Kõik on nii nobedad blogijad, et endal juba piinlik siin kirjutamata vahtida. Aiaga on sel aastal nagu ta on - meil oli ikka meeletult pikk põuaperiood. Tänan taevast, et olen valiku langetanud püsilillede kasuks. Oleks nüüd ikka olnud tuhandeid suvelilli istutusalasid katmas, siis ega sealt väga head nahka poleks tulnud. Püsikud peavad ise hakkama saama ja õnneks olid nad vaprad seda kuumust taluma (endal hakkas küll ajudele). Nüüd on siin mõned päevad ikka vihma näidanud ja seega olen saanud üht koma teist ümber istutatud. Komposti läks terve ämbritäis mingit priimulat, kuhu oli ennast peitnud umbes 50tigu. Ma ei ole aastaid seda mütakat puutunud, aga nüüd otsustasin, et mul pole teda nii palju vaja ja lusitaanlase hirmus tegin ikka korraliku rüüsteretke. Paar hostat said uue kasvukoha ja õnnetu kaptenilill, kelle Muhediku käest sain. Miskipärast läks ta eriti õnnetuks ja lehed kuivasid (mis sa targutad, oleks ju kastma pidanud), aga tegin talle uue sopikese, lõikasin kuivanud lehed ja peab kosuma, ilmad hetkel soodsad. Valikuid tuleb teha ja eks nii muist taimi siiski manalateele lähevad. Prževalski kobarpead on mul vist viis suurt isendit, aga nad ei näe soojas eriti atraktiivsed just välja, seega piisab mulle ka paarist taimest. Muidugi võiks ju kellegile pakkuda, aga tõenäoliselt on ta ka kõigil juba olemas. Õevast murtudsüdant tuleb ohjeldada, levib ikka hullult. Samas mõni ei edene peast ega p...st. Varakevadel tegin juurepistikuid tipmisest puksrohust Variegata', ei aita siin ei poputamine ega soputamine, edenema väga visa. Haljaspistikuid tegin siin ka igasuguseid ja tundub, et lähevad päris hästi. Mure on Kaielt ostetud Koehne pihlakaga, kelle kõrgus sama mis eelmisel aastal ostes, umbes 15cm, ajab ainult juurevõsusid. Kas peabki sellisena käituma, ma ei tea, aga kahtlane ta on.
Suurtest üritustest olen sel aastal nagu loobunud, aga siis üks hetk mõtlesin, et peab ikka ringi ka kolistama ja läksingi. Esimene üritus oli Võhma aiandusseltsiga'Kanarbik', kus siis külastasime nelja aeda. Esimene oli Mati ja see oli põnev. Mulle kohe meeldib igasugu asju leida ja avastada ja tundma õppida ja tal on igasugu värki, ausalt põnev on. Siis oli Aide aed, kus on kollektsioonis floksid, hostad ja päevaliiliad. Ise ma just neid ei kollektsioneeri, siis on seal põnev üht-teist uut avastada. Järgmisena oli Nõrga talu ja lõpuks Anu aed - Kaevandi. Anu juurde jäin pikemalt ja aiale sai ikka mitu tiiru peale tehtud. Esimese hooga ei hoomagi kõike.
Ja siis terendas aiahoolikute kokkutulek. Ja kui me Hellega nädal enne kokkutulekut tõdesime, et see Kuusalu on Viljandist ikka k...i kaugel, oli mul juba loobumisplaan. Aga siis kerkis kuskilt ajusopist esile Milda, küll on hea, et maailmas on selliseid vahvaid tegelasi olemas ja sul on au neid tunda ja omada isegi nende tel.numbrit. Nii ma selle kõne tegin ja Hellega Elroni mugavaid teenuseid kasutades Viljandist sõit 6.35 lahti läks. Rong kiire ja mugav, Milda suure jeebiga Raplas vastas ja mis elul viga. Seda aeda andis ka läbi kühveldada ja oi-oi, mis seal kõik kasvamas on, väga väga põnev. Armas koer Aabram oli kah meid üle vaatamas. Igatahes oli väga väga vahva ja kastid taimedega ainult täienesid. Siis tuli teele Hansaplant, siis Juhani ja lõpuks jõudsime Päikesetõusu maale. Ja kes väidab, et interneti tutvused pole väärt asjad, siis ikka on küll. Oleme ju me kõik saanud tuttavaks neti teel ja ometi on nii mõnus kokku saada. Ei teki isegi hetke, et ei ole millestki rääkida. Üks ääretult vahva suvine päev endale. Ja no neid taimi, ise ma ju eriti palju ei toonud, keegi ei küsinud ja omast arust olin broneerinud umbes 4 taimekes, aga lõpuks oli ikka 40. Olime Hellega lõpuks jällegi Elroni rongis ja vagun taimedest lookas. Igatahes koju said kõik ja suured tänud kõigile? Eriti muidugi Päikesetõusu pererahvale! Loodame ka järgmisel aastal sama mõnusale ilmale ja siis kohtume Teiega juba Risttee talus!
