Kange isu rohida

Paljud head sõbrad ja tuttavad on ikka sügisel küsinud, et kas aiatöödega selleks aastaks ühel pool? Jaa-jaa, enam-vähem. Täna siin aias asjatades selgus tõsiasi, mida meie, aiapidajad, teame ju niigi - sügistööd saavad ühele poole siis, kui algab talv ja algavad talvetööd. Ei ole see elus kunagi nii olnud, et selleks päevaks on sügistööd ühel pool ja kogu kupatus. Lõikasin aias paar nädalat tagasi pealseid valikuliselt, muist jätsin, osad võtsin. Siis saabus nädalane vihmaperiood ja siis suutsin ma külmetada ja haigeks jääda. Juba eile sai üle hulga aja aias toimetatud ja tänane päikseline ilm oli selleks ju loodud. Ja nagu ikka, alustad otsast - ah need pealsed ju nii koledad, no kes neid nutte ja tutte siin taga aias talvel vahib, ah lõikan parem sügisel maha, siis kevadel kergem. Ja no nii ta läheb. Vahepeal vaja veel lõket ka teha. Ja jumal-jumal, kui nii läheneda, siis jagub aias tööd järgmise aasta lõpuni. Mõnus muidugi. Aga kogu selle suure lõikumise juures tekkis mul kohutav isu rohida. Kui suuremas istutusalas on esimene kaks kolmandikku umbrohuvaba, siis kõrgeid püsikuid tagant servast lõigates tulid nähtavale võililled ja teised tegelased, igatahes mitte eriti soovitud külalised seal kasvukohas. Annaks see EMHI ainult ilma. Ja kui ei anna, siis ei anna. Muid toimetusi ka kuhjaga.

Sügiskülvidega hakkan ka ühele poole saama. Ehk kümmekond seemnepakki on veel jäänud. Ja ega ma neid rohkem eriti ei igatse ka. Kui just on kellelgi miskit põnevat. See seemnete puhastamine kodustes tingimustes on ka omaette ooper. Kollane lina ei tahtnud mitte seemneid kestast kätte anda, aga tark ei kiirusta. Kuid abikätt oli ikkagi vaja.

Okkalised on hetkel tegijad. Omaette iludused on muidugi lehised, no tegelikult nad ei ole ka päris okkalised. Heitlehised. Aga ilusad varakevadel ja hilissügisel. Mikrobiootal on pruun talvemantel juba seljas. Seda kollast ja rohelist ikka jagub. Paljud okaspuud on mul veel tillud-noored, aga no viie aasta pärast on ka nemad juba tegijad.

Mutid tegutsevad. Alles oli vaikus, juba on nad taas platsis.

Linde on veel palju. Eks siin neid läbirändajaid ja keda kõike. Ploomirasv on juba puu otsas rippumas.

Pilte ei ole teinud ja mis siin ikka uut. Panen pildiks, no et midagi ikka oleks, oma viimase teksakangast kootud vaibakese. Nimelt oli vaja telgedelt lõime lõpp maha kududa. Siis nii täpselt ei saa ka mõõtu teada ja katsetasin teksakanga rullidelt giljotiiniga eemaldatud karvasest servast kanga kudumist. Tuli nii armas ja üllatavalt soe teksa kohta, pildilt ei paista nii kena. Aga tema sõidab homme juba Tallinna uute taldade alla.