Kevadisi märkmeid

Reeglina toimib uute taimede aeda istutamine mul mingi sisse kodeeritud instinkti toel, et kes kuhu. Kui satub mingi võõramat liiki isend aeda tükkima, siis ikkagi googeldan ta kasvunõudeid jne. Aias näen juba ise, kas see koht taimele sobib, on ta seal õnnelik või õnnetu. Kõrgustega on sama lugu. Võib neid ju googeldatud kõrguste järgi istutusalasse lükkida, kuid paraku on tegelik elu tihti midagi muud. Lubatud 30cm asemel võime saada ka 70cm kõrguse taime. Kirjutangi natuke oma eilsetest tähelepanekutest. Kordamine pidi teatavasti olema tarkuse ema.

Kivikla servadest alustasid eile sulamisega mõned kivirikud. Nii ma siis käisin iga paari tunni tagant seal lume sulamise edenedes piilumas, et mis ja kuidas. Eelmisel aastal jagasin Saxifraga paniculata 'Bobo' päris mitmeks jupiks ja talle tundub seal meeldivat, kõik need jupikesed on kenasti laienenud, ilma mingisuguse silmnähtava kahjustuseta. Siis imetlesin kasvukas minimkiro mõõtmetelt natuke suuremaid hosti kivirikke ja täpikesi, mis on tekkinud nende servadele. Ja siis tuli mõte neid kivirikke natuke uurida, et oleks nagu rohkem neid liike ja sorte vaja hankida. Ja mis ma siis leidsin - kivirikud jagatakse erinevatesse rühmadesse, alamrühmadesse ja seeriatesse. Neid ma välja ei too, mind huvitas just Euaizoonia rühm. Sinna need minu eilsed vaadeldavad kuuluvad. Nad vajavad kasvuks (enamik neist) lubjarikkaid muldi, mida minul paraku pakkuda ei ole. Ometi näevad nad kenad välja. Lupja mul kodus on ja seda ma neile kasvukohta juurde ka lisan. Mõtlemisainet pakub nüüd see, et kuhu ma pikeerin hosti kivirikud. Tõenäoliselt segan turba liivaga ja lisan ka natuke lupja. Kuigi ka sellest, et see saxifraga hostii, mida ma külvasin, ka nüüd hosti on, enam nii kindel ei saagi olla. Nii liigid kui sordid pidavat kergesti hübridiseeruma. Ja kes seda täpselt teab, kas kõik need liigid ka õigesti määratud meil on. Nii palju siis kivirikest. Aga hullult kenad nupsud on küll.

Hosti kivirik

Saxifraga paniculata 'Bobo'

Teine teema on karukellad. Aias on on neid kolm liiki, kõige pisem ja äbarikum on kahtlane karukell. Harilikud karukellad õitsevad aastaid juba jõuliselt ja tunnevad end siin igati hästi. Ka pärsia karukell näitas õisi eelmisel aastal usinalt. Miks ma neid eile googeldasin, põhjus on selles, et noored pärslased tundusid pottides mitte eriti õnnelikud. Mis siis valesti läinud on. Põhjus lihtne - esiteks liigne väetamine ja teiseks kastmine. Ikka tekib ju tunne, et taim potis janus ja näljas. Vett nad tõesti palju ei taha, seda näeb juba kevadiste niiskete aegadega. Nii mõnigi on liigse niiskuse ja kehva pinnase tõttu mul hukka saanud. Aga et nad ka väetist ei talu, seda kuulsin küll esmakordselt. Täna lisan pottidesse rohkelt liiva ja pidurit ka kastmisele. Pikatoimelist väetist olen juba mulda lisanud, seda enam eemaldada ei saa. Lohutan end sellega, et potis puuduvad ju igasugu toitained ja midagi sirgumiseks on siiski vaja.

Pärsia karukell

Ja kolmas tähelepanek või õigemini enda lollus, millega hakkama sain. Kui noored taimed kasvukasse viisin, siis ladusin kenasti kõik ritta lauspäikese kätte ja tundsin end tohutult õnnelikuna. Ühel hommikul vaatan, et jaapani priimulad ja jumalatelilled kuidagi kurvad, kas on külma saanud või mis. Aga õnneks üks ajusopp saatis signaali - päike. Kuis ma sain üldse nii mõtlematu olla, imestan siiani, et nad sooja otsese päikese kätte lõin. Tõstsin nad varjulisemasse kasvuhoonenurka ja ei möödunud kuigi kaua aega, kui poisid olid kui ponksid reas. Nii palju siis noppisin neid tarkuseterasid.

Jeffrey jumalatelill erinevas arengufaasis

Eilne päev oli muidugi võrratult kena, lumi vähenes silmaga nähtavalt. Päike on näole kerge jume lisanud ja plaanid aina ketravad ajus. Tegemisi on nii palju ootamas ja kevadel on ju ka tohutu tahtmine teha.