Lehevaatamisi kokku

kolmapäev, 5. oktoober 2011

Augusti lõpp-september

Üks suuremaid töid, mis tehtud sai, oli iiriste kaevamine. Tegelikult tegin seda küll septembris, aga meelde see töö hetkel tuli. Iirised mulle meeldivad, nende lehestik annab teiste taimedega nii mõnusa kontrasti ja õitsemise aeg on ikka võrratu. A mul oli neid nii palju, et jabur. Eri sorte ja liike on mul vähe, a koguseliselt oli liialt palju taimi. Muidu mulle lausistutus meeldib, aga minu meelest on need iirised tohutud naadikogujad ja selle naadiga võitlemine on sama kui lehmal lennukit juhtida. Seega pildusin suurema osa minema ja jätsin igast 5-7 taime. Istutusaeg veits hiljaks ju jäi, aga õnneks on olnud pikk sügis. Unistan sellest, et aias oleks palju erinevaid sorte iiriseid. Helle käest õnnestus juba paar uut sorti ka hankida. Kõige kenama lehestikuga on kindlasti iiris `Variegatus`. Tema on meil alles noor ja õit ei ole veel näidanud.



Ja nüüd üks vahva tegelane, kellele oleksin peaaegu peale astunud. Tõukudest ma eriti miskit ei jaga ja kellega tegu, ka ei tea. Aga igatahes suur ja kole ta mul risti tee peal ees oli.



Ja nüüd kõige ilusam hosta, mis mulle enda aiast meeldib. Sai Kähri käest üle-eelmisel aastal toodud. Nii puhast värvi ja nii meeldiva lõhnaga hostat ikka annab otsida. `Fragrant Bouquet`


Ja need taimed on mul seemnepoest ostetud seemnest külvatud. Pakil oli kiri, et tegu on tõrvalillega. Muidugi tundub, et tõrvalillest on asi ikka väga kaugel. Pigem on tegu hariliku kukesabaga Lythrum salicaria.


Nüüd näide sellest, kuidas meil marjapõõsad said koorma sõnnikut. Selle töö tegid ära mu vanemad ja kuhjad on põõsaste all vägevad. Vaatame, kuidas järgmisel aastal ka marjasaak on.


Aedkohhia ehk puhmikmalts Bassia scoparia on küll äge taim. Esiteks ta kasvab aastaga nii suureks põõsaks ja ta sügisvärv on niii ilus ja varblased armastavad talvel neis põõsastes aega veeta. Aga samas on suur miinus see, et kui ta talveks alles jätta, siis kevadel on nii tüütu neid pisikesi taimi rohida, sest see isekülv on täiesti võimatu. Ja loomulikult ta kurnab ka maad. Laupäevases aiasaates rääkis üks inglise aiapidaja, et tema ei kasvata kapsaid just sp., et need kurnavad maad. Kapsaste kohta ei oska ma miskit kindlat väita, aga selge on see, et kõik suvikud kurnavad maad ja tarbivad meeletus koguses toitaineid, et end ühe suvega ära elatada ja järglasi anda. Seepärast soovitaks ma kasvatada rohkem püsikuid, kui ei ole võimalik pidevalt maale rammu lisada. Siin näide kohhia sügisvärvist.


Esimese poja andis ka kirjulehine katkujuur, mille kevadel Keila laadalt ostsin. Poeg sai juba potti pandud ja sõbrannale transporditud.


See pilt on tehtud 10.09 ja siin on looduses esimesed märgid sügisest. Täna on juba 05.10 ja öökülma ei ole veel olnud, seda on meil vist haruharva juhtunud, kui üldse. Ennemalt kui suvikutel oli meie aias oluline roll, siis juhtus tihti, et augustikuine öökülm käis üle ja võttis kõik lilled ära. Nüüd ma juba ootan seda öökülma, et saaks taimed välja vedada, sest paljud suvikud juba lämmatavada püsikuid. Samas on nad kõik alles täies õiteilus, et ei raatsi neid ju minema pilduda.

Septemrikuust mõned niisama ülesvõtted ka, et järgmisena saaks minna oktoobri tegemiste juurde.



2 kommentaari:

  1. Avastasin täna Sinu blogi ja unustasin ennast lugema.Oled ka iirisearmastaja,nagu ma aru saan.Väga tore on blogist lugeda ja vaadata teiste tegemisi nii aias kui üleüldse.
    Sul on väga kena aed ja huvitavaid taimi aias.

    VastaKustuta
  2. Aitäh! Iirised mulle tõesti meeldivad ja loodan järgmisel aastal sortimenti ka tunduvalt laiendada.

    VastaKustuta