meetrine püramiid.

Vili on koristatud, maa kultiveerimine täies hoos, kohe-kohe tuleb uus külv peale. Toonekured võtavad enne pikka reisi veel traktorite järel kõhutäidet.

Õnnestus seemnekülvist saada paar roosat kukekannust. See on just see toon, mida mul ka vaja oli.

Suurem osa vabast ajast, nii palju kui seda on, kulub selle kivila renoveerimisele. Ausalt öeldes on iga uut rajada kordi kergem, kui s....t saia toota. Tõenäoliselt päris soovitud tulemus saab valmis alles järgmisel aastal, aga ilmet ta juba võtab.

Vägev pihlakasaak ennustab külma talve.

Päev läbi fotosilma

Et mitte blogimisega päris soiku jääda, lähen natuke kergemat teed. Käisin õhtul ringi aias ja blogin seega läbi fotode. Õhtuti on vaja ju ka olümpial silm peal hoida, siis mõtteid pikemaks jutuks raske koguda.

Tänase päeva töö- jõudsin väikese osa aia tagusest istutusalast korda teha. Kalifornia idamagunad olid küll head augutäitjad, paraku muutuvad nad sügisel siiski rääbakateks ja vajavad koristamist. Seoses sellega saab nähtavale ka seni varjus püsinud umbrohi, mida siis vaja kiirelt eemaldada.

Vili on valmis.Kombainid juba liiguvad.

Sel hooajal olen suutnud koguda täpselt nii palju kompostimaterjali. Nüüd oleks vaja kompostiloori, et hunnik kinni katta. Miskipärast kahtlustan, et meil extra sellist asja ei müüda, Saksamaal aga küll. Isegi ei tea, kas peenravaip teeks sama töö ära.

Aias salix x sepulcralis küll hukkus, aga nüüd on pargiosas noor taim saavutanud ka arvestatavad mõõtmed.

Võitlus sahhalini konnatatraga tundub mõttetu. On kaevatud, mitu korda mürgitatud ja ei midagi. Sellist nuhtlust ei soovita küll kellelgi aeda vedada.

Pihlakad on marju täis, on oodata karmi talve.

Lehis, kes kaotas ladva mõned aastad tagasi ei tea kuhu. Kahjuks ei võta ta ka uut latva.

Kohustuslik taluaia lill.

Kassisaba sisse on tunginud väga põnevat värvi aedmonarda. Ma küll ei kujuta ette, mis päritolu ta on. Mul aias sellist ei kasva ja kassisaba on ka enda paljundatud.

Siidaskleepias, meelitab putukaid ja mutukaid. Aga kas sama agressiivne, kui sahhalini konnatatar?

Sagina subulata seemnest kasvasid sellised uhked tubakad. Tõmbavad väga paljude tähelepanu.

Altee jäi aeda istutamata, nüüd uhkeldab põllul.

Pisikesed okkalised  - aastane juurdekasv silmaga nähtav.

Salvei pune kaisus.

Kohustuslik jorjenite rivi põlluservas.

Kukeharjad alustavad oma etteastet.

Need imelised moonid! Aitäh, Milda!

Peipsi sibulad on kuivama pandud.

Viinamarjad muudavad värvi, aga hapud veel.

Pidi olema valge madal monarda, Aga ilus ikka, tumeda südamikuga.

Kivila ümbertegemine on hullem kui Riia linna ehitus. Iga päev ei saa ainult sellega tegeleda, muud tööd ka vaja jooksvalt toimetada. Mingi väike osa ikka on valmis. Eile kaevasin kärutäite viisi igasugu mudrut välja ja paar kärutäit on vaja veel kindlasti kaevata. Hull hullu panemine. Uut on alati palju kergem teha.

Väike kikkapuu on ehitud.

Sellel pihlakal on oht koorma all murduda.

Töine ja kiire juuli

Nii kiiret juulikuud ei ole mul viimastel aastal küll olnud, ehk siis tegusat. Ja juulis ei ole mind eelnevatel aastatel ka nii palju ostjaid külastanud, tavaliselt ikka rannahooaeg ja istutamise poole pealt vaikne. Sel aastal ei ole vahet, mis on muidugi vägagi vahva. Kuigi mõnel õhtul tunned, et rohkem ei jõua. Aga saabub uus päev ja taas uue hooga. Igatahes eile ma küll sõna otseses mõttes kell 9 õhtul kukkusin voodisse ja tundus, et tekkis hull palavik. Pidin mitmekordse tekikuhila all ära külmuma. Mingi aeg vist tukkusin, siis hakkas palav. No igatahes 11-st õhtul olin jalul ja oht oli möödas.

Oma osa oli ka nendes niisketes hommikutes, mis kestsid pärastlõunani. Hein ju kasvas. Panin aga paari-kolme tunni kaupa väikese niidukiga, koguja taga. Tõesti nagu Tagatalu prowwa mainis, nii võib lehma üle talve juba pidada. Samas rohtusid ka istutusalad. Külalisi igat masti muudkui käis. Potistamisele ei saanud mõeldagi. Linnas meil kortermaja läks ka renoveerimisele, seal ka vaja aeg-ajalt kohal olla. Sel nädalal võetigi rõdu eendeid eest ära, ma kartsin küll, et lendab kogu see paneelvärk uperkuuti. Kõik läks enam-vähem, ainult et meie rõdul ei saanud nad üht külge kätte. Kui kraana tõstis, siis läks kaasa ainult esikülg. Aga meil on põrandale laotud (korralikult tsemendiga valatud) kõnniteeplaadid ja tõenäoliselt see külg jäi sinna sisse kinni. Ei läinud kaasa. Homme hommikul lähen taas vaatama, mis edasi saab.

Folk algab ka neljapäeval, seal olen neli pikka päeva ametis ja homme veel vaja tervisetõend pikendada.

Aga seekordse blogimise eesmärk hoopis miskit muud. Nimelt mul siin viimaste päevade müttamistega tekkinud mitmeid küsimusi ja ei hakka seal fb-s neid ükshaaval postitama. Aalujad, olete oodatud seega kommentaare jagama.

1. Muru. Sellega on mul mingi eriline kamm juba aastaid. Just aia selles osas, kuhu sai aastaid tagasi muru külvatud. Nüüdseks on seal muidugi igasugu mudrut sees kasvamas, aga eriliselt tihe ta on. Kui ma niidan seda ala muruniitjaga, on tulemus super - ilus, roheline siidine. Niidan ma traktoriga,niide sama kõrge kui niidukiga, terad teravad, jääb muru nö kollane - nagu pildil. Millest selline vahe? Kas võib olla sellest, et kuna maapind on siiski ebatasane ja traktor võtab nii palju laiemalt, siis laialt niites tõmbab tera ka künka madalamalt. Olen teinud Luual murust uurimustööd ometi ja ikka kui vana saabas. Siiani pidasin põhjuseks madalat niitmist, aga no päris heinamaa niidet ka ei saa teha. 6cm kõrguselt niites ka kollane. See siis punkt 1.

2.Veigela. Külvasin mõned aastad tagasi kahte veigelat, seemned Seemnemaailmast. Üks oli jaapani veigela ja teine mingi suva Kolokoltšiki vms iganes. Üks seeme ei tärganud, teine küll. Kahjuks sildid kadusid nagu ikka. Müüsin ülejäänud taimed lihtsalt veigelatena maha, ühe istutasin endale. Nüüdseks on temast sirgunud üllatavalt suur punaste võrsetega isend. Hortensiate kõrval suht sarnane nendega, õied olid pigem punased kui roosad. Nüüd aga küsimus kogemustest - kas keegi on kasvatanud veigelat pügatuna ja kuidas siis õitsemisega lood on. Nimelt tundub, et ta on liiga suur valitud kasvukohta, samas selliste punaste võrsetega ta väga sobib sinna. Mida teha? Raamatutarkus mind ei huvita, huvitavad teie kogemused.

3.Hortensia 'Wims Red', kes õitseb eelmise aasta võrsetel. Millest selline käitumine ja kas see on tavaline? Mina ei ole sellise nähtusega veel kokku puutunud. Muhedik oskab tõenäoliselt vastata.

4.Tömbilehine viirpuu 'Paul's Scarlet' on mul kaheharuline. Ja seda sp, et külm võttis tal noorena kohe pool puud maha. Nii ta siis jäi, et las ta olla, kui eluvaim sees. Eelmisel aastal sai ta ümber istutatud, aga nüüd mind häirivad need kaks haru. Tahaks ühel tüvel viirpuud. Mis arvate, kas oleks tark tegu üks tüvi eemaldada? Kui jah, siis kas sügisel või kevadel. Kardan, et selle kõverikuma võib lumi hiljem muidu nagunii murda.

5.Musta leedri püramiidvorm 'Black Tower', mis eelmisel sügisel sai muretsetud, külmus talvega muidugi maapinnani. Kevadel oli aga kolm võrset. Kaks eemaldasin, ühe jätsin. Huvitav, kas tuleb endiselt püramiid? Mina ei oska isegi midagi arvata. Igatahes suvine juurdekasv võrreldes teiste mustade leedritega väga minimaalne.

Vot sellised lood siis.

Ja natuke ka muud loba. Ma ei tea kas see aasta on eriline või on lihtsalt mul silm teravam. Mulle tundub, et enamik taimi on olnud hullud külvajad. Isegi sellised, mida ma varem ei ole täheldanud, toodavad tittesid. Täna leidsin isegi paar aktiniidia titte, ega ma ju rohkem ka ei otsinud. Aga sugu ju ei tea ja kes jõuab oodata nende suguküpseks saamist. Seega teha pole nendega vist miskit.

Ning lõpetuseks lugu sellest, kuidas ma printsi mustas kuues oleks fokiniga maha löönud. Mul on tekkinud suurel hulgal mügrisid, mulle vähemalt nii näib. Need meeletud käigurajad ja taimede kergitamised ja augud jne. Pisikeste ängelheinadega olin päris hädas. Mõned päevad tagasi alustasin võitlust mürgiga, kasutan neid punaseid viljaterasid. Istutusala korda, augud käigud kinni ja kui tekib uus auk või käik, siis mürk sisse. Eile sain aia esimese osaga enam-vähem valmis ja thalictrumid on kaks päeva ka puutumata seisnud (sülitan). Täna siis vaatasin, et taga aed nii umbrohtus ja kõik üles ka aetud. Läksin veel poole seitsmest õhtul siis fokindama ja umbrohtu korjama ja pealseid lõikama. Töö sujus kui lepase reega. Astusin rajad korralikult kinni, siis fokin ja umbrohi ämbrisse, nagu ikka. Jõudsin džungli keskele, kus mul oli ununenud lõigata idamaguna pealseid. Nägin küll seal hunnikut, aga mõtlesin, et astun hiljem ja asusin lõikama. Siis hakkas hunnik kerkima ja mina kisama, et kas saad minema. Ise mõtlesin, et labidat ka pole, lajataks sellele mügrile. Vaikus. Läksin natuke eemale prahti viima, hunnik kerkis ja minu aju jagas - mul ju fokin. Rabasin ja panin matsu, väike fokin, väike mats. Ja sa suur jumal - kärnkonn ronis mullast välja. Röökisin veel rohkem kui enne. Ma ei usu, et ta haiget sai, sest metsvitsa alla ta kadus. Palusin küll inimkeeli veel vabandust, aga mis sest enam.

Printsi džungel

Mõni hetk ka tänasest õhtust.

Lubadused on täitmiseks

Lubasin nii iseendale kui fb-s, et blogin pühapäeval. Paraku jääb minul 24-st tunnist ööpäevas väheks, seega lubadus täitmata. Võtsin nüüd hetke aega ja panen nädalavahetusest mõne rea kirja. Ühtegi pilti ma ei lisa, sest fotoka unustasin koju. Aga suur osa kokkutulekul osalenud Aalujatest on fotogaleriid juba lisanud.

Selle aasta Aalujate kokkutulek oli meil siis Aseris Kummutisahtli juures. Startisin Viljandi linnakodust hommikul 6.05, et jõuda 6.25 väljuvale Tallinna rongile. Männimäelt raudteejaama viib selline pisike tupiktee võpsiku vahelt, mis lõppeb vanade raudteerööbastega. Ja oh seda üllatust, jõudes sinna avastasin, et tee oli üles kaevatud. Ajusopist käis kiiruga läbi, et kui ma nüüd seda teed läbida ei saa, siis ringi minnes ei jõua ma mitte mingi nipiga rongile. Aga minu õnn, natuke turnimist ja mööda pehmet kruusateed sibades jõudsin rongile.

Raplas oli Milda oma tõllaga vastas ja reis võis alata. Esimeseks sihtkohaks oli meil Simuna, nimelt oli mul vaja külastada kindlasti üht aeda. Varem ei olnud ma seal käinud, ammugi mitte Milda. Ja nii siis juhtuski, et oh, me eksisime teelt. Tee metsa vahel muutus kahtlaselt kitsaks ja kruusaseks. Otsustasime ringi pöörata. Tee oli kitsas ja kahel pool korralikud kraavid, kõrge hein katmas kraavipervesid. Tagurdasime siis poolenisti kraavi, ots ringi ja Simunas me varsti olimegi. Kaua aega me seal ei viitnud, kiire tutvus aiaga, pere lemmikloomadega ja pererahvaga taasnägemine. Kohv ja kook ka muidugi külalistele. Ja oligi aeg hüvasti jätta. No saime natuke maad sõita, kui autojuhile tundus, et veider heli kostub kuskilt. Pidur peale ja voilaa, tagumine rehv täiesti tühi. Teoreetiliselt oli selge, kuidas rehvi vahetus käib, aga praktika kogemus puudus. Kohalikust hüpermarketist väljus selline lokkis juustega, paistes näoga, määrdunud riietega kohalik ilu-eedi. Milda hõikas, et kas saaksid abi pakkuda? Külamees lubas kodus ära käia ja kohe naasta. Kartis vist, et joome ta peos olnud purgijoogi ära. Tuiates ta läks, alul ühe heki sisse, hiljem juba järgmisse vajudes. Helistasin siis meid äsja võõrustanud pererahvale ja meespool kihutas autoga meile appi. Kohalik külamees jõudis ka tagasi. Aega muidugi kulus, aga saime selle imekõhna tagavararehvi alla ja sõit algas Rakvere suunas. Üle 80 kiirust arendada ei saanud, nii nägime ainult mööduvate autode tagakülgi. Rakvere rehvitöökojas võtsid meid vastu kaks viisakat noort meest. Väga uhkesse kontorisse suunati meid ooterežiimile. Ja siis teatati, et rehv nii puru, parandada ei ole siin miskit. Uut rehvi ükshaaval müügil ei ole ja üleüldse selle firma rehve neil ei ole, mida meil vaja oleks. Aga egas sõit sõitmata ei jää, kui ikka plaani on võetud. Uhasime selle kitsa rehviga ja liiklust takistades edasi.

Järgmine peatuspunkt oli Mõdrikul. Kuna Anita ja Taivi olid mõlemad tööl, siis juttu jätkus kauemaks. Oli vaja arutada taimede paljundamist, kasvatamist, äri toimimist, natuke klatšida ja tund oligi läinud. Kui me siis oma ostudega kassasse siirdusime, oli järjekord päris pikk. Ostjaid paistis Mõdrikul jaguvat ja ega tühjade kottidega ei sobinud ju meil ka sealt lahkuda.

Ja suund saigi võetud kokukale. Tee kulgemisest ei teadnud mina ööd ega mütsi, aga Mildale oli see kant tuttav. Kokkulepe oli, et tee on lipukestega tähistatud. Olidki lipukesed, meie lobisesime ja kulgesime. Selle suure lobisemisega ei olnud me muidugi viimast, suunavat lipukest märganud. Sõitsime ja sõitsime ja mitte ühtegi sellist maja ei jäänud tee peale, kus võiksime sõpru kohata. Ja siis paistis kaugelt mingi suuremat sorti talupidamine, autosid palju ja rahvast ka. Mõtlesime, et no kui see maja ka ei ole, siis pöörame taas ringi ja padavai tuldud teed tagasi. Kõigepealt enne talu jäid tee ääres silma tohutult suured tarandikud, kus sees elutsesid haned, pardid, kanad, kuked, kitsed jne. Ja olimegi kohal. Ainult et vastu võtsid meid viis vene rahvusest meest, paljaste tätoveeritud ülakehadega ja ühel isasel käes õhupüss. Olukorda mahendas natuke lapsevanker magava põnniga. Aga mehed olid viisakad. Kuuldes, et oleme eksinud, juhatasid meid lahkelt õiges suunas minema. Hiljem selgus, et külastasime narkomaanide võõrutustalu. Kah omaette elamus :)

Ja lõpuks, suure hilinemisega olimegi kohal. Kiirelt laua taha, kiired tervitussõnad ja head ja paremat keresse ajama. Seejärel muidugi kõige tähtsam ülesanne, igasugu pottide ja kottide autost autosse tassimine. Uurimine, mis kellegi autos rohelist põnevat ka leidumas on. Seejärel alustasime aiaringiga ja igasugu seal kasvavate põnevike tuvastamist. Aed oli suur ja looduslik, loodus oli üldse väga palju selle kujunemisse lisanud. Suured suured kivivallid lausa ootasid uusi taimi. Muld oli seal imeliselt tume ja pehme, ei anna minu aiaga võrreldagi. Ja väga meeldisid mulle seal igasugu elutust materjalist kaunistused - kivid, kujud, mööbel jne. Reeglina ma ei fänna, kui on aed täis topitud igasugu monstrume, see nagu rohkem avalike haljasalade teema. Aga Kummutisahtlil oli kõik sinna nagu loodud. Mitte miski ei häirinud. Kuigi meile tundus, et meil jäi vist selle ralli tulemusena osa aiast läbimata. Ja oligi aeg hüvasti jätta. Teised siirdusid veel Anglesina ja Taivi juurde, aga meie aeg oli piiratud. Meie võtsime suuna Roosna-Allikule, et külastada veel 'Aiaringi lillepeenras'. Ja me suutsime taas eksida. Õnneks ainult ühe mahakeeramisega, st väga metsa ei sõitnud. Vot see aed võlus mind oma filigraanse lohakusega. See on just see koht, kus on lastel ja loomadel õnnelik elu. Vähemalt õueruumis on selleks kõik võimalused. 1,2 aastane peretütar oli meil täielikult giidi eest. Ja millised mõnusad aknad ja milline terrassiuks. Oi see oli miskit sellist, millest mul jäi natuke hing kripeldama. Selline mõnus taluelu, kus midagi ei ole liialt klanitud ega ehitud ega rohitud.  Ei ole midagi üleliigset, kõik on paigas.

22.38 saabusin Viljandisse, selline vahva päev oli meil.

Kuna mul ühtegi fotot ei ole, siis lisan ühe pildi harilikust kuusest 'Frohburg'. Venitasin ta taevasse kasvu seni kui sain, aga saabus aeg, mil ta peab end tagasi keerama. Kuusk otsustas ladva keerata itta, aga minul oli vaja, et ta keeraks end läände. Täna sai siis tugeva traatkaare abil ladva suund muudetud. Selline ta nüüd välja näeb.