aga aed inimeseta mitte. Seda tõdesin järjekordselt peale seda, kui nädal aega aiatöödest mööda olin hiilinud. Samas ei ole minu jaoks paremat puhkust, kui aias müttamine. Seda eriti peale mingit pidutsemist. Nüüd olen kaks päeva varavalgest hilisõhtuni aias möllanud ja see on parim, mis olla saab. Kõik muremõtted kaovad ja sa naudid lihtsalt hetke. Vaatad taimi, aitad neid, kui vaja ja tunned sellest täit mõnu.
Mis siis tehtud sai? Esmalt avastasin, et oma taimede inventuurist olin välja jätnud kõik marjapõõsad ja viljapuud ning kõik ürdid. Selle vea parandan varsti. Ja muidugi avastasin palju taimi, mis üldse olid kahe silma vahele jäänud. Vabandan nende ees.
Taime maapealsete osade maani maha lõikamine tundub ju natuke jabur, selline tunne, nagu hävitaksin selle. Olen seda nüüd järjepidevalt katsetanud ja siiani on see küll end igati õigustanud. Muidugi ei pea ma silmas puittaimi ega suvikuid. Ja kui mingit väärtuslikku taime on aias ainult üks eksemplar, siis selle peal ei soovita ka katsetada. Sel aastal alustasin pehme kortslehega, kelle lehed olid nii ära näritud ja koledad, et ei pakkunud enam mingit silmailu. Lõikasin pealsed maha ja nüüd on jälle ilusad noored taimed õitsemist alustamas. Järgmisena katsetasin erinevate kurekella sortidega ja tulemus väga hea. Eile lõikasin maha päideroost umbes kaks kolmandikku. See kõrreline ei olnud küll inetu, aga lehed olid muutunud roheliseks. Lugesin kuskilt, et kui pealsed maha lõigata, kasvatab veel sel aastal uued kirjud lehed, eks näis. Ja ka lupiinid lõikasin eile maha. Nädala pärast siis on näha.
Üleeile aitasin veel viimased punased sõstrad korjata. Marjasaak oli siis ema anmetel järgmine - 50kilo musta sõstart ja 100,5kilo punast sõstart. Igatahes emal on kõik mahlaks aurutatud ja keldrisse toimetatud. Nüüd on mure kultuurpihlakaga, see on nii marju täis, et puu ei pea varsti sellele raskusele enam vastu. A mis nende pihlakatega teha, ei tea. Tõenäoliselt peame puud siiski aitama ja osa marju eemaldama enne täielikku valmimist. Siis sai tegeletud istutusaladega. Eile vedasin ühest küllalt suurest peenrast 14 ämbrit prahti komposti. Lõikad siit ja kakud sealt ja kaevad ploomivõsusid ja kompostihunnik aina kasvab. Muide neid hunnikuid on meil juba 3 suurt. A väärt materjal tuleb. Eile õhtul võtsin veel suure mürgipritsi ja lasin sissesõidutee äärest nõgesed roundupiga üle. Vanade lagunenud põhupallide ümber on kasvanud hullud nõgesehordid ja need on tõesti inetud. Ehk neid kevadel enam ei ole.
Õide on puhkenud minu lemmik leeklill, mille sorti ma kahjuks ei tea. Tema värv on õhtuvalguses võrratu, kuid kahjuks minu fotokas ei suuda seda värvi edastada.
Harilik humal on tugede najal uhke püramiidi kasvatanud, mis peagi hakkab käbidega uhkeldama.
Õhtuse aia värvid erinevad päevase omadest kardinaalselt, see pilt on tehtud õhtul peale päikese loojumist.
Suurim üllataja sel aastal oma roosade õitega on Luualt ostetud hortensia, mille sordis ma siiani kindel ei ole. Minu juures on ta kolmandat aastat, aga õied avas esmakordselt. Eks ta on mõned korrad ka haput mahla saanud, mida nad ju armastavad.
Minu lemmik kääbushosta. Tõeliselt pisike ja elegantne taim oma suurte õitega.
Hubei ülane oma õrnroosade õitega on eriti neitsilik.
Mesimummud armastavad siilikübaraid. Samuti talvituvad neil lepatriinud, just sp jätan mina need taimed talveks lõikamata.
Kollase rüüga uhkeldab põõsasmaran.
Siin mõned fotod istutusalast, kust ma 14 ämbrit prahti minema transportisin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar